Kirjanduslik

Kollased iirised on klaaskannus laual. Kraavist sai nad päästetud, et ka neil oleks kodu, kus on päevad ja ööd veeta. Toasoojust ja kodutunnet. Salapärane romantika. Netiga eile kraavist korjasime peale külakiigega kiikumist. Oli alles eneseületamine.

Täna ona palju vihma sadanud. Sabinal on tulnud ühtlaste jugadena vihmapiisku taevast alla. Meel on nüri. Nüri isegi pole hea sõna. Tühjus on sõna, mis kirjeldab mu meeleolu. Taevas on vesivärvidega värvinud halliks jättes vahele mõningased valged ja helesinised laigukesed, et me. Kord mõtlesin oma utoopilise mõttemaailmaga, et pilved on tehtud pisaratest. Pilved on täis kurbuse- ja rõõmupisaraid. Kui neid on piisavalt palju kogunenud, langevad nad meie peale taas alla. Et taaskord ringlusesse minna. Lapsik mõttelaad. Ma tean. Aga iga asi saab ju millestki alguse. Teadusega saab kõike seletada, aga las jääb ruumi ka piiratud fantaasiale. Kui tõmmate liiga koomale fantaasia piire, võib juhtuda, et fantaasia hajub. Ja nagu kõikide hajuvate asjadega, siis ka lõpuks kaob. Hajumine on samm lähemale totaalsele kadumisele. Vaadake või vihmaselt nutuseid pilvi, mis on hallises rüüs maad vihmaga pilluvad - alguses on nad tihedalt koos. Kadumismärkideta. Tasapisi hakkavad vihmamärjad pilved kaduma. Nähtavale ilmuvad heledamad laigud. Nii hajudes vaatab meile ülevalt alla taaskord sinine taevapõld oma särava kuuega.