Täna on viiiiiiimane tööpäev! Täitsa viimane! Johaidiii! Ei mingit ettekandja tööd nüüd mõni aeg. Kuigi tuleb tunnistada, et see hakkas mulle täitsa meeldima, kui mõned asjad sealt nüüd ära jätta. Täitkem klaasid ja tõstkem taeva poole, et õnnistada Lillu lahkumist põnevalt töölt ahvatleva teekonna nimel! Tühjendagem klaasid põhjani! Johaidii!
Eile nägin ma kohe mitut tuttavat ja täätsa juhuslikult. Esiteks tuli töö juurde Ljudmilla, mu päris ammune sõbranna. Tuli looderdama, nagu alati ja seda ta oskab. Vahetasime paar sõna. Eesti on väike kah: baaridaam Triin tunneb ka Ljudmillat. Ja isegi lähedamalt kui mina (ei imesta) ja natuke teise külje alt kah. Ning õhtul, kui mina olin oma armsas kodupoes ära käinud, sammun poolrõõmsal sammul kodu poole (ma olin väsinud ja tundsin rõõmu, et lõpuks varsti jõuan koju), aga ei! Tuju rikuti ära! Kuulsin kaugustes oma nime hüüdemaies, keeran mina ümber ja Merzedese autost viskub välja käsi ja lehvitab mulle. Ohohh ime! Meremees koos oma sõpradega väisab minu poodi! Kas ma meremehega rääkisin? Eip. Ma rääkisin juhiga, kes mind hüüdis ja kellega olen ka tuttav. Dialoogitamine kestis päris pikalt. Uuris mu reisi kohta kah. Ja jõudis järeldusele, et ma olen pohhuist tüdruk ikka küll. Olen jah! Ei huvita mind, kui palju mul raha on, ei huvita mind, kui palju mul toitu kaasas on, ei huvita, kellega lähen. Lihtsalt lähen ja kõik! Meremehe sõber siis kostis, et tema on liiga mugav, et sellist reisi ette võtta. Supraaais! Seda teadsin ma juba ammu!
Mu kolleegidele meeldi mu juuksevärv. Pea kõik ütlesid, et see sobib mulle. Ma ju tean, et see sobib.
No comments:
Post a Comment