Aga vat, kui ma eile rongiga tšuhtšuh maale jõudsin, leidsin eest rohkelt lumehangeid ja lumehelbeid, mis on kuhjunud mingiteks müstilisteks mägedeks. Rohkem kui päälinnas. Mulle meeldis. Kilomeetrisel rännakul jõudis isegi mu nina jääks külmuda. Täitsa külm oli väljas. Aga ellu jäin! Taaskord.
Öösel sain kaks kaaslast kohe voodisse: kassid. Emased. Aga nad olid vähemalt mu juures, kui ma magasin! Ja ei lahkunud, kui neid segasin. Nad on ikka meeletult armsad. Minu truud kaaslased. Nüüd saan ma aru, miks mõned naised meestele kasse eelistavad...
Hiina turakas on siiski siiani mu lemmik kaardimäng!
Leidsin pildi. Armsa pildi. Too pilt peaks ütlema rohkem, kui tuhat sõna.
Kas ma ei öelnud? Taolised pildid aitavad. Soe armastus, tingimusteta armastusest piisab. Koht, aeg... Pole olulised. Kõigest pisikeses südames pinnale laotuv tukse, mida tunnevad vaid vähesed tingimuseta armastuse osaliseks saanud... Ja kui sellest pildist peaks väheseks jääma tõestamaks armastuse jõudu, siis ma tõesti ei tea, mida veel soovitakse.
No comments:
Post a Comment