Üks kuuendikku

Poleks nagu uskunudki, et kooliskäimine võib nii... Rahustavalt või lõõgastavalt mõjuda. Või oli see lihtsalt esimese nädala viga üle pika aja, mil ma taas kooli sattusin ning olen lihtsalt väikeses vasikavaimustuses kõigest uuest, st vanast, mille olen kord juba üle elanud. Igatahes pean tõdema, et esimene koolinädal läks hästi ja hea meelega paneks kohe ühe nädala veel otsa seda kooli! Meelega ei hakanud ma varem siia midagi kirjutama, sest tõesti - iga päeva kohta tuleks parasjagu pikk tekst ning nädala lõpus olen pooled asjad lihtsalt ära unustanud. Lihtne. See on see, kui mälu hakkab alt vedama, aga tahab ikka kooli minna. Mõistusevastane.

Midagi head koolist... Noo. Klassiruume-auditooriume pean jagama 24 teise tüdrukuga. Tegelikult 23ga, sest üks võttis juba akadeemilise puhkuse ja teda me vist niipea ei näe. Õppejõud on pehmelt öeldes seinast seina kummalised. Mitte et ma iseennast normaalseks peaks või midagi taolist, aga noh, mõni õppejõud lihtsalt väärib tähelepanu. Võtame näiteks majandusmatemaatika. Päkapikumammi võib tema kohta öelda. Ta on selline pisike tüse naisterahvas lühikeste tumedate juustega ja alati naeratav. Tal on mingi naljakas harjumus enne loengut laduda tahvlimarkerid lauale tulpadesse-ridadesse korgid laua peal. Alguses ma mõtlesin, et ta tahab mõnd näidet teha, tuhkagi! - talle lihtsalt meeldib nii panna.

Veel meeldejäävaid õppejõusi. Näituseks rõivaajaloo oma. Tema on väga lustlik ja kohe rõõm on kuulata ta tarka juttu. Ta räägib lihtsalt kõigest nii elavalt ja hoogsalt ja järjest, et käsi läheb kirjutamisest krampi, aga lõpetada ei saa. Jutt on liiga huvitav. Pealegi saab nii palju teada infot, millele kuidagi teisiti jälile ei saaks. Või noh, saaks, aga selleks peab mõne hea raamatu leidma. 

Kõige nõmedam on nirgisilmade ja konksusninaga hallipäine naisterahvas, kes meile füüsikat üritab selgeks õpetada. Esiteks meeldib talle klassis ringi tammuda. Lihtsalt tiirutab. Selline tunne, nagu kontrolliks, kas me ikka kirjutame ja kas kirjutame ikka õigesti. Ühesõnaga totaalne nuhkur. Ja kui ta naeratab, naeratab ta kuidagi... Nõianaeru. Tal on komme rääkida nii tarka juttu, et keegi ei saa sellest muffigi aru ning kõik peame lihtsalt tuima näoga tahvlilt maha kirjutama. Lihtsalt tuimalt kirjutama, nii et käsi krampis aju lõpetab töötamise ning kõik, mida kirjutad, on tühipaljad sõnad. Hea, kui tunni lõpuks mäletad midagigi, mis paberile sai. 

Noh, kolma väljapaistvamat õppejõudu siis. Ja kõik nad on naised! Selle nädala jooksul andis meile ainult üks meessoost õppejõud loengu. Ja tegemist oli kah teadusfilosoofiaga. Tema oli ka üks parajalt muhe sell. Seletab isegi lollile ära, mis asi see filosoofia ikkagist on. 

Koolist hetkel kõik. Viis nädalat veel pluss eksamid ning sellega piirdub esimene kooliaasta. Mulle see igatahes sobib. Pole ülearust pläkutamist vaid peab ka ise vaeva nägema. Tänasest hakkabki vaeva nägemine pihta. Alustan kõige lihtsamast - matemaatikast. See on selline keskkooliaegne matemaatika, selle peaks ju ikka tehtud saama. Ning siis järjest raskemaks ja raskemaks. Lõpuks peab ära tegema joonestamise. Kui ma sellest ikka kunagi aru saan. Peab saama. Koduse töö peab ju ära tegema. Johaidiii! Edu mulle pliiatsitega sirgeldamisega. Peab kohe alguses kõik ära tegema, pärast läheb meelest veel ära. Seega Strauss ja matemaatika võivad oma pilliorkestri välja võtta ning teha paar head matemaatilist noodiviset!

Muide, üks pisiasi veel, mu tita teeb võib-olla juba jalasirutusharjutusi või siis üritab lihtsalt poksimist harjutada. Mnjah. Eks ta tahab ka rohkem tähelepanu saada. Vanaisa ütles kah, et tema tahab tütretütretütart. No kuulge! Kui kõik tahavad erinevat sugu, siis palun jõudku kompromissile. Lõpuks tuleb ikka see produkt välja, kes peab. Naerge või nutke siis pealekauba. Nii et hoidke parem pöialt, et ma tita löökidele vastu peaksin.