Kokkuvõtlikult elust enesest

Nii palju on aega möödas, kui ma siia mingisugustki möla kirjutanud olen. Aga teate, nii palju on juhtunud kah, et lausa häbi seda kõike varjata. Esiteks oli ju sõprade pääv. Noh, möödus nagu möödus, erilisi tundmusi see mulle siiski kaasa ei toonud. Oli vaid hea teada, et sel päeval ma päris üksi siiski polnud. Teiseks olid ju vastlad! Johaidiii! Ma olin pagarikojas tööl ja teate, ma tegin absoluutse rekordi. Külastajaid oli hämmastavalt palju, ikka üle 240, pluss kassa oli nii suur, et ma sain 5€ boonust. Seega teenisin ma ühe päevaga 15€ puhtalt kätte ja seda kõike vaid boonuste näol. See võtab suu naeruseks. Kuigi usute või mitte, aga mul tõega oli vastakukeldustest tõsine kopp ees. Ise sõin sel aastal ainult kaks kuklit ja needki polnud mu kallite kolleegide tehtud, vaid mingisugused poetoodangud. Kärasid need kah, kui paremat ei anta. Kolmandaks olen ma oma voodi hüvesi viimase kolme nädala jooksul märkimisväärselt vähendanud. Oma konni täis tipitud lina, tekikoti, padjapüürid olen jätnud unarusse. Mu vaesed konnakesed... Ma loodan, et nad ei ole väga kurvad. Vähemalt nii ei paista veel. Nad ikka veel naeravad suure suuga ning näitavad keelt. Seega ma usun, et nad on täitsa rahul omadega. Nagu minagigi.

Last vaatan ka. Teate, mida too väike 2-aastane poisipõnn kolmapäeval üritas? Hakkan mina teda siis magama panema. Teesklen, et magan, kuna siis jääb ta ka paremini magama ega hakka lobisema. Tema aga nillis mu rindu! Piilusin ühe silmaga, kuidas ta väike käsi üritas mu rindade juurde tulla, siis tõmbus käsi tagasi, siis aga tuli uuesi ja pani käe mu pluska kaelusest sisse. Taolist käitumist ma kohe lausa ei osanudki oodata. Lausa hämmastas mind. Tõesti, kui juba nii noorelt hakkab naiste rindu kontrollima, mis siis teismelisena, veel enam - täiskasvanuna -, saama hakkab? Vaene poiss... Aga ei, muidu on ta täiesti tore. Ta vähemalt teab, et mulle meeldis mängida ühtede rongidega. Sest need lihtsalt OLID lahedad. Tõega! Nii pole ükski mänguasi mulle veel mu täiskasvanueas veel meeldinud.

Ahjaa! Muide, ma jube vana ju ka... 23. No kuulge! Tunne, nagu tuleksid juba pähe hallid juuksed ja küür kasvaks selga. Hea, et mullahaisu veel väga juures pole, kuid ma lohutan end mõttega, et too hais ka väga kaugele ei jää. Mulle ikka meeldis vanus 22. Nagu viimane taks! Tegelikult pole väga hullu midagi, küll ma üle elan! Nüüd on vaja leida vaid elu armastus, sõrmused sõrme pista ning lapsed saada. Enne on vaid vaja raha teenida, korter saada ning siis võib edasi vaadata. See tähendab siis tolle ''elu armastuse'' leidmise juurde asuda. Ülejäänud tuleb peale seda juba lihtsamalt.

Niih, kas on veel midagi, mille ma olen unustanud mainimata jätta? Emmm... Vistist mitte. Ma loodan, aga kindel pole. Ainuke asi, mida võin veel vaid öelda, et nüüdsest ma iga kena mehe lähenemise peale keelt limpsama ei hakka. Selle koha pealt on nüüd väike paus. Ära tüdinesin lihtsalt. Taolised tüübid oleksid lihtsalt ju üheööliblikate moodi. Nii et mul on savi sellest. Nagu viimasel ajal ikka on kõigest savi. Või siiski: peaaegu kõigest. Mõnest asjast mul enam savi pole... Nagu tervis. Lihtsalt pean rauda sisse manustama pidevalt. Krooniline rauavaegus, kui eestimaises keeles kõnelda. Aga elan üle! Ühe korra olin sellega juba haiglas, teist korda ei plaani minna. Olen tubli ja söön vitamiine pluss rauda. Nagu näete, mõnikord ma kuulan ka endast targemaid ja vanemaid inimesi. Alati seda ju ei juhtu.

Ja mu väikeõest toakaaslane naerab läbi une... Tundub, et tal on vahvad uned.

Tundub, et sain viimase aja mingidki sündmused lühikokkuvõtlikult pajatatud. Nüüd võib padja kaissu võtta, kujutades ette, et tegemist on printsiga valgel hobusel, ning magama jääda. Hääd ööd mulle ja PiipPaiMusiKalli kah.

Ja nagu ma juba mainisin eelmises postituses - ma ikkagist olen õnnelik, tehke, mis tahate. Ja üritage vaid seda olukorda muuta ning ma lihtsalt hammustan ninad otsast. Vot nii.