Mõned ikka suudavad üllatada keset päeva. Õhtul. Vahet pole, millal, aga suudavad. Telefoni omamine on ses suhtes halb mõte. Pole hullu. Mulle meeldib mu telefon.
Nüüd on nii, et taas on plaan sussid nurka visata ja mugavamad papud varnast võtta, et liikuta taaskord sinna, kus päike on eredam ja palmid on rohelisemad. Jeah. Juba nüüd. Vähem kui kuu aega ja ma olen aasta vanem oma senisest numbrist ja ma lahkun. Lihtsalt teen leebet. Oli küll jutt, et ootan jaanuari lõpuni ning siis otsustan (pidin ju korterit vaatama ja otsima...), aga ei... Kannatamatus või reisikihk või mis iganes see ka poleks. Ma lihtsalt pean minema. Või kas pean? Kas ma lihtsalt ei põgene millegi eest? Mille? Reaalsuse? Jeah. See võib nii olla, aga rännata tahaks ka. No kuulge, ma olen Eestis juba passinud põhimõtteliselt pool aastat, ära võib ju tüüdata. Igavaks kisub juba. Mis siin Eestis siis on? - Märg. Vihm. Ahjaa - lund kah nii moe pärast, sest kalendri järgi on meil talv. Trossis nägudega inimesed (tegelikult on suhtkoht palju ka toredaid inimesi, selliseid naeratavaid. Imetabaselt vaffadus). Ja see pidev eestikeelne möla... Kopa viskab ette küll, kui pidevalt kuuled üht keelt...
Tegelt teen ma nüüd samuti totaalselt pea ees vettehüpet: minek on võõra inimesega. Nii võõraga, et ma tean vaid ta nime. Kus ta elab? Pole aimugi. Kui vana ta on? Kes seda enam mäletab. Minust vanem oli vistist... Aga kindel pole. Kuidas ma tema msni sain? Teate, teil targemat pole midagi teha? Piisab mulle sellestki, et ta meessoost on. Sellest peaks ju piisama. Ja tal on telk. Sjuuperljuks! Rohkem küsimusi mitte esitada. Ma tean, et mu mõistus pole töökorras. Ma tean, et ma jällegi ei mõtle piisavalt. Ma tean, et ma peaksin enne tausta ja kõike muud uurima. Ma tean, et mõni võib muretsema hakata. Ma tean, et oleks tore ka kõigile teistele rääkida oma kadumistuhinast. Ma tean seda kõike ja rohkem veel, aga näädsa - ei huvita! Mul on tõega savi või raud või liiv või kivi või ma-ei-tea-mis-kõik-veel. Ühesõnaga ärge üritage mind panna küsimuste ette: ''kas sa oled mõelnud...?'' või ''kas sa tead...?'' või ükskõik mida kummalist veel. Teadke lihtsalt ma ei oska neile vastata või vastan ikka oma saviga vastust. Seega... Täiesti kama kaks...
Ausalt rääkides, kui keegi tuleb sellise sjuuperhea põhjusega, miks ma peaksin jääma ja mitte minema, siis ma jään. Aga see peab olema ka ikka selline vägev põhjus. Vägevatest vägevam.
No comments:
Post a Comment