Õnn

Oleks tore, kui mu taskus oleks üks pisike väikene karvane tegelinski, kes toodab õnne. Alati, kui mu suunurgad allapoole vajuvad, hüppab too pisike Õnneloom mu taskust välja ning oma pisikeste karvaste käpakestega tõstab ta mu suunurgad taas ülespoole. Siis teeb ta mulle pehme pai, annab õrna põsemusi, naeratab veel kord kavalalt ning poeb tagasi mu tasku sügavusse. Ta teeb seda alati, sest kurb ja tõsine mina, pole päris mina ise. Tegemist on täitsa teise inimesega. Aga too väike Õnneloom on teeks päris minu poole. Mõnikord ta kõdistab mind taskus istudes. Et mul ikka meeles oleks, et ka tema eksisteerib. Ma ei tohi teda kordagi unustada. Mõnikord kõdistab ta mind kohe nii tugevalt, et ma puhken lihtsalt naerma. Ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ta on mul paras marakrat. Teisalt ta on mulle väga armas. Õnneloom teab alati, millal ta peab mulle end meenutama. Tema pehmed väikesed käpakesed on kõige rahustavama toimega, mis üldse olemas olla saab. Ta on mu õnne hoidja.

Õnn ju ei teki ega kao, õnn muutub ühest olekust teise. Nagu füüsikas energiagagi - energia ei teki ega kao, vaid muutub ühest liigist teise. Nii on ju ka õnnega. Õnn on alati meiega. Me lihtsalt ei lase tal alati särada. Minu Õnneloomake hoiab alati mu õnne. Ma arvan, et igaühel peaks taskus olema täitsa oma Õnneloom. Just selline, nagu igaüks ise soovib. Minu oma on näiteks pisike ja hästi pehme ja pika karvaga. Ta on sirelilillat värvi ning ta nina oma pisike ja must ja niiske. Aga ta silmad... Need on hüpnotiseeriva ja rahustava toimega. Silmad on suured ja selge ookeanisinist värvi. Ja peas on tal kollane juuksetutt, mis ei ole kunagi korras vaid on pidevalt sasipuntras, nagu oleks pidevalt tuule käes. Tal on suured käpad, et venitada mu suu naerule ja kallistada mind alati, kui ma seda kõige enam vajan. Minu Õnneloom on pisike, aga ta on mulle kallis. Sest mitte keegi teine ei suuda teha nii nagu tema. Tegelikult olen ma õnnelik. Välja arvatud hetked, kus ma seda pole. Sest Õnneloom puhkab ka mõnikord.

LapsedLapsedLapsed

Täna oli totaalselt lapsehoidmiste päev. Kaks korda kolme last vaadata, hoida... Oeh, see ületab isegi kõik minu taluvuspiirid. Tegelikult mitte. Polnud ammu väikest Katat ja Jakobit näinud ja täna käisime kinos. ''Looraksit'' vaatasime. Noh, tegelt tahtsin ma salamisi seda ise kah vahepeal vaatama minna, aga see ei mõjutanud mind nii palju, kui mõned muud filmid. Pluss tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis polnudki see nii huvitav kinoelamus kui ma arvasin. Film ise see tähendab. Lapsed aga... Jakob on teada-tuntud kõva häälega lobiseja. Ta on isegi etenduse ajal hakanud näitlejaga rääkima. Kinos ka küll ta hakkas istmel tantsima, küll ta rääkis kõva häälega. Hea, et saalis peale meie vaid mõned üksikud isikud olid. Kata aga ütles, kui mina ütlesin, et ma lausa pean minema ''Jääaeg 4'' vaatama (tolle filmi tutvustus oli enne filmi lausa kaks korda!): ''Ma pean seda filmi vaatama minema.'' Vat, kuidas lapsed sõnasabast kohe kinni haaravad. Meil Kata ja Jakobiga on juba traditsiooniks saanud, et alati, kui kolmekesi linna peale lähme, lähme ka Viru tänava mäkki. Ega siis traditsioone rikkuda saa. Kaks lasteeinet, kaks jäätisekokteili, üks jäätise, teine vanniliga. Traditsiooniline, ja mul on see kõik veel meeles! Pole just raske arvata, kes kõik ülejäägid ära sõi... Õpetasin lollusi kah. Kessee teine ikka neile lollusi õpetab, kui mina seda ei tee. Keegi peab ju neile selgeks tegema, kuidas käivad friikartulid suhu hammasteks. Või lahtise suuga mälumine... Ma tean, et see pole just kõikse kombekamad lauakombed, aga keda see huvitab? Igatahes, mitte mind. Jakob ütles, et tema ei taha koju minna. Ütles, et tema tahab minuga nii kaua jalutada, kuni tema ütleb, et ta enam jalutada ei taha ja alles siis võib emme järgi tulla. Vat siis. Ja kui ema lastele järgi tuli, siis Kata jooksis autosse, aga Jakob hoidis kangekaelselt posti ümbert kinni ja ütles, et tema tahab minuga jääda. Kuidagi moosisin ta ümber ja ta istus autosse. Aga enne pidi ta loomulikult mind kõvasti-kõvasti-kõvasti kallistama ja siis musi ka andma. On alles armas noormees. Tema oli ju ikkagist esimene mees, kes mulle ütles, et ta mind armastab. Tõsiselt armas mees on. Nii väike, aga nii südamesse pugenud. Tegelt olgem siiski ausad, kessee tädi Liinikesele ikka ära öelda saab? Ma olen ju siiski ainuke lapsehoidja neil, kes on sünnipäevadel käinud ja puha... Ei taha küll uhkustada ega midagi, aga eks ma olen parim. Naerge nüüd, ma naeran koos teiega. Ülejäänd päev on väsimust täis topitud. Kas tõesti väsitab lapsehoidmine nii ära? Tegelt mitte. Päike väsitas. Seda nimetan ma reaalsuseks... Halleluuja!

Suvenägu

Kõrvus kajab küsimusi, miks ma midagi ei tee või miks teen ma midagi, mida ma ei peaks tegema. Miks siis? No vat, alguses põhimõtte pärast, hiljem juba seepärast, et sellele nii palju tähelepanu pööratakse. Ma tõesti teeksin asju, mida ma pean tegema ja mida ma tean, et pean tegema, kui mulle seda pidevalt nina alla ei hõõrutaks ning ei küsitaks, miks ma sedasi ei tee. Oiii, ma ajan keerulist juttu. Hea, kui ma ise ka aru saan, millest ma räägin. Aga vat, saan! Ja olen õnnelik kah veel selle üle, et teised aru ei saa ja mina saan... Kukeleeguuu-uuuuu-uuuuuuuuu!


Ma tegin täna tööl oma sõrme veriseks. Haa! Tehke järgi või makske kinni. Igatahes ma pesin kõigest kohvimasina veekanistrit. Ma ei tea, mis seal siis nii teravat oli, igatahes peale selle pesu veritses mu parema käe  keskmine sõrm. Tõesti, tehke järgi. Aga noh, on teada värk, et ma olen omaette tasemel. Kolleeg Pagar Pille ütles ka, et ta parema meelega on minuga tööl. See tähendab minusuguse kummalise inimesega. Ma oleksin ka hea meelega endaga tööl. No kuulge - kessee teine ikka hakkab laulusalmi veeretama töö ajal või ütleb, et hakkame aga nüüd tantsima! Või peitust mängima. See on see, kui miski natuke logiseb peakolu sees...


Andke mulle korter! Paluuuuuuuuuuuuuun! Täitsa ühest korterist piisab. Rohkem pole vaja. Vat, siis ma tantsiks päikesetantsu. Aga äkki peaks enne korteritantsu tantsima? Vat, seepärast ma polegi korterit veel saand, et ma pole veel korteritantsu ju tantsinud. Sedapsi on lood. Homsest, ma loodan, et ma luban, hakkan tantsima toda korteritantsu, siis leian kohe väga kiiresti omale täitsa oma korteri. Ma olen ikka hiilgavalt tark, eks ju?

Pikne!

Lihtsalt üks laul minu ühest lemmikmultikast, sest seda vaatasin ma lapsega kord vist viis korda ühe päeva jooksul ja mul oli see peaaegu, et peas (''Hipiaenge põrutus annab tunda...''). Igatahes too multikas on ''The Cars'' Pikne McQueen peaosas! I laaaaaavvvv juuuuuuuuu, Pikneeee!!! Kukele. Nii hull see asi ka pole, aga multikas on hea. Nüüd siis laul, mudu tuleb lehekülgedepikkune proosatekst ma-ei-tea-ise-ka-mis-loma-ma-ajan-jutust.


Esitan teile Disney The Cars'i lugu - ''Find Yourselfe'': http://www.youtube.com/watch?v=do3EYyVMNf8&feature=related.


Oh, neid aegu kallite lastega...

Võõrad Suled

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean natuke end võõraste sulgedega ehtima. Noh, käisin jälle väikest Gabrieli vaatamas/hoidmas ning siis tegime mõned ägedad pildid mu fääänsi telefoonaga. Avalikus kohas neid ei demonstreeri, aga siin ma lihtsal pean neid näitama, kui vahva meil ikka mõnikord on... Ja ma eeldan, et tehakse ikka vahet, kumb on kumb...

Ja Jälle...

Mina lähema hulluks. Täitsa hulluks peast. Kohe nii hulluks et lausa kohe hulluks. Ma veel ei tea miks, aga küll ma selle ka välja mõtlen. Peaasi, et ma hulluks minna saan. Teiste luba ma ei küsigi. Niikuinii öeldakse, et olen peast juba ilma hulluks minemata soe. Sobib. Seega täiesti vabalt võtan kätte ja teen lolluse ära. Kohati on mul tunne, et mu kallis pagarist kolleeg terroriseerib mind. Neljapäeval tegi ta jälle terve hulk mandlibeseed. Ja noh, mina olen kohe ju platsis, kui tehakse beseed või rummikooki või kohupiimataskute täidist või ükstaspuha mida head veel. Nii ma siis terve päeva jooksul lihtsalt käisin ja sõin mandlibeseesi nagu mingi... Beseesöödik. Olengi vist juba besee valmis. Eelmine nädal sõin. See nädal sõin. Tõesti, besee mis besee. Aga mis mina teha saan, et pagar niiiii häid beseesi teeb? Pealegi ta lubab mul neid süüa. Kui ei lubaks, siis ma ei sööks, aga lapsele peab ju keegi süüa ka andma. Pluss, kuna palk ajab naerma, siis peab ju selle peale kohe mitumitumitu beseed ära närima. Mõnusad krõmpsuvad. Lihtsalt kirjeldamatult ideaalsed asjandused on nood beseed... Ma lausa ootan, millal pagar hakkab neile šokolaadi vahele panema, siis ma broneerin terve suure hunniku kohe endale ära. Ahjaa! Üks hea asi on veel - mandlimass. Teate, pagar alati naerab ja ütleb, kui ma kohale jooksen (ja tõesti, ma jooksen, mitte ei jaluta), kui ta 10 kilose mandlimassi anuma lauale tõstab, et ma võtaks ikka kõige suurema lusika. Ma vist istuksin ja sööksin seal seda mandlimassi kah. Kunagi võisin ma meeletus koguses rummikooki süüa. Isu sai vistist sellest täis. Teisalt, kui kondiiter rummikooki teeb, seisan mina truu koerana ikka oma suure lusikaga kõrval ja söön nii, kuis jaksan. Tõesti, selline tunne, nagu hoitakse last nälgas. Ega mulle tõesti süüa kusagil anta... ''Kuum liin kuuleb. Kuidas saan Teid aidata?'' No igatahes on ebanormaalne, et selle nädala jooksul on mulle juba kaks korda helistanud inimesed, kellest ma pole ammu midagi kuulnud, seda esiteks, teiseks kutsuvad nad mind ikka jooma. Noh, või siis klaasi tõstma. Jeah, kindlasti on mul suur soov end täis juua ja laaberdada. Toredad sõbrad. Kuid tegelt, olgem ausad, neid tahaks näha küll, ja küll ma ka näen varsti, kuid tingimusel, et ma ikka tean, mida teen ja et vetsupott pole mu suurim sõber. Pluss ma veel ei teagi, kas on möödas ajad, kui mulle helistati ja ma jooksin? Okih, ega ma alati ka jooksnud, aga mõnikord ikka. Kuhu ma jõudnud olen?! Oiii, kas see tähendab, et ma saan täiskasvanuks? EMMMMEEEEEE! APPPPPIIIIIIIIIII! Ma ei taha täiskasvanuks saada. Ärge lubage mul suureks kasvada. Ma ei taha olla tõsine täiskasvanu, kes ei tea midagi keksumängust, muinasjuttudest ja ma ei tea, millest kõigest veel. Ei, ma nüüd keedan mingi vedeliku kokku, loen sõnad peale ning jäängi igaveseks lapseks. Vat siis. Aga kui ma kunagi suureks kasvan, hakkan ma targaks. Ilmamaa Targaks. Eile käisin kingapoes proovipäeval. Vähema kui kahe tunniga sain aru, et ei, see asi pole mulle. Tundsin, kui sinna jään, jäängi eluaegseks kingamüüjaks. Seda ma ei taha. Kõndisin siis õhtul vihma tibutates kodu poole. Kas sain külma või mis, aga hetkel on tunne, et hakkan kohe surema. Liialdasin - pea lihtsalt valutab natuke otsas. Külm on natuke. Tegin teed ja isegi seda ei taha juua. Õuna närin nagu mingi toiduga pirtsutaja. Jälle. Aitab küll. Ma alles olin natuke tõbine. Kaua võib?!? Aga ei. Lamasklen natuke voodis, võtan rohtu ja õhtul pean veel lapse sünnipäevale komberdama ning peale seda ''Romot & Juliat'' vaatama. Ma loodan, et olen nende kahe sündmuse jaoks piisavalt adekvaatne. Oli siis tõesti nüüd seda ka vaja? Kes tahab mu pead? Kes tahab mu pead? Pea anda ära eriti soodsa hinnaga!!! Kukele.

Õudusunenägud (vigases mitmuse vormis)

Mul hakkab juba hirm tasapisi naha vahele pugema. Mudu ei tule, isegi üksi Portugali suunas hääletades ja tagasi tulles polnud hirm nii suur, kui nüüd. Aasta on kolm kuud ja natuke peale kestnud ja kaks tüdrukut on maha tapetud. Ja mitte niisama ei tapa maha. Enne ikka töötleb ka. Alguses üks väike tüdruk Varvara, kes oli kurat küll (vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb ikka samaks) alles 9aastane!, ja nüüd 21aastane Erika. Mingu kukele! Mis toimub? Pole normaalne. Ma tõsiselt ei julge enam isegi Balti jaamast kojugi minna. Kuigi vahemaa pole teab mis pikk. Keskmiselt 10 minutit jalutamist. Juba eile tekkis selline kahtlane tunne, et äkki hüppab keegi nuka tagant välja. Ei juhtund midagi. Kaks natuke purjakilt kõikuvat venekeelt kõnelevat meesterahvast tulid küll vastu, aga polnud hullu - hoidsin hinge kinni, tegin ükskõikse näo pähe ning kõndisin pea püsti edasi. Noh, nagu ma ikka teen, kui mingi kahtlane seltskond/tegelinski vastu tuleb. Teisalt me pole keegi kaitstud nende tõbraste eest, kes hüppavad kusagilt nuka tagant välja. Ja ma tõesti ei viitsi pimedas-hämaras tänaval ringi hiilida nagu luurekass. Aga mis siis kui ma öösel peale pidu tahan kodu minna? Kas ma siis pean mingi suure kööginoa kaasa võtma? Või äkki tõesti pean ma hakkama oma pipragaasi kaasas kandma. Oeh. Sel juhul pean ma väiksema muretsema. See suur on liiga kohmakas.

Lausa kaitsetuks teeb see Eesti riik mind siin. Tõesti, perversseid rekkajuhte ma kah nii palju ei kartnud. Hakkasin nutma või tegin tigeda näo ja ütlesin konkreetselt ''ei'' ja asi edasi lihtsalt ei läinud. Aga Tallinna vahel ma ei hääleta ju saamatult ega oota, et keegi mind kuhugi viiks... Siis ei saa ju keegi öelda, et teed seda või teist või mida iganes ja ma viin su kaugemale ära. Kukele! Sellises olukorras ei küsi keegi sult midagi. Lihtsalt tulevad ja teevad seda, mida ise tahavad. Kuhu me nii jõuame?!? Isegi väikeõe pärast tekib hirm. Mudu on nagu ohutu ja särki-värki. Aga mõelda - saadetakse oma lapsi hommikuti kooli, õhtuti tulevad tagasi. Siiski ei tea kunagi, mis kooliteel juhtuda võib. Olgu too koolitee siis nii pikk või lühike kui tahes. Oiii! - Eesti on perverte korralikult täis. Okih, olgem ausad, enda pärast ma nii väga ei karda, küll mina hakkama saan, ma vähemalt loodan oma sinisilmse naiivsusega seda, aga väikesed lapsed! Kes neid aitab? Nagu too väike Varvara. Kurat. Tõega, ma ei vannu tihti ega palju, aga - türi küll! - kuidas saab mõni lihtsalt nii väikese lapsega sedasi teha?!? Kuidas ta on võimeline? Mis kurat ta peas toimub, et ta üldse sedasi teha saab? Sellisesse maailma ei taha isegi ühtegi last juurde teha. Ja siis räägime, et Eesti iive langeb. No ilmselgelt. Ma ei taha, et mu enda laps näeks sellist vägivalda, et tema võiks olla järgmine vägistamise-tapmise ohver.

Nõme teema, aga nii vastikult päevakohane. Ajab vanduma. Ei, ma ikka pean muretsema endale väiksema pipragaasi, seni teisega läbi ajama, taskunuga enda taskus pidevalt hoidma, pluss tuleb veel kööginuga vööle riputada, kurika kotti toppima... Mida veel? Äkki panen veel raudrüü selga? Noh, kindluse mõttes. Raudrüü vähemalt hirmutab ära. Koliseb too ju mega hirmsalt.

Veel midagi ilusat siin sinise taeva all? Emmm... Nope. Ainult natuke jahe on. Neti ütles, et olen pisikeseks jäänud. Onu Tom ütles, et olen kahvatuks jäänud. Mõõtsime mu ära. Ei ole ma midagi lühemaks jäänud. Täitsa sama pikk. Noh, mõni millimeeter siia-sinna ju maha ei tapa. Aga kahvatuse koha pealt... Ma olen nagu vampiiiiiiiiiiiir! Böööö! Tulen hammustan kaelast ja imen kõik verest tühjaks. Nämmadinämmadinämmmmmm. Kui hea... Tegelt seda ei oska ma kohe öeldagi. See on teise inimese arvamus. Võib-olla liialdasin tõesti tol päeval natuke liiga palju lubjaga... Enam lubjaga nii palju ei mängi. Luban. Või... Ma üritan lubada, et ma üritan mitte enam nii palju lupja endale näkku määrida.



Ja noh, mõni ikka suudab üllatada. Ma ei leia mõnikord isegi sõnu. Vat, kui ikka nähakse pindu teise silmis ja enda silmis palki ei nähta, siis minu sõnad saavad siinkohal otsa. Tõesti. Mina ei ütle enam midagi. Mina tean, miks mina käitun nii nagu käitun. Mina tean oma käitumise tallermaid, v.a mõned erandid, aga põhimõtteliselt küll. Ma ei pea kellegi peale viha, ma lihtsalt ei suuda, mul on lihtsalt kahju. Tõsiselt kahju. Üks peretuttav ju ütles: elu on liiga lühike, et (lähedastega) tülitseda. Ma kannatan palju. Tõesti, ma mõnikord ka ise imestan, palju ma kannatada võin, aga kusagil on minu piir ka. Ja vat siis enam naljaga end välja ei mängi. Kannatusenöör on ühest kohast katkenud. Sellest lõikest ei tasu enne välja teha, kui asi hullemalt käest kisub. Igaüks teab ju tõde, et haavale ei tasu soola peale raputada. Mina tean. Aitab sellest teemast. Sellel pole ju pointi...

Täna paistis isegi päike. Aga vat, see lumi teeb küll hingele haiget... Kus on kevad? Sinililled? Ülased? Lumikellukesed? Oeh, ja tulbid ja nartsissid? Pisar tuleb ju nii silma seest välja...

Kevad!

Mis toimub, kes ütleks, kõik on muutund. hoolimatuks ja ükskõiksemaks. Tõega, mis toimub?!? On nagu kevad või nii ja ilmateade kah valetab - lubas aprillikuuks ilusaid päikselisi ilmasi, aga taevast kallab vaid lund. Ja nagu sellest oleks veel vähe, tehakse lumest veel tuisku kah. Annan nii jälle otsad. Enne jõule oli kõik must ja nüüd - lihavõtetel - on valge. Kuhu maailma ma sündinud olen? Mina enam siin elada ei taha. Suren maha ära. Vat siis. Mina maailma provokatsioonidele ei allu. Näitan, et olen tugevam ja ei tee nii nagu ilm tahab, et teeksin. Nende oma viga, et õigel ajal õiget ilma ei anna. Ja see, et seitsmekümnendatel oli ka aprillis taolist ilma, ei anna õigust sellise ilmaga praegu hoobelda.

Aga mina tegin täna oma vanema õeksekesega esiteks küpsisetorti ja teiseks esimest korda elus pikka poissi porganditega. Esimese korra kohta tuli isegi hea välja. Peab uuesti tegema. Äkki tuleb siis veel parem. Arenguruumi Igatahes näib olevat.

Annan otsad. Kohe präägast. Miks? Niisama, nalja pärast. Kui ise nalja ei tee, ei tee seda ka keegi teine sinu eest. Teada tuntud õpetus.

Lendavad Objektid

Eile kirjutasin ma kokku järgneva teksiloba:

''Teate ju, et linnahallilt tõuseb õhku helikopter. Ikka juba mitusetmet aastat. Ma olen küll linnahalli katusel käinud mitte vähe. Mitte kordagi pole ma näinud seal ühtegi kopterit. Mitte ainsamatki helikopterit kõikide nende aastate jooksul! Tõesti, ma hakkasin juba arvama, et sealt ei tõusegi ükski lendav objekt õhku. Kuni tänaseni. Täna nägin, et sinine kopter võttis tiivad selga ning tõusis õhku! Poleks mul suu kinni olnud, oleksin ma suu lahti lihtsalt silmad punnis jõllitanud tõusvat kopterit, mis vähem kui minutiga oli silmapiirilt kadunud. Ei noh... Oli ka aeg. Nüüd ma vähemalt tean, et linnahalli katuselt võin ma minna kopterisse, ja põgeneda kaugelekaugelekaugele maale ära. Soomest kaugemale ma vist sellega vaid ei saa... Aga ma võin alati ju kopteri ära kaaperdada! Ja siis nt Brasiiliasse lennata. Jaa! Seda teen ma oma järgmises elus. Vähemalt on plaanid paigas...

Madalal sõitvat lennukiobeliskit nägin ka. Siis tuli mulle meelde, et aastaid tagasi, siis kui ma veel lasteaias käisin ja ilmselgelt väga tark olin (ilusam loomulikult ka oma elevandikõrvadega), kujutasin oma lasteaiasõbrannadega ette, et suitsusabas, mis lennuki järgi on ja mida selge ilmaga on väga hästi näha, reisivad koerad ja kassid ja muud loomad. Kas nad ka rääkida oskasid ja kõike muud, seda ei mäleta, aga fakt on see, et meie fantaasia lubas koertel ja kassidel suitsu sees kaugele-kaugele lennata.''

Ja nii ongi...

Karmikäelised Muudatused

Kord eelmise aasta sügisel kirjutasin, et ma ei tari ühtegi meest enne kodu, kui ta pole mind vähemalt kaks kuud suutnud taluda. Karm värk. Ma pean hakkama kas oma sõnu sööma või tõesti hakkama koduuksest sisse laskma üht tegelinskit. Tõesti. Vaadake kas või mu lõustaraamatus toimunud muudatust ning siis võivad asjad klaarimaks muutuda. Okih. Asi on muutunud vastupidiselt sellele, mida ma tavaliselt olen vältida üritanud. See tähendab pikemat aega olen vältida üritanud. Ja nagu ma juba olen maininud, korralikuks olen ka hakanud. Öösiti ei tohi ma tänavatel ringi hulkuda. Tegelt ei tohtinud ma seda ka varem, aga keegi ei ole keelanud ja mina siis käisin. Hääletama ma ka veel niipea üksi ei lähe. Kes teab, äkki tuleb kollionu puu tagant välja ja tahab mu kotti endale ja siis mina pean hirmust värisedes ja püksi lastes oma seljakoti kollionule loovutama ning ise võimalikult kiiresti minema jooksma. Siiski, lubadus on lubadus ja ma ei lähe kuhugi üksi hilja pimedas hulkuma. Teisalt, kui on suvi ja suveööd on valged, siis ma ju võin! Vat näätä - mina ikka suudan ka pea igast olukorrast välja tulla, kui väga tahta. Oiii! Ma olen ikka tasemel. Medalit pole vaja, ma sööksin selle ära.

Mina naeran.

Sina naerad.

Meie naerame.

Teie naerate.

Tema naerab.

Mu mõistus on ikka ära keeranud. Ma parem tõusen kompuutruse tagant püsti ja lähen teen tarka nägu nutumüüri ääres. Oeh.