Ennast kiitmast me ei väsi. Või tahaks näha inimest, kes ennast taevani ei kiidaks, kui ta on väikese asjaga hakkama saanud. Mõni isegi kiitleb mitu kuud järgemööda, et vat, kui tubli ma sel päeval sel kellaajal oli - ma tegin ju seda! Nii et ma tõesti tahaks näha inimest, kes ei kiitleks iseenda hakkamasaamistega. Ega ma siis kehvem olla saa - ma olin täna niivõrd tubli, et pesin juba ammu pessu mineva akna puhtaks. Oiii, kuidas ta ootas, et teda svammi ja seebiga pestaks. Oli ka ülim aeg. Võtsin siis hommikul kohe svammi ja seebi kätte ja küürisin seda jube musta akent. Ja nagu nimme hakkas ka padukat sadama! Loputus kah kohe otsa. Nüüd vähemalt näeb aknast välja, kas sajab vihma või paistab päike. Enne seda lõbu polnud. Elasime nagu keldris pimedas. Seega olin ma ikka äraütlemata tubli.
Mulle öeldi, et mul polegi ju kõhtu. Vat kus lops. Nii tuleb veel välja, et ma polegi titeootel. Äkki on hoopis minul pseudorasedus ja arstid mängivad kokku näitamaks, et mu sees ikka on tita. Ei oska öelda. Ei viitsi isegi mõelda, parem on oodata ja vaadata, mis saab mõne kuu pärast. Kui ma siis ka pole suureks läinud teiste arvates (sest enda arust olen ma juba suur elevant), siis on miskit tõesti korrast ära.
No comments:
Post a Comment