Väljamaa

Ma käisin eile väljamaal. Ikka kaugel ja ägedal väljamaal. Igaüks ju ei saa sinna minna. Ilmselgel ei ole lubatud igale inimeseloomale minna Soome. See asub liiga kaugel pluss ega igaühel pole finantsegi selle jaoks. Nagu mulgi.

Sõin salatit lagritsapulgaga. Ilmselgelt, kui sul pole lusikat, aga kõht on roppu moodi tühi ja sul on salat ja sa oled mingi Soome Idakeskuses, siis sa kohe pead mingi viisi leiutama, kuidas midagi süüa. Mina nägin lagritsapulka ja kohe tekkis mu peakeses mõte: kui ühendada lagritsapulk salatiga, saab ideaalselt ju süüa! Kätlin ei tahtnud mind vaid tunda sel momendil... Polnud hullu! Ta elab ikka veel! Egas ma nii jubedaid mõtteid ka ju ei mõtle.

Tegelikult tasub Soomes käia. Seal näen ma vähemalt inimesi, keda Eestis ei näe ja kes on mulle mingit pidi ka tuttavad. Näiteks nägin ma meie pagaripoe püsiklienti oma perega Viking Line'i laeval. Soome poolel, trammipeatuses üle tee nägin vanalinnapäevadest tuntud koordinaatorit. Tordile pani aga kirsi Idakeskuses šoppamine. Pood. Ri

ietepood. Vaatan, leti taga noor neiu. Vaatan veel. Tuttav neiu. Vaatan veel. Mu endine sõbranna ja põhikooliaegne klassiõde ja pinginaaber! Tõesti pean minema kuhugi kaugele väljamariiki, et taolisi inimesi näha.

Tegelikult on täna aasta viimane päev. Ja ma pole isegi mitte ühtegi aa

sta kokkuvõtet teinud! KOhutav! Kas sellist aasta lõppu ma siis tahtsingi?! Ilmselgelt. Aga tegelikult, mida võin ma lühidalt tolle aasta - 2011 - kohta öelda?

• oli põnev aasta
• oli eneseületamise aasta
• oli seiklusrikas aasta
• oli eneseõppimise aasta
• oli aasta täis naeru
• täis lõbusaid seiku
• oli aasta täis väikesi joominguid, millest suutsin tekitada mõned mäluaugud
• oli aasta, kus proovisin nii mõndagi uut
• oli aasta, mil leidsin enda õige töö
• aasta täis armastust
• lisandiks mõned pisarad
• aasta täis mitmeid lahkuminekuid
• oli suhtlusaasta
• uute kogemuste aasta
• aasta täidetud üllatustega
• aasta täis kaotust ja taaskord leidmist
• aasta täis kordaminekuid
• ...

Tegelikult pikeneks nimekiri veelgi. Jätan selle tegemata. Sest mida ma vaid öelda üritan: imetabaselt võrratu aasta oli! Aga teades minu uue aasta plaane, tuleb mu järgmine aasta veel huvitavam. Võrratum.

Nüüd võiks vaid tulla maskiga prints ja viia mind uude vahvasse aastasse. (Palun, siinkohal kasutage oma imetabaselt olemasolematut fantaasiat)

-

Tormihoiatus!

Igast erinevad tormid üritavad vallutada Eestimaad. Noh, ilmselge, kui kunagi ennemuiste üritas igaüks Eestit endale saada pluss veel igat pidi usustada, siis nüüd on alles jäänud vaid tormid, kes üksteise võidu üritavad eestlasi panna alistuma. Aga kohe näha, eestlane kange rahvas, tema juba nii lihtsalt alla ei anna. Ja nii ongi!

Kui pühapäeval kõrgusid mõned üksikud lumehanged ja valmistasid meile rõõmu, siis esmaspäeval ulus tugevamast tugevam tuul. Oleks see vähemalt külm olnud. Aga ei - soe! Ja väljas oli 10 kraadi sooja. On alles tore tali. Lumeräbalast polnud enam haisugi. Loomulikult suutis too tuuleke viia väikesest alevikust ära elektri ja vee. Kõik kolm poodi, mis aleviku vahel üldse olemas on, olid kinni. Ükski pood ei lasknud süüagi osta! Sellist jõulu tahtsimegi?! Mina igatahes mitte. Sellega veel kõik ei lõppenud.

Õhtul tahtsin rongiga siis Tallinna poole kihutada. Suurlinn, äkki on siingi tipptehnoloogia oma kohal ja linn ikka elektriseeritud. Terve alevik oli pimedusega löödud. Telefoni val

gusega ainult näitasin teed. Raudtee ligidal mõnigi tuleräbalake näitas valgust. Muidu... Totaalne kutupiilu mustuses. Tegelikult taevas oli erakordne: mustmiljontuhatbillljon tähte kõrgus taevalaotuses. Tõesti. Nii palju tähti nägin viimati Hispaanias olles. Seal olid megatähised ööd, aga Eestis... Kaotame veel elektrit ning kohe näeme ka tähistaevast. Vähemalt mina nägin jõululist tähesära. Oh, kui kaunis see oli! Oleksin hakanud luuleridu seademaie kaunist tähistaevapõllust, kui poleks külmataat mulle näkku virutanud ja mind jääpurikaks muundanud. Algus polnudki külm. Möödus pool tundi rongi passimisest, sest rong arvas, et ilmselgelt oleks vapustavalt vahva hilineda ja lasta inimestel pimedas külma tuulega oodata. Min

a lihtsalt ootasin oma rongiks muundunud sinist printsi... Ootasin. Ootasin. Tund aega ootasin! Ja peale kah veel. Et sellest veel vähe oleks, olin ma külmunud totaalselt ilusti kringiliks, vähemalt ma nii arvasin, kuigi ma püüdsin endale luua fantaasiat, et olen soojal Hispaania rannal ja võtan päikest, aga ei läinud läbi - tundub, et ka Hispaanias on natuke jahedamaks kiskunud. Muu ei saa olla põhjuseks, miks fantaasia minuni ei jõudnud ja mulle päikest näkku ei paisanud. Nii pidingi ma külmetama... See pole veel kõik! Pealeka

uba oli rong kah külma täis! Tundub, et kõigi eesmärgiks oli mind lihtsalt külmakangiks teha. Tugevam jääb peale ja mina juba läbi ei jäätunud, kuigi palju sellest puudu kah ei jäänud.

Oh Jõule!

Imetabaseid jõule kõigile! Ilmselgelt olen jõulusoovidega natuke hilinenud, aga pole hullu: HÄID KAUNEID JÕULUSEID JÕULE! Ja kui sellest väheseks veel jäi, siis: Oleksid teie jõulud vapustavalt imetabaselt kaunikujuliselt lumevaibalised tähekirkad piparkoogilõhnalised verivorstimaitselised jõuluvanakuuelised ja mida kõike veel. Ühesõnaga megasuperhüpertoredad ja vaffad! Minu omad põhimõtteliselt sellised on olnud. On jäänud veel vaid üks püha...

Noh, kelgutamas ma sain käia. Tervelt mitu liugu lasin mäest alla! Pikad valulised ja mõned lühikesed. Hüppeid oli kah. Ja kui tekib küsimus, kus taeva kohast lumi veel maha tuli, siis teadke: kui mina jõuludeks lund tahan, siis ma ka saan. Isegi kui pean Taevamehele peale maksma mitu tuhat palju raha. Aga sain oma tahtmise! Eile, jõululaupäeval, sadas taevast laia valget lund terve õhta. Hommikul oli veel lumi maas. Võtsime kelgukesed ja kile ja nii saidki hoo sisse mitu hullu liugu. On mul alles ilus jõul! Eelmine aasta oli küll lumi põlvini, aga ajab see mõnesentimeetrine lumi ära, kui väga vaja. Peaasi, et libe oleks!

Mõelda, mõned on jõulude ajal kusagil kaugel ära Eestist. Kusagil, kus on lumi rinnuni ja kus lendlevad põhjapõdrad. Tahan ka! Teised aga ei peagi jõule. On tööl. Selliselt on kujunenud mitmete inimeste elud. Igaühel isemoodi. Päris isemoodi tüdruk oled, väljast hõrk ja muidu tore...

Mulle saadetakse jõulukaart! Ja mitte Eestist. Kaugemalt riigist. Okih, jõuab küll arvatatavasti alles uuel aastal kohale, aga see mind ei huvita! Kaart on kaart ja sellest ma juba ära ei ütle. Ja nii ongi.

Kauneid jõulukelli!

Oh seda lõppu!

Häid pühi kõigile! Ilusat jõulu! Ja kõike muud kah, mis sellega kaasas käivad.

Mõni peab sellel päeval tööl olema. Ma tean ühte konkreetset. Ta ütles mulle, et niikuinii mingit jõulusöömaaega tal pole ning tal seega vahet pole, kas ta on tööl või mitte. Jõuluvana võiks talle teha väikese üllatuse. Jõuluvana koos oma abilistega võiks teha kõikidele tänasel päeval üllatusi. Väikeseid. Suuri. Meeldejäävaid. Unustamatuid. Imetabaselt üllatuslikke. Lihtsalt et igaühe päeva külastaks üks imepisikene üllatuspaiste. Jõuluüllatus. Jõuluime. Usku jõuluimedesse peab hoidma. Kuigi just filmis ''Vana aasta õhtu'' tuli välja, et aasta viimasel päeval on kõik võimalik. Ütleme siis keerutamata: detsembri lõpp on imede aeg.


Ja siiski: mu normaalsuse aste on nullilähedane. Miinuse poolel loomulikult.

Raske leida, raske lahti saada

Mind polevat kerge üles leida. Üks ütles nii. Eks tas ole. Omast arust olen ikka kõigile nähtaval, kes ainult tahavad mind näha ja kes mind sel juhul ka vaatavad. Nüüd tundun endale muuseumieksponaadina. Ma loodan, et ma seda pole! Mul pole küll selle vastu midagi, kui mind vaadatakse, aga noh... Kusagil jookseb ka piir!

Nagu üks päev tööl olles. Tuli meesterahvas. Hästi tüse ja minust natuke lühem. Blond. Keskealine. Kohe kaugelt oli tunda, et tegemist pole tavalise lõbusa inimesega. Ta püüdis minuga igal võimalikul juhul silmsidet luua. Mulle see ei meeldinud. Seejuures ta naeratas poolkavalalt. Tema aura oli... Tundsin, et ta lausa jõllitab mind. Ta istus sellisel kohal, kus saaks mind jälgida ja tegigi seda pidevalt. Temaga ühes ruumis viibimine oli lausa piin. Tundus, et tegemist on pervoga. Isegi kolleeg ütles, et pole just normaalne tüüp. Ega polnudki. Ma pidin teda taluma veel kaks korda! Kohutav! Ma ainult loodan, et ta tagasi ei tule...


Vein on ohtlik.

Unustamine on ohtlik.


Sissemagamine tekitab süümepiinu.

Täpsus on siiski mu teine nimi, mis nüüdset kustutatakse minu paljunimelisest nimest.


Lund sadas. Suuri helbeid. Suuri kohevaid helbeid. Tasas liuglevana maale. Üritasin keelega neid püüda, aga nad on kavalad ja lendavad mööda. Mulle meeldib lumi. Mulle ei meeldi, et tulevad mustad jõulud. Tänane lumi ütleb juba jälle ''LehvaLehva''. Ja nii saidki Eestis alguse kehvad suusailmad.

Teisipäeva õhtul tegelesin ma seaduste kuritarvitamisega. Tegelikult vaid ühega neist. Avalikus kohas joomine on ju siiski keelatud. Ja mina tarbisin alkohoolset jooki trolliga sõites. Mustamäe poole. Tore olen ma küll. Õnneks mitte palju. Ja õnneks oli tegemist suhteliselt hilise tunniga.



Oleks transformeerumine võimalik, transformeeruksin Jõuluvanaks, kes täidab kõikide soovid. Seda vaid jõuluõhtul. Ma ei tea, kuidas see võimalik oleks, aga kui ma ei saa olla Ilmamaa Tark, oleksin hea meelega Jõuluvana.


Inimene, kellega ma kevadel koostööd tegin, ütles, et ma töötan laste unistuste kohas: pagarikojas. Mulle ka meeldib. Võin oma käe panna südamele ja öelda, et teen just seda, mis mulle tõsiselt rõõmu valmistab. Mitte küll alati, aga peaaegu.

Gentelman - haruldane tänapäeva nähtus

Esiteks ma lubasin eile ühele gentelmanile - teadagi on tegemist haruldast liiki meessoost nähtusega, keda kohtab sajal juhul ühest ja kes varjavad end teiste eest. Neid kohtab vaid hea õnne korral, kunagi ei tasu neid jälitada, kunagi ei tasu üritada nende jälile saada. Nad ilmuvad just siis, kui aeg on õige ja kui polegi õiget aega, nad ei ilmugi. - et ma mainin teda oma blogis, kuigi ta ise seda ei loe. Aga mina olen sõnapidaja ja mainin teda. Nime ei ütle, ei ütle, kust ta pärit on ega ütle, kellega on tegu. Ta on lihtsalt Gentelman, kes saadab isegi vihmase ilmaga neiu koju, kuigi saaks poolel teel ära pöörata ja oma rada minna. Vat siis, tehke järgi või makske kinni!

Laupäeval käisid pagarikojas naisterahvas ja meesterahvas. Just need kaks konkreetset. Nad võtsid pudeli veini. Meesterahvas maksis. Nad ei olnud paar, vaid sõbrad. Nii mulle tundus. Ja naisterahvas siis kostis mulle, eks ole ju gentelmanidega (ja G-täht hääldati ikka g-na mitte tš-na, nii et seda kasutan ma siin isegi) tore olla? Otse loomulikult on! Pluss selle teadmise osaliseks sain juba eile.

Uskuge, siin oli peaaegu pikk jutt sellest, mis eile õhtul juhtus, aga Delate nuppu kasutades ma hävitasin selle. Meelega. Pole vaja pikka romaani, millest niikuinii keegi mitte millestki aru ei saa. Point on vaid selles, et on tore, kui on Gentelman, kes ulatab abivalmilt käevarre, kui oled kukkumise äärel. Gentelman, kes ei pööra otsa ringi, kui aeg on minna koju. Sellest mulle täitsa piisab. Üks Gentelman mu ilusas vihmases päevas. Gentelman, kes ütleb, et üks sõber on ikka alati tore seltsiline. Uskuge, rohkem polegi vaja. Vähemalt mulle mitte.



Tänane päevgi ei möödunud kummalisuste laineteta. Laine paiskas mind ümber, kui lahkusin töölt. Telefoni tuli sõnum. PiiksPiiks. Raha ei saanud. Sain luuletuse. Ja siis mina oleksin kohe trepile maha kukkunud. Tõsiseltvõetavalt kurvameelselt vajus mu suu kriipsuna kinni, silmad tungisid telefoniekraani sügavusse püüdes tabada mõtet. Mõte leidiski tee minu sisemusse.


Muide, too Gentelman ütles, et ma olen ikka müstikat täis. Mida ta sellega öelda tahtis, vat ei tea. Ju siis olen. Ma ju siiski tugev Eesti naine! ... ja ma ei karda kedagi!

Lapsehoidja õnnetus

Mulle pole mitte keegi oma tuhatmiljon aastat ühtegi unejuttu enne magamaminekut loetud. Aga eile öösel täitus jällegi mu väike unistust. Väike, viie-aastane tüdrukutirts veeris mulle unejuttu. Ta jõudis umbes poole peale, sest mu silmad lihtsalt vajusid ise kinni. Nii jäigi unejutt poolikuks. Vähemalt on siis järgmine kord ka midagi lugeda. Ja väike tüdruk isegi mitte ei kavatsenud oma voodisse magama minna, vaid jäi minuga oma väikevenna väiksesse voodisse. Kuidas me sinna ära mahtusime, ma ei tea, sest väiketüdrukule meeldib ikka voodis siiberdada. Hea, et ma ikka voodisse jäin! Kuigi hommikul valutas selg nii, mis hirmus! Üle elasin. Enne magamaminekut rääkisime veel pikad jutud maha. Mõnus kvaliteetaeg väga armsa väikese tüdrukutirtsuga.

Tegelikult oli terve mu tänane päev kvaliteetaeg omaette. Ma vaatasin küll täna ka kella, aga teate, mul pole kõige paremagi tahtmise juures aimu, kuhu kadus aeg. Ma lihtsalt ei tea seda. Aeg möödus ülihelikiirusel. Lastga olles lihtsalt juhtub nii. Ja ma unustasin isegi söömise ära! Ja mul pole halli aimugi, mida me tegime kolmekesi peale meisterdamise ja ühe multika vaatamise. Ahjaa! Nad terroriseerisid mind. Küsisin, kas nad oma teisi lapsehoidjaid ka terroriseerivad, tuli vastus eitav. Miks? Noh, nad pole nii naljakad kui mina. Ses suhtes... Ega ma siis ka nüüd niii naljakas pole! Kuigi ma tõesti väga kahtlen, kas teised lapsehoidjad lasevad vabatahtlikult endale selga ronida, või end patjade alla matta või hammustada või pliiatsiga täis sodida või jalgadest kinni hoida, kui peab kuhugi teise ruumi minema, või on nõus hobust mängima, ja mitte ainult hobust, vaid alguses klaashobust, siis portselanhobust ja mis liiki hobuseid veel. Noh, ja seda kõike ja rohkemgi veel ühe päeva jooksul. Näidake mõnd veel ja ma loon temaga Vastupidavate Lapsehoidjate Liidu.

Minu fantaasia vastu kah midagi panna ei saa. Ma mõtlesin ise välja muinasjutu Piparkoogipoisist, Piparkoogitüdrukust, Kuust ja Soovitähest. Ja noh, tüdrukutirts hakkaski uskuma ning nüüd soovib kogu südamest midagi, sest sel juhul võib ka tema Soovitäht tema juurde lennata ja ta soovi täita. Vat siis, rääkige veel lastele lugusid Soovitähtegest ja soovide täitumisest. Eks ma pean ka midagi soovima hakkama, äkki lendab ka minu soovitäht minu juurde.

Väikepoiss soovib mind juba tagasi nende juurde. Loomulikult lähen! Neist lihtsalt ei saa kohe eemal olla.




Ma olen õnnelik kah. Mu arvuti sai lõppude lõpuks terveks! Minu enda punane arvuti. Ta on terve! Ta on pea pool aastat haiguse käes vaevelnud ja nüüd viidi arsti juurde ja arst tegi tšiki-priki ja minu kallis arvutike on jälle minuga! Ta lausa igatses mind. Pealgi särab ta nagu uus, nagu enne haigeksjäämist. Ma lausa armastan oma arvutit. Kohe näha, et me kaks oleme kokku loodud.

See imetabane Kuu

Täna õhtul kõrgus taevas Kuu. Suur Kuu. Tõesti SUUR. Muidu ma ei räägiks, aga, kui tegemist on tõeliselt suurte asjadega, siis ikka peab ju mainima. Igatahes too Kuu oli nagu pannkook ja mitte lihtsalt pannkook, vaid nagu pooltooreks jäetud küpsetamisel. Vat, selline pooltoore pannkoogi värviline oli. Pilved hõljusid pooltoore pannkoogi ümber. Tunne, nagu oleks keegi pannkooki veel närinud. Ühest otsast korralikult ära. Pilvede liikudes oli efekt veel parem: pannkook lihtsalt vähenes! Tõesti, taevas on keegi Pilv, kellele meeldib Kuu. Niiii romantiline.

On üks tegelinski

Ja siis ta ütles mulle, et ma olen nagu orav. Orav?! Kukeseenele. Mis pidi? - Ega ta ise ka ei teadnud. Ju vist oli see esimene asi, mis pähe kargas. Ja siis peaksin ma maha matma kõik otsinguvõimalused. Niikuinii ei leia ja pole minu jaoks kedagi! Ilmselgelt liigselt positiivne mõtteviis. Ma ikka eelistan jätkata samas vaimus. Ja sõnad ''good girl'' mind kah enam mõtlema ei pane. Ühesõnaga, mind juba nii lihtsalt pehmeks ei räägi. Aga hõõgvein oli ikkagist hea.

Elasid kord eite ja taati...

Ma olen ikka ilgelt tubli: käisin täna poes ja ostsin miljoni euro eest küpsiste tegemise materjali. Mõtlesin mina, et küpsiseid on vaja teha, aga et neid teha, peab olema toormaterjali, et nad ikka kuidagimoodi valmis saaksid ja nii ma tulingi koju nagu koormaeesel, kott täis jahu ja kaerahelbeid ja rosinaid ja suhkrut ja võid ja muna ja ma ei tea, mida kõike veel. Aga tavaari oli mitte vähe. Tegelikult mulle isegi meeldib küpsiseid teha. Ma ainult loodan, et need ka ära süüakse. Tegelikult pole sellega mingit probleemi - kui ei sööda ära, teen sellest rummikoogi ja küll siis juba süüakse! Ma tean, et ma olen omamoodi intelligentselt tasemel geniaalne.

Veel 14 päeva ja siis on jõulud.

Veel 21 päeva ning peame järjekordselt uueks aastaks listi tegema ja oma lubadused nimekirja sättima. Ja siis tulevad taevasse värvikirevad hüpeldised ja me oleme kõik õnnelikud! Nii vähemalt räägitakse. Sest vanaaasta viimsel ööl on ju kõik võimalik. Eks peaks ise kah mingi listilaadse asja kokku panema. Noh, lihtsalt seepärast, et enamus teeb seda. Kuidagi pean ju vooluga kaasa minema. Eks siis aasta lõpus ole näha, kas ma olen ikka midagi korda ka saatnud või lihtsalt passinud ja lage vahtinud. Tegelikult on mul ikka midagi kirja ka vaja panna. Ühesõnaga nüüd on vaja muretseda paberit ja pliiatsit ja kirjutama hakata. Nalja hakkab saama. Nii mõndagi nalja....

Lähme aga kohtusse!

Tehke midagi ilmaga! On ju ikka meeldiv laupäeva hommikul ärgata ning avastada, et väljas on vingelt külm tuul ning lume asemel sajab taevast alla vihma. Tuule kannatan ma kuidagi välja. Detsembrikuus. Aga vihma?! No andke asu. Lihtsalt pole võimalik. Ja nüüd targad inimesed teavad ähvardavalt rääkida, et jõulud tulevad jälle mustad. No minge kukeseenele. Mustad jõulud? Alles need mustad jõulud olid. Palju neid veel vaja on? Jõulud peavad olema ikka sellised nagu eelmisel aastal olid: palju lund, ikka põlvini, ja nii, et saaks ikka kelgutama minna ja et Neti saaks ikka lumelauaga sõita. Aga näädsa! - pole lund, pole kelku, pole lumelauda. Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi? Huvitav, millise astme kohtusse oleks vaja kaevata Ilm kohta? Mhm. Maakohus arvatatavasti sellega ei tegele. Riigikohtu jaoks on see liiga ränk. Äkki Euroopa Inimõiguste Kohtu on õige? Tegelikult küll, see kohtu oleks kõikse parem. Miks? Noh, vaadagem siis seda selles valguses, kui keegi ütleb, et inimene ei saa Ilma kohtusse kaevata, aga saab ikka küll! Ta rikub meie inimlootusi ja on totaalselt mitte selline nagu on ta juba aastaid olnud! Ja kui sellest on veel vähe, siis pole võimalik, et Eesti talveilmad on vihmased. See on totaalselt austusepuudulikkus inimeste vastu Ilma poolt. Lihtsalt ütleb (tegelikult ta isegi ei öelnud vaid tegutseb vaikides...), et sel aastal tema meile lund ei näita. Näete, totaalne totalitarism. Nii ikka ei saa. Kohe näha, et tegemist on ränga inimõiguste rikkumisega. Rikutakse inimeste õigust talvel lund kasutada. Kaugele me sellise süsteemiga ikka ei jõua.


Aga tegelikult on Mary Poppins ikka lausa imetabaselt vahva isiksus. Täna lähen ma raamatukokku ja võtan ''Mary Poppinsi'' sealt. Kujutage pilti: ma olen näinud filmi, ma olen nüüdseks näinud muusikali, ma olen isegi raamatut näinud ja käes hoidnud, aga raamatut ise lugenud pole! Sellist lapsepõlve ma siis tahtsingi endale? Ju vist... Aga Mary Poppinsi vea parandan ma koheselt juba täna. Ei lugenud lapsepõlves, loen nüüd. Olen taibanud, et minu mõistus ei ole just väga palju erinev mõne lapse mõistusest. Kõik on lubatud.



*Supernali Vägalustlik Ekstra Ülivõrdes*

Pläraläraleenu

No võib ikka mõni pläriseda. Ja mitte vähe. Ma teadsin, et ma oskan rääkida, ilmselgelt ju pean oskama, kui mulle õpetati rääkimine selgeks, alustades lihtsatest ja keerulistest sõnadest, aga et ma NII palju kunagi rääkima hakkan... Oleks võinud siis vähemalt ette hoiatada! Ega mina ju ilmatark pole (vabandust, veel pole) ja ei tea, et ma nii kohutavalt tohutult palju rääkida võin... Eriti võõramaa keeles ja eriti kainelt... Selline tunne, nagu oleksin midagi tarbinud või joonus... Aga näädsa! - ei midagi tarbinud ega joonud ma pole. Karm reaalsus oskan ma vaid selle kohta ütelda. Pole ime, kui varsti hakkan araabia keeles kah plärisema nii tohutult palju.
Tegelikult on hea, kui keegigi räägib. Mis sest et nonsens juttu, aga siiski-räägib. Keegi peab ju vahelduseks muretsema teiste inimeste rahulolu pärast...

Muide, töö on kah ikka paremate killast. Eile naersin pisarateni ja seda sõna otseses mõttes, vaid seepärast, et üks tahtis pool kilo kringelust. Ja vat, kuidas pagaril hakkas siis sõim jooksma! See polnud päris sõim, aga vat, selline: ma-tahan-näha-inimest-kes-seda-sööma-hakkab-poolt-kilo-kringlit-pole-ju-olemaski! Vat, see oli tase. Peate ise kohal olema, et seda näha. Eriti hea on siis, kui peab kliendi juures naerdes tõsiseks jääma. Pole eriti kõikse parem ettevõtmine. Soovitan tõsisuse sel juhul maha jätta!



Aga aitab naljast! Täna tuleb tõsine päev. Esiteks pean ma ennast toredaks lapsehoidjaks pühitsema (õnneks jätkub mul veel mõneks ajaks pühitsetud vett) ja siis vastavalt päevatemaatikale väike Mary Poppins. Aina paremaks läheb!




Teate ju laulu: Kaks pläralära leenut, said kapi taga kokku...

Volverta a Ver

Nagu teate, on elu täis üllatusi. Üllatus üllatuses kinni. Lihtsalt ava silmad ja päev ongi nendega täidetud! Tore, kui on sõbrad, kes sind ennast sõbrana ei võta. Elu on täis keerdkäike, nendeta oleks igav. Ma ei vahetaks neid millegi vastu. Sirge, roosipõõsaid täis teerada on liiga ilus. Kuulub muinasjuttude lõppu. ''Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni...''

On mööda läinud palju päevi. Veel rohkemgi on ees. Aasta 2011 lõpeb 28 päeva pärast. Neli nädalat on aega, et muuta selle aasta sisu. Äkki mõtegi? Muuta ilusamaks selle aasta mälestused. Neli nädalat ning selle ajaga muutume kõik paremateks inimesteks. Nii on lootust. Miskigi, mis hoiab meid veepinnal, kui oleme vajumise äärel.

Täna käisin last vaatamas. Väikest Gabat. Polnud nii pool aastat näinud. Ta on suuremaks kasvanud! Ja kuidas ta rääkida võib! Ta on lihtsalt armas. Siis ta tegi riisileiva pooleks ja andis ühe poole mulle. Et ma ka sööks. Ei võõrastamist ega midagi. Ta pole minuga kunagi võõrastanud. Ja see on ime! Gaba on lihtsalt vahva tegelinski. Nagu Kata ja Jakobki. Nende suust tuleb juba kilde. Tegelikult käisin ma ju esmaspäeval Kata ja Jakobiga veel teatris! ''Muumitroll ja sabatäht'' vaatamas. Pikk oli. Ja natuke veniv. Jakob hakkas näitlejaga peaaegu rääkima. Mis teha, kui igav on, mees peab sõna sekka ütlema.





Volverta a Ver...




Ma näen niikuinii varsti. Pole üllatust. On väike kuju, on alati lootust.






Alati on lootust.


Alati on unistusi, mille täitumise nimel elame.




Alati me liigume, et kätte saada midagi, mis tundub võimatu.




Alati on eesmärk.



Pühitsetud olgu meie eesmärgid


Meie täitunud unistused.





Elame unistustes. Oleme vaid ehitanud reaalse elu müürid unistuste ümber.

Detsember

Detsember on käes. Päkapikud käivad. Mul vähemalt käivad! Juba kaks korda on šokolaadi toonud. Tuleb välja, et olen sel aastal ikkagist hea laps olnud. Päkapikud ju käivad heade laste juures... Teistele toovad vitsa. Või mitte midagi. Elu on ilus, kui on päkapikud!

Mind vaevab sügav mure... Lund pole. Mõelge vaid: detsember on käes ja ei lumeraasugi! NOh, korra küll tuli mingi lumeräbalukene maha, aga rohkem mitte. Nonsens. Kus on loogika? Polegi. Ühesõnaga, kui on detsember, peab ka lumi maas olema ja meid rõõmustama. Meid rõõmustavad vaid vihm ja niiskus ja hallus. Oleks siis vähemalt miinuskraadid! Pole sedagi... Mille üle siis rõõmustada? Päkapikkude... Midagigi ilusat detsembrikuus.