Oh kooliaeg...

Selle aasta viimane koolinädal - Läbitud! Johaidii! Ja mis ma sellest õppisin? Mhm. Et ei tasu ikka arvata, et koolis on väga lihtne või väga raske. Läheb nigu lepase reega kui vaja, ja kui mitte, siis ei lähe. Ja seda sain ka teada, et naised on rumalad. Targa naise kohtamine on samaväärne kahepeaga gorilla sünniga. Vat, siis. Tarkus missugune. 

Nüüdseks on tehtud minu arvutuste järgi vist 4 või 5 õppeainet. Punktid ja hinded käes. Uhke ma enda üle küll väga pole, aga nüüd siis tea, mille puhul rohkem pingutama pean. Võtame nii, et tehtud on ja see on kõikse olulisem. 

Pealegi ma polegi enda kursuse naisperest ainuke rase! Üks sai ka vahepeal teada, et ta hakkab pudenema. Küll alles suve alguses, aga siiski - ma ei olegi ainuke, kes on nagu pärmitaigen kerkimas. See teeb tuju heaks. Kahju on ainult selles, et tema tunneb ennast palju kehvemini kui mina. Ei saa ikka aru. rasedus on ikka väga müstiline asi. Samas - kui koolis saab käia ning kõik saab tehtud, siis vahet ju väga polegi. Tegime omakeskis nalja, et järgmine sess peaks juba kaks tüdrukut rasedatena kooli tulema - kaks kuud on ju vahel, selle ajaga peaks jõudma. Enne jäi kõigest kuu. Nii et vaatab, kes siis Eesti iivet tõstma hakkab. Kuigi tundub, et ega keegi seda väga tõsiselt ei võta. Pluss - mõnel on juba lapsed olemas, kes hea meelega infot jagavad. Nemad on oma töö teinud. 

Nüüd pean jagama oma kursaõe luuleloomingut, millega ta sai hakkama füüsika loengu ajal. Lihtsalt absurdne. Luuletus näitab, mida me füüsikas teeme: üks pügab juukseid, teine kuulab muusikat kõrvaklappidega, kolmas mängib telefonis mänge, neljas surfab netis, viies teeb joonestamist... Ja siis on mõned üksikud agarad, kes kirjutavad kõik üles, mida kästakse. 20st heal juhul 5 tegi seda, milleks füüsika loeng meile antud oli. Hea luuletus vähemalt. Nüüd jääb vaid oodata luulekogu ilmumist! 

Neljapäeval oli meil värvusõpetus. Lihtsamalt öeldes plätserdasime värvidega ning saime selle eest hinde. Kaks tundi sai plätserdatud. Üks tüdruk oli näost ka sinine. Ma pole guaššidega värvinud ma ei tea, mis ajast ja nüüd siis pidi tegema täppistööd! No kuulge! See on sama hea, kui öelda, et hakka lenduriks! Aga polnud hullu - arvasin, et üle kolme välja ei venita selle plätserduse eest, aga läksin siis õppejõu juurde oma kunstiteosega ja ütlesin, et ma tõin oma plätserduse hindamisele. Ja tema siis kohe, et mis plätserdis? Vaatas ja vaatas ja ütles, et ega veneaegsete guaššidega ei saagi midagi rohkemat ja paremat ning pani 5 miinusega. Joppas mul. 

Plätserdis müügiks. Nagu näete, siis mu käsi pole just väga
sirgjooneline...

Eile käisime materjale põletamas ja uputamas. See nägi välja selline, et võtsime riidetükid ja põletasime ning pidime kirjeldama, kuidas erinevad materjalid põlevad. Lõhna kah, kuigi minu arvates lõhnasid kõik kohutavalt. Mõni põles isegi hea lõhnaga, aga ikka väga vähesed. Pärast pidime uputama ja vaatama, milline riie on vetthülgav milline mitte ja taas kirjeldama, kuidas miski veekeskkonnas reageeris. Lihtne! Kui see nii ikka oleks... Ürita sa nina kinni nuusutada tõmbekampis, mis lõhnaga miski põleb. Põnev oli. Nüüd siis teab, mida endale selga ajada ja millega minna lõkke äärde istuma, ja millega ikka tule lähedal ei istu. Muidu võib särisema hakata nagu vorst vardas. 

Huvitav nädal oli tegelikult. Homme on juba esimene advent. Savisaar paneb raekoja platsis isegi kuuse selle auks põlema. Vaatab, kas läheb uurima, kuidas kuusk põleb või mitte. Ja päkapikud hakkavad käima! Ma arvan,et ma olen sel aastal päris hea laps olnud ning mõni päkapikk ehk eksib mu sussi poole ära. Ikkagist ilusad punased ja soojad sussid. Kui veab, jääb mõni päkapikk äkki isegi magama sussi sisse...

Tunne

Kui mõni saab nautida lumesadu ning jõulutunne tekib lausa iseenesest, siis mina pean seda kunstlikult tekitama. Meil ju lund ei tule. Kui joppab, saame lörtsi. See ju ka tegelikult peaaegu lumi, ainult natuke tsipa liiga vesine lumi. Ah, mis seals ikka. Jääme ootama, et vähemalt jõuluaeg oleks meil valge. Kolm päeva lund ja sellest piisab! Noh, minu sünnipäeval võiks ka lund maas olla, muidu pole nagu õige päev. 

Igatahes, õnnistasime kah tulevased jõulud sisse ning sõime verivorste. Kapsas ja verivorst... Pohlamoos oli veel vaid puudu. Teisalt ei saa ka kõike, mis sa muidu jõuludel teed! Verivorstidega samal päeval sõin veel piparkooke. Tädi oli toonud Lätist ja mul on need ikka veel alles! Sai neid nositud. Hõõgveini oleks pidanud ka jooma... Alkoholivaba siis sel korral. Ja kilo mandariine läks ka ühe õhtuga hinge alla! Vat siis. Kui pole lund, siis on verivorstid, mandariinid ja piparkoogid. Kõige parem jõululõhn ongi vist piparkoogi ja mandariini segu ning kõrval veel verivorsti küpsemise lõhn... Ja kuuselõhn... Okih, liiga kaugele tüürin oma lõhnadega. Täpselt nädala pärast võib hakata sellistele asjadele mõtlema - siis on ju esimene advent! Hakkame püromaanideks ning põletame küünlaid. Äkki veab, ja tuleb ka õige jõulutunne. Räägitakse ju, et lapse tulekuga tuleb tagasi see ''õige'' jõulutunne. Vaatab, ehk joppabki. 

Seni aga kuulame Elvist ja studeerime. Peab ju ütlema, kui ilus laul see on: http://www.youtube.com/watch?v=z8MOIs0Dd5g&list=RDlmakK7BSRnE. 

Alleraa! Alleraaa!

Alleraaa! Alleraaa! Oh, kui tore, kui sul on ikka perekond. Iga päev olen õnnelik teadmise üle, et mul on mu vanemad, et mul on mu õed, et mu vanematel on kutsud ja kiisud ja maal veel kiisud ja kalad. Ja kui õnnelik ma olen, et ma tean, et on alati olemas maakoht, kuhu minna, kui linnaelu ära tüütab. Oh, kui tore on, kui su kõrval on inimene, kellest sa kümne küünega kinni hoiaksid ja kellest hoolid ning tunded on vastastikused. Oh, kui tore on teadmine, et on olemas sõbrannad ja sõbrad, kellega suhelda ning keda ei huvita, kui ajukääbik võin vahel olla. Oh, kui tore on teadmine, et on inimesi, kes kuulavad ära kõik su hülgemöla ning innustavad sind takka! Ah, kui tore on ikka olla ja elada, isegi siis, kui vahepeal kõik peapeale pööratud on! Aga teadmine, et sa pole mitte kunagi üksi, annab tuge ja motivatsiooni. Veel toredam on see, kui on kass või koer, keda paitada, kui tõesti ei taha mitte kellegi teisega suhelda ning kes lihtsalt on toeks ning annavad jõudu juurde. On tore elada teadmisega, et sa ise annad kellelegi lohutust ja jõudu. Et sa tead, et oled kellelegi vajalik siin suures maailmas. Et sa tead, mis ka ei juhtuks, oled sa alati nende külge aheldatud. Alleraa! Alleraa! Elu pole küll ilus nagu olla võiks, aga elu on elamist väärt! Ja siis on sul veel oma sihid ja unistused, mille poole püüelda. 

Alleraaa! Alleraa! 

Lund meil ei saja...

Laisk, nagu ma olen, lükkan iga päev edasi seda, et siia midagi kirjutada. Lihtsalt, on ja ei ole midagi kirjutada. Pealegi, kuidagi väsinud tunne valdab mind kohati. Tahaks ikka ainult magada. Või noh, mitte magada, aga peab ainult tegutsema. 

Järgmine nädal algab juba kool. Kooliasjad on nii enam-vähem tehtud, pisiasju vaja veel teha. Noh ja siis veel see majandusmatemaatika... Kui ma joonestamisest hakkan tasapisi juba aru saama, siis majandusmatemaatika... Mitte et ma sellest aru ei saaks. Mõni koht on lihtsalt nii meeletult segane, et võtab viimsegi mõistuse ja siin ongi lihtsalt jokk. Eks mul on veel neli päeva aega enda mõistusega hiilata, äkki mõtlen midagi välja. Kui ei mõtle, siis saab nalja. On kaks ainet, kus tuleb mul eksamid, füüsika ja majandusmatemaatika, ja mõlemad on sellised... Milles ikka annab tuupida. Aga pole hullu! Mul on motivatsiooni veel! Minu silme ees helendab Kariibi meri. Palmipuud. Lamamistool. Kerge briis. Maitsvad kokteilid. Ja mina teadmisega, et olen lõpetanud neli aastat kestnud kooliskäimise. Vat siis. Enne seda aga premeerin enda kõige kallima vahuveiniga, mida Eestist saab. Okih, või sellisega, mis mulle meeldib ja mida soovitatakse. Põhimõte on: vahuvein. No nii. Eks vaatab, kas nii ka saab või mitte. Tita ju tahab ka tulla! Aga tita tahab, et mina saaksin targaks.

Tita on viimasel ajal ikka väga kummaliselt käitunud. Endast märku ei anna, aga siis, kui annab, paneb ikka hea löögi. Tädi ütles täna, et kui laps on vaikne, ei tähenda see head. ''Ei tähenda head'' all mõtles ta siis seda, et laps saadab midagi korda. Jääb siis ootama, mida tita korda saadab.

Teisipäeval sõitsin ma esimest korda uute elektrirongidega, mis nüüdseks juba päris mõnda aega sõidavad vanade elektrirongide asemel. Sauele sõitsime Kakuga. Olid alles mõnusad istmed. Kohe palju mugavamad. Ja ekraan oli ka, kus näidati, kuhu rong liikus, mis on järgmine peatus, mis kellaajal kuhugi jõutakse, kui kiiresti rong liigub... Vist oli veel midagi, aga egas ma siis pidevalt ekraani vahtinud! Tõesti, istmed olid head - kõrge seljatoega ja nendes isegi magaks. Kiiresti liikus, aga ega see tähenda, et me varem kohale oleksime jõudnud kui vana rongiga. Ikka läks sama aeg. Vaiksemalt ainult sõitis. Polnud seda vana rongi häält enam. Uue rongi plussid ja miinused. 

Mul on jõulukalender nüüd ka! Eelmine aasta polnud, aga nüüd on. Smurfide oma. Natuke rohkem kui nädal aega veel ja siis saab juba hakata šokolaadi sööma! Seni peab dieedil olema. Okih, mis dieedil ma ikka olen, kui täna sai kooki söödud. Teate, Kalamaja Pagarikoja koogid on alla läinud. Läksime Sassiga minu vanemate juurde ning ostsime pagarikojast mee kooki. Polnud kunagi seda sealt varem ostnud. Meekook meeldib muidu mulle väga. Päris palju. Peale Napoleni koogi. Ja mõne koogi veel. Igatahes, võtsime oma koogikesed ning läksime külla. Esimene üllatus oli see, et tädi oli juba esimesena end külalisena sisse seadnud. Ta oli ka kooki toonud! Rummi oma (rummikook on mu lemmikutest lemmikum). Jaa! Minu ajal olid seal maailma parimad rummikoogid! Tõesti. Alati, kui kondiiter Marge rummikoogi segu tegi, olin mina oma lusikaga platsis ning maitsesin, st pigem sõin seda. Hea oli! Ikka vääääga hea oli. Nüüd aga... Ma olin pettunud... Rummikook oli esiteks teise kujuga. Nagu igal pool mujal. Mulle ikka meeldis suur tükk kandilist rummikooki hästi õrna põhja peal, aga nüüd oli nagu mingi pläss. See tähendab üritati teha lillekest ja vahukoor või miski oli peale pandud. Ära rikuti hea kook, on minu arvamus. Olin varem ikka saanud palju paremat. Pluss maitse oli ka kuidagi pläss. Ei olnud enam seda ''õiget'' rummikoogi maitset. Lihtsalt polnud... Teiseks meekook, mille me suure hurraga ostsime... Jeah, võib-olla tõesti on kas mu koogimaitse muutunud titaootamisega või tahan ma lihtsalt liiga palju vinguda, aga jah - nii lahjat meekooki pole ma veel saanud. Kreemi oli palju, seepärast ma kohe tahtsin seda proovida. Aga see kreem oli... Nagu vesi. Tõsiselt. Oli ja ei olnud ka. Teised ütlesid ka, et varem olid pagarikojas ikka palju paremad tooted. Pluss - teisipäeval sain pagarikoja tuuletaskuid. Üllatusüllatus! - Tainas oli toores! Vat siis. Kohupiim oli hea, aga tainas oli toores. Ma ei tea, mis kondiitrid seal nüüd on, aga Kalamaja Pagarikoja maine on küll alla läinud. Sest kohupiimataskud olid ikka ühed suurima läbimüügiga tooted. Kui nad nüüd toored aga on, siis kohe ei teagi, mis edasi juhtuda võib. Loodan, et nad ikka võtavad end kätte ja asi muutub paremaks. Külastajaid on ju alati juurde tulnud ning pagarikoda meeldib kõigile. Hubane ja armas. Peaasi, et maine ei langeks!

Muide - suured Kinder Surprise on ka olemas! Maxi omad. Ja ma sain ka ühe endale. See oli ikka tohutult suur. Üllatusmunagi oli suur ja suurema täitega, mitte pisike. Jõuluoma küll, aga vahet pole. Nüüd üritan jõuluasjadest suure kaarega eemal käia. Miks? Lihtne - kui ma nüüd kõik jõuluasjad ära proovin - ostan, mida ma siis detsembris teen? Ma tean küll, et jõule hakati juba pidama oktoobri lõpus, aga mul kaob enne jõulutunne tuhat korda ära, kui jõulude õige aeg on. Seega kannatan. Tahaks küll osta Kalevi ilusaid taskušokolaade, aga hoian tagasi. Too üllatusmuna ning advendikalender olid lihtsalt ühed väikesed sammukesed jõulude suunas. Sellest piisab. 

Minu jaoks võivad jõulud üldse tulla kah. See tähendab, päkapikud. Esiteks olen ma sel aastal üpriski tubli olnud (vaielgu vastu see, kes julgeb), teiseks on mul nüüd punased sussid! Juba ammu on, aga ma pole jõudnud oma uudistega siiamaile. Punased ja pehme sisuga. Nii pehmed ja soojad, et isegi sokke kandma ei pea! Nüüd saangi siis panna sussid aknalauale 1.detsembrist ning oodata ja vaadata, kas mulle tulevad ka päkapikud.

Pettumus on suur. Kõik rääkisid, et tuleb külm talv. Hästi külm talv tuleb. Novembri lõpuks lubati juba lund ja külmemaid temperatuurikraade. Mis meid aga ootab, kui aknast välja vaatame? Kui julgema vaadata. Meile vaatab vastu sombune, hall, rõske ilm. Soojakraade keskmiselt 5-6 igapäevaselt. Vihma tuleb ka. Sellest ei pääse. Talveilmast pole aga haisugi! Päriselt ka - kui eelmine aasta samal ajal oli ikka lumi maas ja külm oli, siis nüüd polegi nagu külm. Pigem rõske. Noh, kui tuleb ikka korralik põhjatuul, siis paneb sõrmed ja varbad ja ninaotsa külmetama, aga muidu mitte midagi. Mitte midagi, mis viitaks talvele. Lisaks lugedes ilmaprognoosi, siis lörtsi lubatakse. Püsivat lund vist küll lubatakse kesk Eesisse, aga ranniku äärde ja saartele mitte nii väga. Ühesõnaga - halleluuuja mustad jõulud! Jõuluvana teeks küll suure kingituse ja valmistaks suurt heameelt kõigile, kes ootavad lund, kui ta jõuludekski taevakaared valla päästaks ning lume sadama paneks. Kas või nendeks kolmeks jõulupäevaks. Rohkem polegi vaja. Jõulutunnet ju pole, kui pole lund... Ja siis ma kuulen, et mõnel Šveitsis lumi sajab... Mis sest, et sulab kohe ära, aga vähemalt tuleb taevast lund mitte vihma. 

Üks pilt veel - tegin ju Laurale sünnipäevaks kaks patja. Täitsa ise ikka. Kunagi vist oli isegi juttu sellest. Nüüd pilt ka, et näidata milliste kunstiteostega ma hakkama sain. Ikka esimesed padjad! Ja ega neil nii väga viga midagi olnudki. Omatehtud on ikka hästi tehtud, kuigi pisikeste defektidega. Peaasi, et kingisaaja ise nendega rahule jäi. 

Welcome To My Paradise

 Kui keegi veel järgnevat laulu ei tea, siis õppigu selgeks: http://www.youtube.com/watch?v=7Lwkm8dGBEw. See on laul üksinda hääletamise asjast. Kuulsin seda, kui elasin koos kahe hipiga ja nad sõid kanasüda, mis on verele väga hea. Ma arvan, et piisab sõnast ''hipi'', et mõista, miks nad sellist laulu kuulasid. Mulle meeldib ka see laul. Isegi väga. Kunagi kuulasin seda järjest ja järjest ja järjest. Nagu ka seda laulu http://www.youtube.com/watch?v=k-ImCpNqbJw. Kuulsin ka esimest korda hääletades. Järjekordne rekka oli mind peale võtnud. Teine nädal läks mul juba hääletamisest käima. Kriitiline olukord, kus tavaliselt võib tekkida koduigatsus. Eriti, kui tunned, et kõik on metsa läinud, et ootasid midagi paremat, aga pakutakse... Seda, mida on. Ütleks, et need kaks laulu sümboliseerivad minu üksinda hääletamist Portugalini ja tagasi kõige paremini. Nad lihtsalt tuletavad hääletamist meelde, et kuidas ma ikka julgesin. Kust ma üldse võtsin selle julguse, et üksi minna?! Ohmoon olin. 

Jätame reisi. Sellest teab igaüks natuke. Aga mul on kõik üles kirjutatud. Ja rohkemgi, kui keegi arvata oskab. Võib öelda: teatakse/nähakse vaid jäämäe tippu.

Teate mis - ma poleks mitte kunagi uskunud, et Kalevi rosinad piimašokolaadis niivõrd head on. Jaa! Sass eile tõi mulle ja kui ma neid praegu söön, siis.... mmmm... Need on lihtsalt niiiii head, et viivad keele alla! Tavaliselt mulle rosinad šokolaadis ei meeldi, aga nende puhul teen ma küll väga suure erandi.

Jõuaks nüüd nagu kuidagi eilseni ka. Jeah. Eile sõitsin üle pika aja marsaga Kurtnasse. Jakobit vaatama. Haige poiss nagu ta seal oli. Ja härmatis oli maas! Nii kui Tallinnast välja sai, siis kattis pea igal pool maad härmatis! See oli niii ilus ja kuidagi talvine tunne! Poriloikudel oli peal õhuke jääkirme. Õlekõrsi kättis hõbehall härmatis. Romantika missugune. Loomulikult oli temperatuur ka vastav. Ikka krõbedam kui linnas. Aga see selleks! Novembri keskpaik ja õrnalt annab talv enda tulekust teada. Ilu lisas veel päikesetõus, mida nägin. See oli nii särav ja kuldne ja... Lihtsalt hämmastav, mida rohkem Tallinnast välja saad, seda ilusam on päikesetõus ja loodus. Linnalooduse kuldkrooniks on ju tuhat maja. Pole nagu midagi imetleda. 

Muta ja Rocky olid ka õnnelikud mind nähes. Suured ja tölpad kutsud nagu nad on. Muta on ju suur nagu vasikas, aga hästi tore ja sõbralik. Mitte vist võõrastega ja nendega, kes talle ei meeldi. Head majavalvurid. Minuga saavad nad ikka hästi läbi. Muta ei tahtnud isegi, et ma ära läheksin. Nad on ikka numpsikud kutsud. 

Esimesed sõnad, mida Jakob ütles mulle, kui mind majja sisenemas nägi ja ma tsau talle ütlesin: Pole ammu näinud! Väikemees-naljamees. Ega pole tõesti ammu näinud. Aga ega nende kodu pole selle ajaga muutunud

ka väga, mis ma seal viimati käisin. Jakob on ainult suuuureks kasvanud. Ikka mehine poiss. Judos käib ja puha.

Mis me eile tegime? Mhm. Mängisime. Ja vaatasime multikaid. Näitas esimese asjana oma Transformerid ära. Hiljem ütles: On ainult üks inimene, kes Transformeritest kõike  teab. - Küsisin: Oo, kes siis? - Tema pani vastu: Mina! Vot siis nii on lood. Kui tahate Transformeritest midagi teada, minge 5aastase Jakobi juurde ja ta räägib teile nendest kõike. Mitte et Transformerid mind nii väga huvitaksid, aga ikkagist. Male mängisime ja nipusumängu mängisime. Pea kõik lauamängud said läbi mängitud. Siis hakkasime legodega mängima. 

Need rosinad on saatanast. Hea, et neid on ainult 70grammi, muidu sööksin korraga terve kilo ära...

Tähtis Jakob-tuttpütt kerapuslet
kokku panemas. Ja juuksed olid
tal ilusti tuttpüti moodi

Jakobil neid legoklotse ikka on. Suur tööriistakasti täis. Ta näitas oma kunstiteoseid ka. Oli ehitanu mingid autolaadsed asjad. Meie aga hakkasime maja ehitama. Ehitasime ikka mitu tundi. Maja tuli pidevalt ju täiendada. Alguses seinad, siis aknad kuidagimoodi, siis toad.... Katus, mis lagunes. Antenn. Korsten. Pidevalt tuli midagi juurde, millega pidi täiendama. Vahepeal jäid klotsid sinnapaika ning hiljem ehitasime edasi. Aga pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, nii et pigem pildiseeria kui mõttetu loba.

Algselt oli selline maja, sillaga ja puha. Jakob
ise tahtis silda! Saigi selle.

Silla otsas ilutses Jakobi meistriteos. Kui aru saate, mis see on...

Hiljem nägi maja välja pealtvaates selline. Näete, voodis magavad
kaks nukku - see kruvipeaga on naine, kuigi Jakob ütles talle ikka
pidevalt mees... Ärge siis kohe vasakule mõelge

Majas oli ka uhke arvuti. Ja need ringjad asjad
arvuti kohal on joogid... Ohutu koht jookide säilitamiseks

Ja külgvaade samast hoonest. Maja ette on pargitud uhke Jakobi mašiina.
Maja ees on veel päikesevari koos laua ja pinkidega. Uhke maja, mis? 

Hiljem tuli maja ette ka bassein. Hüppekaga ikkagist. Ma täitsin
selle veega ka. Tühi bassein oli kuidagi kõle...

Nonii. Selline nägi siis majaehitus ajalugu välja. Üritage ise mitu tundi välja mõelda, mida te järgmisena ehitate. Meie mõtlesime! Algselt oli lihtsalt majaseinad, hiljem aga... Luksusvilla! 

Jakob ajab ikka kadedaks ka. Tal on hullult pikad ripsmed. Jeah, ikka korralikult pikad. Iga naine on kade, kui mehel on pikad ripsmed, sest naised peavad kasutama oma ripsmete pikendamiseks igast kraami, aga mehed... Neil nagu meelega looduse poolt antud ilusad tihedad ripsmed. Loodab, et vähemalt minu tital tulevad ka nii pikad ripsmed. Siis ma saan olla kade tema peale. Aga imetleda neid iga päev. 

Vaadake - on ju pikad ripsmed!
Kade olen lausa. 

See on lihtsalt liiiga hea pilt, et mitte jagada.
Tüüp mängis legodega ja siis korraga jäi multikat vaatama.
Hea nägu on mehel peas. 

No nii. Saigi vistist nigu kõik. Ega palju rääkida polegi lapsehoiust. Lihtsalt väga tore oli saada linnast välja ning tegeleda lapsega, kellega sai kunagi pea iga päev koos oldud. Minu pärast võiks ta tihedamini ka haige olla. Kuigi ega haiged lapsed pole just ka hea vaatepilt. Jakob ikka tahtis eilse päeva jooksul mitu korda, et oleksime diivanil pikali ja kaisus. Ma siis võtsin väikese tüübi kaissu ja vaatasime multikat. Ahjaa - lõpus näitasin talle ka, kuidas Mahjongi mängida. Mängis natuke. Aitasin ka, aga ta oli õnnelik, kui sai ise mõned klotsid kokku. Nii et järgine kord saab veel targemaks.

Neil on ka teleskoop! Sellega küll eile vaadata ei saanud lihtsalt seepärast, et liiga pilvine oli. Kunagi lähen ja vaatan. 

Nad andsid kaasa eile veel kolm purki õunamahla. Ja vat, nende õunamahl on ikka priima. Päriselt ka. Kui ma alles hiljuti sain poollahjat haput õunamahla, siis nende oma on lausa kunstiteos. Täna hommikul jõin Sassiga kahe peale kõige pisema purgi tühjaks. Teisiti ei saanud lihtsalt. Liiga hea mahl on. Tegelikult on nene pere väga tore. Mulle meeldib seal olla ja käia. Naerda saab alati palju. Suu peale pole keegi kukkunud. Nalja mõistavad. Samas on tegemist teineteisest hooliva perega. Kokkuhoidva perega. Küll nöögivad teineteist, aga vat, see on midagi, mida peab ka oskama. Igal nöökimisel on piir, aga nemad võtavad seda naljana. Üllatada oskavad nad ka teinetest alati. Ja noh, ega lapsed kullapaid pole, aga väga tublid on nad siiski. Kõik lapsed on ju vahepeal natuke turtsakad ja jonnakad. Aga armastust jagub.

Katarina on ju reklaamides juba tegev. Tubli tüdruk on. Varsti tuleb üks reklaam telekasse ka, kus ta mängib. Mingi oliiviõli reklaam. Küpsetab pannkooke. Ja ütleb midagi. Teenib selle pealt tervelt 70euri. Nii võiks isegi pannkooke terve hunniku teha. Teises reklaamis ta ainult jooksis. Teenistus - 50euri! No kuulge! Kui ma pean jooksma ühest liivakasti otsast teise, siis ma võiksin kas või 10x nii joosta, et 50euri teenida. Lihtne ju! Tubli tüdruk on ta. Väga tubli. Ma arvan, et Katarina on igatahes parem reklaamitegija kui Tallegi kanareklaami tüdruk, kes on õudusttekitava häälega. Külmajudinad tulevad ainuüksi temale mõeldes peale. Katarina on aga liiga armas.

Eile õhtul tulin marsaga linna tagasi, kujutage pilti - ma olin ainus reisija seal! Nagu ainult minu pärast sõitiski! Johaidii! Superluks. Nii võiks teinekordki marsaga kimada. 

Aitab lorast, vaja õppima ka hakata. Muidu jään jälle oma ajaplaanist maha. Eile niikuinii õppida väga ei saanud. Täna peab selle tasa tegema. Aga jutustama ju peab - ikkagist naine...

Lapsed

Tänase päeva võib kirja panna hea päevana. Mõnusa päevana, sobib paremini. Esiteks tita on viimased kaks-kolm päeva üritanud endast nii palju märku anda, et kuku või pikali. Ja seda tõsiselt. Mitu nädalat oli tema poolt vaikus majas. Mõtlesin, et ooo, mulle on ka hea tita sattunud - ei sega oma emmet. Tutkit sulle. Liiga vara hõiskasin. Nüüd tahab ta ainult tähelepanu. Mitte küll liiga tihti, aga kui ta lööb, siis ta ikka lööb ka. Hea, et ära ei uimasta või kõhuli maha ei lükka. 

Teiseks, miks tänase päeva võib mõnusa alla kirjutada, on see, et sain Lauraga üle mitme-setme aja kokku. Andsin talle üle oma uhke kingi, mille talle valmistasin - padjad. Kusagil peaks isegi neist pilt olema, aga eks ma kunagi näitan, hetkel ei viitsi sellega tegeleda. Peaasi on see, et talle isegi meeldisid. Nüüd saab ta oma padjakollektsiooni veel kaks patja juurde. Ikkagist päris käsitsi tehtud. Ja mis veelgi parem - need olid mu esimesed padjad, mille ma tegin. Pole kunagi isegi mõelnud, et võiks patju teha, aga Laurale mõtlesin: talle teen sünnipäevaks padjad. Ja tegingi! Uhke olen enda üle. Selle üle ka, et talle need meeldisid. Kaks ühe hoobiga: sain Lauraga kokku ning egolaks, et minu padjad on asja ette. 

Rääkisime jälle mitmest setmest asjast, nagu alati - naiste värk ju. Väga tore tunnike oli. 

Eile viisin Katarina marsale. Vend jäi tal palavikku-haigeks ja ema jäi töölt koju. Aga esimese klassi laps ei oska üksi marsale minna. Mis seals ikka - võtsin Sassi ühele poole käevangu ning läksin rahvusringhäälingu majja tüdrukut ära tooma. Noo, palju sarnaseid tüdrukuid oli, aga Katarina tunneb juba kaugelt ära - väike blond ja naeratav tüdruk. Kohe eemalt tunneb ära. Kuigi ta on kõige lühem!

Vihmane päev oli eile. Ja loogiliselt võttes pidi Kata kõik poriloigud läbi käima. Põhimõtteliselt olime Sassiga kaks märga kassi, kes hoidsid eemale poriloigu-Katast. Nii saigi poriloikudest põigeldes laps marsale pandud. 

Homme saan Tallinna melust eemale. Kurtnasse sõidan terveks päevaks. Kata venda vaatama. Ta pole terveks saanud, aga enam pole tal kõrget palavikku. Lasteaeda ta ühesõnaga veel ei lähe. Mina - kahe lapse lemmik - lähen teen Jakobi tuju rõõmsaks, aga Katarina tuju kurvaks, tema ju minuga kodus olla ei saa... Pole hullu! Eile nägi ja homme õhtul näeb ta ka mind veel. Toredad lapsed on. 

Muide, mis veel: Katarina on vaimustav laps. Tõesiselt vaimustav ja tore laps. Ta teeb tuhandet asja, okih, mitte nii palju, aga ta käib laulmas, ta käib sõutantsus ja võistlustantsus, ta mängib malet ja klaverit, koolis laulab ka veel... Ta käib alles esimeses klassis. Mis selle asja point on: ta teeb seda kõike sellepärast, et talle meeldib, mitte sellepärast, et teda sunnitakse. Katarina tahtis juba kaks aastat tagasi mitut asja teha. Küll tahtis mitut erinevat tantsu tantsida ja laulda palju ja... Oeh, on ikka hea, kui laps ise tahab kõike teha. Tubli ja tark laps. Andekas ka. Pealegi, tema naeratus röövib südameid. Ma juba kujutan ette, kuidas ta mõne aasta pärast murrab mõne poisi südame. Ja kümne aasta pärast on neid murtud südamega poisse rohkem. Katarina on lihtsalt hea tüdruk. 

Rongiga maale

Saiapätsaja kass

Üle pika aja sai maakodu väisatud ja sealseid elanikke tervitatud. Kasse ja kalu siis. Kassid olid loomulikult rohkem vaimustuses meie tulekust kui kalad. Kassid olid ju hea ja parema peal väljas. Muudkui pidid saama midagi head ja eks nad olid nälgas kah ainult. Neljapäeval, kui maal süüa endeile tegime, tegime ka vorstisaia. Jätsime ilusti kööki laua peale. Keerasime selja. Ja korraga, mida ma näen - üks kiisudest oli ühe vorstisaia ära pätsanud! Kahekesi istusid tooli all ja närisid seda. Ohh, kui vihaseks sai Sass! Vaene kass, kes sellise pahandusega hakkama sai. Ei julgenud päris pikalt Sassi ligi minna, ainult susises mehe peale. Ilmselgelt - ma ise oleksin kah pahane, kui keegi tuleb ja hakkab kärama, kui vorstisaia õiglaselt laualt võtan. Tegelikult on mõistetav, miks kassid sellised on - nad on ju nii pikalt üksi ja peavad sööma mingeid kuivi krõbuskeid, aga kui keegi neile külla läheb, siis nad ootavad ikka midagi head - pehmet toitu või hapukoort või vorstisaia. Peaasi, et tegemist poleks tavalise krõbinaga. 

Muide, maaelu polegi päris hukka läinud. Jalutasain ma poodi ning vastu tuli nii esimese klassi poisipõnn. Ta teretas mind. Vat, uhke tunne oli peal. Naeratasin nagu totter - poleks lihtsalt uskunud, et maal veel selline komme alles on, et noorem vastutulija teretab endast vanemat. Loomulikult olin mina nii viisakas, et teretasin omal ajal kõiki, kes vastu tulid. Tubli poiss, ma ütlen!

Ahjaa, Sass üritas ka oma muusikalisi andeid proovile panna ning drubaduuriks hakata. Eks ta üritas, mis üritas, aga ega väga asja ei saanud. Akordionil on siiski ju liiiiiga palju nuppe ja seda peab lõõtsatama. Pealegi, ega ta sportlane ole, sest akordioni tõmbamiseks on ikka palju jõudu ja rammu vaja. Ja võhma. 

Tõestuseks, et pill sai piinatud

Aga ega seal maal midagi erilist ei juhtunud kah. Puhata sai. Mõnus ja rahulik oli. Hea lõõgastus. See aasta peaks vähemalt ühe korra veel seal ära käima, siis oleksin ma oma maakülastusega küll rahul.

OIi

Esmaspäeval sai üle kolme nädala taas Gabrieliga mängimas käidud. Noo oskab see mees ikka kildu ka visata. Eile ta nägi, kuidas ta ema mulle raha annab ning Gabriel siis küsis ta käest: ''Emme, miks sa Lilianile raha annad?'' Vat siis, hea küsimus lapse poolt. Miks peab ta emme mulle raha andma? Ega isegi ei oskaks kohe selgitada, aga hakkama sai! 

Teine asi oli kõrvakile jutt. On üks A3 suurune foto lõuendil Gabrielist ja ta emast, see on kapil kummuli. Laps tahtis selle püsti panna ilusti, et näha oleks. Pilt libises ja kukkus ning tegi ikka päris hea mürtsaku. Ütlesin, et see kukkus nii kõvasti, et kõrvakile läheb katki. Lisasin veel juurde, et las see pilt siis olla pikali. Aga Gabriel ei andnud alla ja pani selle uuesti seina toele püsti. Ja jälle pilt kukkus! Võtsin siis pildi kätte ja vaatasin, milline see tagant on. Puitraam vmt värk. Gabriel siis upitas ka end minu poole ja ütles: näita mulle ka kõrvakile! Tohohh pele! See oli hea. Alguses ei saanud asjast aru, aga jah, kui laps tahab pildi tagant kõrvakile leida, siis palun, mida sa ikka kosta oskad. Selline pullivend siis.

Gabrielist lähme sujuvalt üle multikatele. Oojaa! Neid ma võin vaadata, aga mitte kõike. On kaks lemmikut, mida ma võin vist lõpmatuseni vaadata. Üks on loomulikult ''Shaun the Sheep''. No kuulake seda muusikat - http://www.youtube.com/watch?v=BLIJ-SWZsLc - see ju lausa nõiub!  Ja multikas on ise ka üle kõige loomulikult. Teine asi, mida ma võin ikka vaadata ja vaadata ja vaadata korduvalt, mida ma pealegi olen vaadanud ka päev otsa algusest lõpuni vähemalt... Tuhat korda. Tegemist on legendaarse Piksega! ''Cars I'' on ja jääb minu lemmikute sekka. Nii et... Tita saab ka neid multikaid ikka tohutul hulgal vaadata. Senikaua, kuni need talle pähe kuluvad ja ta karjub, et me ei piinaks teda...