Eluline värk

Esiteks pean ma teile rääkima oma eelmise nädala nalja. Sellise, mida suudan vaid mina öelda. Tuli klient pagarikotta. Küsis siis, kas mõni saiake ka soe on. Mina siis loomulikult vastasin, et kahjuks pole enam sooje saiu, aga need siin (näitasin käega ühtedele pirukatele) on veel täitsa kained. Jeah. Täitsa kained pirukad. Ma tahtsin öelda leiged. Tegemist oli teispäevahommikuse seigaga. Ma tean, ma olen normaalne. Tasemel igal juhul.

Eile oleksin ma pidanud Hispaaniasse lendama. Oleksin on aga paha poiss. Las istub nurgas ja mõtleb elu üle järele. Aga ei, ma passin ikka veel Eestis! Klõks käis peast läbi, kui nii võib öelda. Aga Neti ja Tom on ikkagist juba Hispaanias. Mul on nende üle ikka megasuperhüper hea meel. Las näevad, millest nad ilma on jäänud. Las naudivad ja peavad juba varakult ära oma mesinädalad. Super lihtsalt. Mina aga... Olen lihtsalt ulme inimene, nagu Kätlin ütles.

Eile õhtul käisin see-eest teletorni vaatamas. Polnud ammu näinud ja isegi tee ei tundunud sinna pikk olevat. Ja peale seda väike muusikaline harimine. Pluss kõrvaklappide erinevuste teada saamine. Ilmas on ikka mitmeid kõrvaklappe, aga profi omad on ikka profi omad. Järgmine kord topin kotti.

Tänase päeva olen maha maganud. Peaaegu. Ahjaa! Sõpside päev on täna. Las olla. Või siis: HÄPPI VALENTAINS DEI! Ilus ilm on kah.