Mul on saladus. Neid on mul nii mõnigi, aga nii mõndagi saladust teavad ka teised. Mitte ainuisikuliselt vaid mina. Aga selles saladuses olen ma üksi. Totaalselt üksi. Nagu ulgumerel seilav paadilobudik, mida igaüks tähele ei pane. On üks saladus, mis jääb mind koormama. Koormab ja koormab ja ma usun, et kord tuleb päevavalgele. Või siiski mitte... Siiski, ma olen tugev. Igaüks ju teab seda, kes mind tunneb. Või peaaegu tugev. Ükskõik, mis saab, oma pisarad valan ma üksi. Ja nüüd neile, kes tõesti üritavad välja uurida, mis saladus mul siis ka on (ma ka ilmselgelt tahaks seda teada, kui ma oleks mitte mina), siis - ma ju niikuinii ei ütle. Seega on tollel tekstil nonsense tähendus. Aga seegi kergendab mu niigi koormatut peaaju, südametegevust ja hingevatsakesi. I need to be strong.
Para mi ya no existes tiempo.
Para mi ya no existes.
Para mi ya no queda nada.
Para mi ya no queda nada. (Ehk siis Juanes ja ''Nada'')
No comments:
Post a Comment