Öised linnatänavad

Kõnnin mina kodu poole ja otse Vabaduse väljakul (õnneks mitte kusagil keset väljakut vaid seal ääre pool ikka), käin mina - popsti! - siruli. Nagu sellest veel vähe oleks, pandi mind veel tähele. Vat, aga nii luuakse tutvusi. Naerdakse, kui kukud, ja siis tullakse ligi ja küsitakse, kuhu suundud. Näädsa siis! - tänapäeva noorus polegi väga hukka lännud! Arenguruumi veel on. Peaasi, et ma ise kõhutäie naerda sain.

Aga üks suudab ikka rohkem kui kümme. Mõtlen siinkohal siis naerma ajamist.

Kas ma olen õnnelik? Jeah, olen. Eriti teatud olukordades. Just - happy happy joy joy! Kõigest mina kõht kõveras.

Muahahaaaa!

Tuduaeg! Kui kella nüüd õigesti vaadata...