Lootusetu Loogik: Kassidega Maal

Homsest hakkab mul kool. Ametlikult hakkas see mul juba 31.augustil, aga homme on päev, kus ma võtan oma asjad ja lähen kooli studeerima nagu mees muistse. See tähendab, et ega mina kooli lähe enda pärast, ikka ainult lapse pärast. Tema pärast tehakse ikka kõike. Mina olen lihtsalt liikuv inkubaator.

Lapsega seoses.

Sel nädalal oli mees nii hea ja tõi paljupalju puuvilju mulle (loe: lapsele) ja ka terve kobara banaane. Järgmisel hommikul ma siis võtsin ühe banaani. Banaanid on ju niiii head. Koorin banaani ja mis ma tunnen: banaan lõhnab kuidagi kummaliselt - viina järele, kui täpsem olla. Okih, ei teinud sellest väga välja. Maitsen. Ja kui keegi on maitsnud kääritanud banaani, siis teab, mis tunne mind valdas seda banaani süües - esiteks lõhnas banaan nagu viin, teiseks maitses see nagu kääritanud... miski. Nii pole veel juhtunud, et maitset valesti tunneks. Sass küll ütles, et täitsa normaalne banaan on ja sõi siis ära. Tundub, et minuni on jõudnud rasedus ise kah.

See pole veel kõik. Kõik, kes naerda tahavad, see lugu on Teile. Teen vaid lühidalt. Püandi räägin ära, ei viitsi keerutada ja pikalt ajada, sest ega ma ise ka väga hästi ei mäleta. Igatahes nägin mina unes, et sünnitasin. Koera. Vot. Nii et kui ma koeraga sünnitusmajast välja astun, on see täiesti normaalne.

Käisin kaheks päevaks maal ära. Nii hea rahulik ja vaikne oli seal. Kaks kiisut, kes ootasid ukse taga, millal sisenen. Ja nende rõõm mind nähes. Okih, nad on alati rõõmsad, kui keegi sinna läheb, seega pole imestada. Õnne ja rõõmu ja külgelöömist on neil piisavalt. Käisin maal jalutamas. Võtsin kätte ja läksin mööda teed lihtsalt suunas, mida mööda pole ma ikka väga kaua kaua käinud. Metsa nagu ei tahtnud ka minna, vaid lihtsalt mööda kruusateed jalutada, aga metsa vahel, on täitsa mõnus.

Oleksin ma kirjanik, kirjutaksin ma kõik, mida tundsin ja nägin ja kuulsin. Oleksin ma kunstnik, joonistaksin ma sellest lummusest pildi. Lühidalt öeldes: ma olin vaimustuses! Vaikus, millesse ma sattusin, oli lihtsalt uskumatult rahustav. Ainult linnud, kes lehvitasid oma tiibu ja tuul, mis pidi end kuuldavaks tegema, ja kõik hääled. Lõhnad. Metsa lõhnad. Männi lõhnad. Puhas lõhn. See lõhn hõljus lihtsalt ja tekitas tunde, et midagi puhtamat ja ennastunustavat polegi olemas. Ja kõik see, mis mind ümbritses... Puhas loodus. Mets. Üksikud allesjäänud loodusele värvi andvad lilled. Värviliseks kippuvad puud ja põõsad. Kuivanud lillevarred. Punaseks kippuvad maasikalehed tee ääres. Ma pole ammu nii vaimustuses olnud. Ma tundsin, et puhkan end selle tunniajase jalutuskäiguga välja. Et mu energiavarud taastuvad. Et mul on nüüd jõudu minna vastu uutele katsumustele ja koolile. Et tunnen jälle rõõmu kõigest, mis mul on ja mis mind ees ootab. Ma olin selle jalutuskäigu ajal õnnelik ja rahulolev. Lõõgastunud. Võib isegi öelda, et meditatsiooni seisuses. Kõik segavad-häirivad mõtted ja ideed olin kõrvale lükanud, et mitte miski ei saaks mu rahu häirida. Ega häirinudki. Hea oli olla. Tõsiselt hea. Siis ma mõtlesin, et pean ikka vähemalt kord kuus minema maale ning tegema väikese jalutuskäigu.

Tegelikult tegin ma ikka oma telefoonaga pilte kah. Siis panin pildid arvutisse ja leidsin - nii kehvasid pilte ma ka nüüd kellelegi näitma ei hakka. Kui endale kaamera soetan (siit võib välja lugeda jõulu- või sünnipäevakingi soovi), teen uhkemaid ja ilusamaid pilte. Kes ikka tuhmi pilti vaadata tahab? Seega pole pilte, on vaid jutt. I vsjo.

Hoidke mulle kooli jaoks pöialt ja varbaid ka. Sest kui ma selle kooli nüüd lõpetan, siis teen ma endale suuuuuure pai ning reisi välja Kariibiele või kuhugi mujale ning ostan kõige kallima vahuveini pudeli, mida leian. Miks? Sest ma pole just matemaatilise ajuga, aga koolis on miljontuhat matemaatikat ja füüsikat. Seega pean end motiveerima.

Aga maa kiisude pilte pean ma ikka näitama. Nad on ju lihtsalt armsad ja südamesse tungivad.