Mulle on juba mõned inimesed öelnud, et olen vastupandamatu. Alles laupäeval korrati seda veel. Ju siis olengi seda. Ma ei tea vaid, mis pidi see vastupandamatus väljendub... Oleks siis lihtsam see asi...
Ja on viimased päevad veel Eestis. Ma lahkun siit. Taas. Nagu ei saaks ma siin rahu. Ei leiaks midagi taolist. Reisinostalgia piinab. Või piinab mind põgenemistuhin? Juba nii mõnigi arvab, et ma põgenen millegi eest. Noh, täitsa vale see ka pole, aga päris tõsi ka mitte.. Ma tahan lihtsalt minna. Oma teed. Sinna, kus on ainult võõrad ja mitte tuttavad... Inimesed, keda ma pole näinud, rajad, mida ma pole käinud... Ma tahan midagi võõrast. Midagi palju võõrast. Võõras riik. Võõras keel. Võõras kultuur. Võõrad tabud. Kõik on võõras. Ja mina kõige selle võõra keskel täielikult võõrana.
No comments:
Post a Comment