Ma polnud kunagi kuulnud, et Kadrioru pargi lähedal on kohvik, kus saab imetabaselt head kohvi. Eile sain. Vaid. Ilgelt kallis aga väga hea. Mina sain mingit Brasiilia kohvi. Natuke hapuka maitsetooniga oli, aga energialaksu andis sellise, et hoia ja keela! Hubane koht on. Sinna pean ma veel tagasi minema. Üks kord. Kunagi.
Lõppude lõpuks nägin ära jäise vesidraakoni kujutise. Oma käpajäljed jätsime ka sisse. Mina oma kopeikasid vesidraakonisse ei sulatanud, aga mu seltsiline suvatses sellega hakkama saada. Ahjaa! Olete te kunagi käinud Kardioru pargi tiigi keskel oleval saarekesel? Ei ole. Aga vat, mina olen. Eile käisin ära. Oli küll suur silt ''Jääle minek keelatud'', aga mind need sildid ei takista pluss too tiigike oli lausa täis tipitud igast jälgi. Mu seltsiline küll üritas seletada, et need on pardijäljed, aga vat, ma kohe lausa ei uskunud seda. Üritage ise inimesekäpajälgi pardijäljega sassi ajada.
Jälle ma vatran ilmselgelt liiga pikalt. Aga lühidalt: kelgutamas käisime kah! Kell oli siis ikka ilusti kümme läbi. Õhtul siis. Ja takusment on nüüd natuke valus... Istumine on natuke piinarikas, aga ma siiski elan üle.
Igatahes ilus oli. Kuu säras taevas kui kullane pannkook. Ila lausa tilkus.
No comments:
Post a Comment