Maal. Ammuununenud unistused ärkasid ellu. Ma ei oodanud neid. Ma isegi ei mõelnud nende tulekule. Ootamatult. Ennekuulmatu! Aastaid on möödunud ja ometigi on too unistusevirvarimälestustetühermaa mind üles leidnud...Külastasin vanaema. Mitte toda vanaema, kes elab linnas, vaid toda, keda ma pole miljon aastat näinud. Okih, pigem öelda, keda ma pole väääääga kaua näinud. Kohe pea kümme aastat! Tänulikumaid silmi pole näinud ma vistist eales. Mõistvamat silmavaadet pole ma kogenud kauaaegselt. Vana inimese päevi näinud silmad. Vana naise lootust täis silmad, et tema lapselapski astub õigeid samme. Ja ainukesed mind saatma jäävad sõnad kõlavad palju mahedamalt, leebemalt, õrnemalt, innustavamalt, kui teiste pikad loengud ohutuse kohta. ''Hoia end''. Ta ütles ainult seda. Ta silmad kõnelesid ainult sellest. Ja ma luban, et tema sõnade mõjust püüan ma end hoida oma rännakul nii palju kui võimalik.
Ma olin täna meeletult õnnelik! Linnavanaemaga olen ma rääkinud, aga tihti kujuneb meie jutuajamistest monoloog. Maavanaemaga tekkis dialoog. Ma rääkisin oma lähiminevikust. Ja tema rääkis oma elust. Me rääkisime lihtsalt elust. Istusime kahekesi diivanil ning vestlesime. Peale väikest einet mõnus õdus jalutuskäik aias elutarkust täislaetud vanamemme kõrval. Idüll, mida igaüks kogeda ei saa. Tundsin, et sinna muinasjuttu ma jääksin. Muinasjutt, mille lõppu galligraafiliselt tipitakse Happy End.
Muinasjutt äratas ellu teisedki unistused. Unistused, millest mu mõistus teadmata-tundmata ajamomendil ennast lahti rahmeldas.
No comments:
Post a Comment