Kujutate ette?

Suudate ette manada, kui imetabaselt mõnus on istuda kiiktoolis, vahtida mehasuperhüperhelesinist taevast, kus ilutseb kauniskuldne päikeseratas ning lihtsalt olla?

Oeh, Soomes heinategemine on isegi meeliületav tegevus. Hakka või seda armastama! Ainuke miinus on see, et hetkel peab passima päääääris pikaldaselt. Uskumatu lihtsalt! Pool tundi rügad heinapallidega, sõimates neid, et nad ikka õieti paika läheksid, ja siis tuleb ülejäänud tunni järelejäänud pooltunnike, mil lihtsalt mitte midagi tarka teha pole...

Kolmas päev ja mina tunnen elust ikka veel rõõmu!

Eile ütles Kata, eestlane, kes samuti heinaorjaks seiamaile tulnud, et tüdrukud, kes on pigem oma isade nägu, on õnnelikud inimesed. Ma kohe ei teagi, kelle nägu ma rohkem olen - isa või ema. Õnnelik olen ma sellegipoolest!

Unistuste Ärkamisaeg

Maal. Ammuununenud unistused ärkasid ellu. Ma ei oodanud neid. Ma isegi ei mõelnud nende tulekule. Ootamatult. Ennekuulmatu! Aastaid on möödunud ja ometigi on too unistusevirvarimälestustetühermaa mind üles leidnud...

Külastasin vanaema. Mitte toda vanaema, kes elab linnas, vaid toda, keda ma pole miljon aastat näinud. Okih, pigem öelda, keda ma pole väääääga kaua näinud. Kohe pea kümme aastat! Tänulikumaid silmi pole näinud ma vistist eales. Mõistvamat silmavaadet pole ma kogenud kauaaegselt. Vana inimese päevi näinud silmad. Vana naise lootust täis silmad, et tema lapselapski astub õigeid samme. Ja ainukesed mind saatma jäävad sõnad kõlavad palju mahedamalt, leebemalt, õrnemalt, innustavamalt, kui teiste pikad loengud ohutuse kohta. ''Hoia end''. Ta ütles ainult seda. Ta silmad kõnelesid ainult sellest. Ja ma luban, et tema sõnade mõjust püüan ma end hoida oma rännakul nii palju kui võimalik.

Ma olin täna meeletult õnnelik! Linnavanaemaga olen ma rääkinud, aga tihti kujuneb meie jutuajamistest monoloog. Maavanaemaga tekkis dialoog. Ma rääkisin oma lähiminevikust. Ja tema rääkis oma elust. Me rääkisime lihtsalt elust. Istusime kahekesi diivanil ning vestlesime. Peale väikest einet mõnus õdus jalutuskäik aias elutarkust täislaetud vanamemme kõrval. Idüll, mida igaüks kogeda ei saa. Tundsin, et sinna muinasjuttu ma jääksin. Muinasjutt, mille lõppu galligraafiliselt tipitakse Happy End.

Muinasjutt äratas ellu teisedki unistused. Unistused, millest mu mõistus teadmata-tundmata ajamomendil ennast lahti rahmeldas.

TšikkkiiTšikkkiiii

What's going on with me?!?! Ma tahan oma elu tagasi! Kohhheeeeeeeee!!! Kas keegi oskab juhatada, kuhu ma kadusin? Või kuhu kadus mu positiivsus? Ma lihtsalt ei leia teda enam üles... Masendus... Mitte masendus, vaid... Ma tahan tagasi oma normaalset elu. Enam pole miski normaalne. Mitte kuramuse miski. Kõik on peapeal. Nüüd võib küsida normaalsuse definitsiooni. Sõnastik ütleb: Normaalne - normile vastav, loomulik, harilik; psüühiliselt terve. See suur et... Ma küll väga ei usu, et ma mingile normile vastav ja loomuli... Ja harilik... See tundub ju igav ja üksluine! Ning psüühiliselt terve?!?! What the heck?! Seega mina pole normaalne. Pole kunagi olnudki! Kuigi kunagi ammu tahtsin ka mina normaalne olla. Pika aja jooksul taipasin, et normaalses olekus ei jõua just väga kaugele. Tuleb vaid tunnistada, et kohati peab kasutama normaalsuse efekti. Alati ei saa ju käituda mittevastavalt normidele. Kuid siiski: mis on normile vastav LOOMULIK käitumine?

Palju on toimunud. Jällegi. Ja minu grafomaansushood on vähenenud. Kuhu ma nii jõuan?! Eee... Kirjutusvaba endani? Ma ei taha seda. Ja kes siis minu blogi peaks kirjutama? Igatahes. Alates eelmisest neljapäevast nägin ma Jüri ja Kätlini päris tihedalt. Neljapäeval olime lihtsalt kolmekesi koos ja lobisesime ja... Noh jah... Reedel lõpetas Neti TPSi. Nüüd on ta ilgelt tark! Tema lõpetamisel oli ikka suur seltskond koos ja täitsa lõbu laialt. Ja loomulikult olid kohal ka Jüri ja Kätlin. Laupäeval toimus istumine ja Baila Afteka mäng Jüri juures. Õhtu läks natuke käest ära. Minu kahjuks st. Pühapäeva... Hommikul olime Jüri juures. Esmaspäeval lõpetas Kätlin keska. Nüüd saab ka tema ülikooli poole vaadata. Teisipäeval käisime alguses kolmekesi bowlingut mängimas. Mina ja Kätlin ruulisime ikka sajaga! Renn oli meie põhisõber. Õhtul oli Marguse lõpetamise mingi pralle. Ja kolmapäeval sõitsime kolmekesi + üks neiu Tallinnasse. Nii et... Seitse päeva teineteist näha on ikka tase! Nüüd ei näe neid mõnda aega. Nuuks... Tegelikult oli vapustavalt imetabane nädal! Nüüd põrutan ma maale. See tähendab ma ootan rongi, et maale põrutada. Ma mõtlesin ümber ja ei viitsi ikka häälega minna. Nõõõõõõõrkkkkkkk!

Pffff

Vahepeal tahaks ise kah nii öelda ja kirjutada, aga eks kõigil ole nii halvemaid kui paremaid päevi. Tihti me ise ei vali päeva alguses endale, millist päeva soovime. Mõni soovib kindlasti, et päev oleks parim! Mõni tahab päeva lihtsalt mingit moodi üle elada. Aga mõni... Mõned ei teagi, mida soovivad või tahavad. Nad ärkavad... Ja hakkavad tegutsema. Mingis suunas. Kuhu nad liiguvad? Seda ei tea keegi. Ka nemad ise.

Tegin täna ühe sammu. Avaldasin oma arvamust. Nüüd jääb vaid vastust oodata. Millal vastus saabub ja millise reaktsiooniga, seda ma ei tea. Hetkel ma tahan lihtsalt vastust.

Lõpuks ütlesin ühele tegelasele oma arvamuse. Jääb järele vaid vastust oodata. Mida mul siin ikka aega raisata oli? Tänane oli hea näide sellest, et ka üksainus piisk võib karikast üle voolama hakata. Nii ka juhtus.

Ameerikalikke happy endinguid pole olemas. Neid ei eksisteeri. Ainult Ameerika filmides, kus iga lõpp on õnnelik, v.a need üksikud, kus lõpp on tavapärasest kurvem. Me ei ela filmides. Me elame reaalsuses.

Minu reis lükkus edasi. Mingiks ajaks. Reisukaaslane jäi haigeks. Nuuks. Mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et tahan siit minema.

Finally!!!

Mu telefoona on spaast tagasi! Ta on nüüd omadega täitsa jokkis ja suurepärase tervise juures! Pidi olema küll alguses vaid 1-2 nädalakest, aga noh, puhkuseplaanid läksid natuke paigast ära ning ta otsustas natuke pikendada minust eemalolekuaega. Ilmselgelt tundsin mina temast rohkem puudust kui tema minust. Tegelikult on kõikse tähtsam siiski see, et ta on tagasi minu juures! Johaidii!

Homme Vembu-Tembumaale!

Mine meelest mul ära...

http://www.youtube.com/watch?v=F1Q3J6LXUMM&feature=related Mulle meeldib see laul...

Kirjanduslik

Kollased iirised on klaaskannus laual. Kraavist sai nad päästetud, et ka neil oleks kodu, kus on päevad ja ööd veeta. Toasoojust ja kodutunnet. Salapärane romantika. Netiga eile kraavist korjasime peale külakiigega kiikumist. Oli alles eneseületamine.

Täna ona palju vihma sadanud. Sabinal on tulnud ühtlaste jugadena vihmapiisku taevast alla. Meel on nüri. Nüri isegi pole hea sõna. Tühjus on sõna, mis kirjeldab mu meeleolu. Taevas on vesivärvidega värvinud halliks jättes vahele mõningased valged ja helesinised laigukesed, et me. Kord mõtlesin oma utoopilise mõttemaailmaga, et pilved on tehtud pisaratest. Pilved on täis kurbuse- ja rõõmupisaraid. Kui neid on piisavalt palju kogunenud, langevad nad meie peale taas alla. Et taaskord ringlusesse minna. Lapsik mõttelaad. Ma tean. Aga iga asi saab ju millestki alguse. Teadusega saab kõike seletada, aga las jääb ruumi ka piiratud fantaasiale. Kui tõmmate liiga koomale fantaasia piire, võib juhtuda, et fantaasia hajub. Ja nagu kõikide hajuvate asjadega, siis ka lõpuks kaob. Hajumine on samm lähemale totaalsele kadumisele. Vaadake või vihmaselt nutuseid pilvi, mis on hallises rüüs maad vihmaga pilluvad - alguses on nad tihedalt koos. Kadumismärkideta. Tasapisi hakkavad vihmamärjad pilved kaduma. Nähtavale ilmuvad heledamad laigud. Nii hajudes vaatab meile ülevalt alla taaskord sinine taevapõld oma särava kuuega.

Katki

Ühel oli siiski õigus, kui ta ütles, et minu juures ei püsi mitte miski tervena. Pea iga asjaga juhtub midagi, minuga kaasa arvatud. Ma taon end igale poole ära, kurve ma välja võtta ei oska. Autojuhiks ma seega ei sobi. Kodus läksid torud umbe. Netiga kulutasime kaks pudelit torupuhastusvedelikku, aga kasu: absoluutne miinus viiskümmend! Alumine naabrimees oli nii tubli ja tegi torud korda. Tegelikult võin ma nimekirja jätkata lõpmatuseni. Mida aga mõtles konkreetne inimene oma öeldud lause all, seda ma ei tea ja vistist ei tahagi väga teada.

KiigaKaaga

Finally on mu tööorjus läbi. Ma ostsin end orjapõlevest vabaks. Mitte keegi ei saa mind enam orjastada! Vähemalt mitte enne, kui seda ise tahan. Ma siiski vabaduse inimene! Ja pohhuist pealekauba.

Õhtal sai õeksekestega jalutamas käidud ja külakiigega kiikuda kah. Kiiiiiikuda oli niiii lahe! Põhuteatri juures on üks miniatuurne külakiik, kus peal on kirjas: ''Põhuteatrile toob energia Eesti Energia''. Hää teada. Kiikumist kordaks veel ja veel ja veel. Kui täna vihma ei sadama, siis lähen ja kiigutan veel. Teisalt, kas vihm on kunagi takistuseks olnud? Eee, nope! Muide, eile sadas lehti! Jaa! Ma ei valeta, Neti nägi ja Maarja nägid ka seda. Tuul oli vinge kah. Ma püüdsin oma luuleandi kah demonstreerida, aga Neti ütles mulle, et nüüd olen ma ametlikult idioodiks tunnistatud... Pole hullu! Kui mind poleks, poleks tal nii lõbus kah!

Hetkel pakin asju. Koristan ja pakin. St ÜRITAN koristada ja pakkida. Tõin ühe karbi kah. Ilmselgelt jääb sellest karbist mulle väheseks. Mul pole hallimatki aimugi, kuidas ma asju pakin. Aga mul on nüüd magamiskott kah! Selline... Oransž. Apelsinioranž. Nii numpsik! Mu kott on oranž, mu magamiskott on oranž, nüüd peaks ka oranži telgi kusagilt muretsema ja siis oleksin ma oranžifanaatik. Idee tuli! Ma lähen ja otsin endale oranžid reisupüksid ja -pluska. Minu lemmikvärviks on praegusest hetkest oranž. Ja kõik.

Leidisin mõned ütlused-tsitaadid, ma lihtsalt pean neid jagama. Esimene meeldib mulle neist kõige rohkem. Too esindab mind - ma ei hoia mitte millestki kinni, sest nii jääksid nii mõnedki asjad elus proovimata.

Elu on mäng. Võidab see, kes sellest kiiremini aru saab. Võidureegel on lihtne - ära hoia kinni mitte millestki. Mitte millestki!

Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru.

Everyone has that one little secret, that no one, not even your best friend, knows about you.

Dance like no one’s watching, sing like no one’s listening, love like you’ll never get hurt, and live like it’s heaven on Earth!

I believe that everything happens for a reason. People change so that you can learn to let go, things go wrong so that you appreciate them when they are right, you believe lies so you eventually learn to trust no one but yourself, and sometimes good things fall apart so better things can fall together - Marilyn Monroe

What’s done is done, what’s gone is gone. one of life’s lessons is always moving on. Getting over a first love, dealing with heartbreak, dealing with death and dealing with life. it’s ok to look back and think of fond memories, but keep moving forward and you will live your life happily!

On ju vahvad ütlused? Jätke meelde ja tegutsege vastavalt nendele. Mina igatahes üritan sedasi teha.

Just küsisin oma reisikaaslaselt, ega ta ümber mõelnud pole. Ja mis tema vastas? ''ümber mõelnud? :) ma ei suuda ära oodata millal minema saan :D kahjuks olen kuskilt mingi haiguse endale külge saanud ja üüberhalb on olla, aga ma kasutan kõiki ravivõtteid mida tean ja pean ruttu-ruttu terveks saama :D , aga ära muretse kui ma just surema ei hakka,siis tripime igal juhul :D'' Vot nii. Mulle meeldib mu reisukaaslane! Mul täitsa pohhui (ma tean, et see on pähh sõna ja kasutan seda viimasel ajal üsna tihi, aga saage aru! - ma lihtsalt ei leia mingit muud head sõna selle asemele... Väljend ''kama kaks'' tüütab kah ju päris kiiresti ära...), mida kõik teised arvavad! Lähen ja teen just seda, mida mina tahan.

Imetabane päev

Täna on viiiiiiimane tööpäev! Täitsa viimane! Johaidiii! Ei mingit ettekandja tööd nüüd mõni aeg. Kuigi tuleb tunnistada, et see hakkas mulle täitsa meeldima, kui mõned asjad sealt nüüd ära jätta. Täitkem klaasid ja tõstkem taeva poole, et õnnistada Lillu lahkumist põnevalt töölt ahvatleva teekonna nimel! Tühjendagem klaasid põhjani! Johaidii!

Eile nägin ma kohe mitut tuttavat ja täätsa juhuslikult. Esiteks tuli töö juurde Ljudmilla, mu päris ammune sõbranna. Tuli looderdama, nagu alati ja seda ta oskab. Vahetasime paar sõna. Eesti on väike kah: baaridaam Triin tunneb ka Ljudmillat. Ja isegi lähedamalt kui mina (ei imesta) ja natuke teise külje alt kah. Ning õhtul, kui mina olin oma armsas kodupoes ära käinud, sammun poolrõõmsal sammul kodu poole (ma olin väsinud ja tundsin rõõmu, et lõpuks varsti jõuan koju), aga ei! Tuju rikuti ära! Kuulsin kaugustes oma nime hüüdemaies, keeran mina ümber ja Merzedese autost viskub välja käsi ja lehvitab mulle. Ohohh ime! Meremees koos oma sõpradega väisab minu poodi! Kas ma meremehega rääkisin? Eip. Ma rääkisin juhiga, kes mind hüüdis ja kellega olen ka tuttav. Dialoogitamine kestis päris pikalt. Uuris mu reisi kohta kah. Ja jõudis järeldusele, et ma olen pohhuist tüdruk ikka küll. Olen jah! Ei huvita mind, kui palju mul raha on, ei huvita mind, kui palju mul toitu kaasas on, ei huvita, kellega lähen. Lihtsalt lähen ja kõik! Meremehe sõber siis kostis, et tema on liiga mugav, et sellist reisi ette võtta. Supraaais! Seda teadsin ma juba ammu!

Mu kolleegidele meeldi mu juuksevärv. Pea kõik ütlesid, et see sobib mulle. Ma ju tean, et see sobib.

Nimi

Minu jalad on ära plaastertatud. Mind võib nüüdsest Plaasterdusjalaks kutsuda. Uued plätud ja pahad papud lihtsalt sunnivad mind jalgu plaasterdama...

Täna nägin mina kassi! (Üllatus missugune...) Ta istus vanalinnas pingi peal. Mina paitasin teda. Nii numpsik oli ju! Paitasin ja kissatasin ning saksa vanapaar vaatas mind kummaliselt ning muigasid kah. Aga kass oli ju armazzz, ei saanud teda ju paitamata jätta!

...

Nüüd olengi punapea. Kaks korda sai värvitud. Eile värvisin ise. Täitsa ilus punane tuli. Aga hommikul avastasin, et ega minu värvimisoskus pole just väga kiita. Ostsin uue paki värvi ning lasin Netil enda peakeses olevaid juuksekarvu värvida. Nüüd on kõik palju tumepunasem. Korralikum kah. Nüüd siis olengi punapea...

Öised kõned on mulle ohtlikud. Ma ei tohiks teoorias neile vastatagi. Keelustan selle ära. Kunagi. Tulevikus. Kauges tulevikus.

Jälle muudatused

Lillu mõtles, et on ka äge ja värvib juukseid. Ta küll mainis kunagi, et ta ei värvi end blondiks ega punapeaks, aga teda ei tea kunagi ette. Lillul hakkas kodus igav. Vaatas videot. Punapea lauljatar oli kaunis. Ning Lillu mõtles endamisi: ''Peaks ka vistist enda pea punaseks värvima.'' Mõeldud tehtud! Otsemaid poe suunas, juuksevärvide juurde. Punase juuksevärviga poest välja. Otseteed kodu. Värgid kokku segatud, hakkas Lillu plätserdisi pähe mätsima. Ja noh... Saage aru, kui Lillu saab kätte värvid, siis ei jää miski puutumata: nägu punane, käed punased, kael punane... Juhendis on aga kirjas, et kokkusegatud asjanduse peab JUUSTESSE panema. Ju siis on Lillul väikesed lugemisprobleemod. Ja loomulikult peab Lillu oma sõrmi värvistesse juustesse toppima. Ilmselgelt on pool tundi liiga pikk aeg värvi pealhoidmiseks. Et siis varsti nääb, kuda punapeaks muundumine Lillul aset leidis.

Järeldus: Lillul ei tohi kunagi igav hakata. Siis tegutseb ta lihtsalt intuitsiooni ajel...

Laulusõnad

Lindpriid
MUST MAANTEE

Must maantee väikses sulas ja kõrbes maa
ja silmapiiril virvendas õhk,
ma seisin päikselõõsas,
kurk kuivamas ja hinges piinav rändamismkihk.

Kätt püsti hoidsin üha, et sõita saaks,
saaks sõita ära kaugele siit,
kuid autoid mööda uhas ilma lõpmata,
ma seisin tolmus nagu teeviit,
üks lõpuks peatus ja ära mind viis.

Seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängis kurbilkku viit
ja rukkilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.

Kitarr mul oli kaasas ja nukker blues lõi sõidurütmis kõlama siis
ja mäed meist sööstsid mööda ja sööstsid ka puud,
kui terve maailm oli see viis,
meid auto ikka edasi viis.

Me laulsime seal vaevast ja rõõmust ka
ja inimestest, kellel on nälg,
miks keegi ainult leivast ei söönuks saa
ja kuhu jõuab lõpuks me jalg.

Miks suurim sõna ilmas on vabadus?
Miks orje siiski küllalt on veel?
Miks pisarateks silmas on vajadus,
kuigi paljud aina naeravad siin,
meid auto ikka edasi viis.

Nüüd jälle linnas olen, kesk kivilaant
ja seda sõitu unes veel näen,
ei enam püsi ole, ei rahu saa,
ma unes talle ulatan käe.

Seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängib kurbilkku viit
ja rukkilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.


Laul, mis sobivat mulle. Gris eile lasi. Hea, et pisaraid ei kavatse selle saatel lasta hakata.

Jälle üks lõpp-punkt

Vanalinnapäevad on läbi. Jäätised-kommid-nännid jagatud. Ja öeldud, et mina olen ainuke, kellele võim pole pähe hakanud. Linnahalli katusel sai politsei eest põgenetud ja ikkagist kaks pudelit mõdumärjukest ära joodud. Mõdu on hää, kuigi natuke palju kleepuv. Mina ja Marko tegime kahekesi VLP vabatahtlike kokkutuleku linnahalli katusel. Markoga saab küll tarka juttu rääkida! Isegi siis, kui mu intelligentsi tase ei ole mõne arvates just keskklassile omane, oskame mõlemad nii tarka juttu vahelduseks rääkida, et mõnel vajub imestusest suu lahti! Mind oodatakse Soome tagasi. Ma olin lihtsalt hea töötaja ja ei vingunud ka siis, kui olin terve päev heinapalle loopinud, vaid jätkasin ning viskasin hanguga heinapalle 3 meetri kõrgusele endal veremaitse suus. Hakkama sain! Seda isegi kordaks!

Ja nüüd on mul NELI vaba pääva! Johaidiii!

Vot, lähen varsti jälle palmi alla. Ja istun rohkemate ja suuremate palmide all! Vot nii. Olen rändaja ja selleks ma ka jään.

Mõistatus

Kas tõesti peab meeste tähelepanu võitmiseks mängima kaitsetut? Nõrgukest? Või mida iganes taolist. Ja kui naine on natukenegi rohkem iseseisvam, siis ''Bye-Bye, Mehed!'' Ma tean, et vahepeal peab ikka ka nõrgukest mängima, aga et alati, kui mõni mees silmapiirile satub?! See ületab natuke kõik piirid. Või lihtsalt on minul teised arusaamad? Ükstaspuha, kuidas, aga mina olen tugev Eesti naine, kes käis eelmisel suvel Soomes heina tegemas! (See on kõige haledam vabandus, mis olla saab minu poolt, aga mõnikord isegi töötab!) Ja oma kadumistrikke suudan ma pea alati teha...

Nalja nabani

Kui keegi ütleks sulle, et sul polegi sellist geeni olemas, et kellegagi tülis olla, siis ei oska ju midagi öelda! Oleks see siis esimene kord, kui mulle nii öeldakse, aga see oli juba teine või kolmas kord ning seda on öelnud täiesti erinevad inimesed! Juhataja ütles mulle nii igatahes. Tahtsin talle eile paberi kah anda. Sellise papri, kus kirjas, et ma ikka ära lähen töölt. Juhataja aga vastu, et tema tahab minult ainult sellist paprit, kus oleks kirjas, et ma ei lähe kuhugi. Ja kui ta seda ei saa, siis ta ei tahagi ühtegi paberit ja kõik! Juhataja siiski ei taha, et läheksin. Siiski kiiruse etalon + kiiresti õppija + hea ettekandja. Ühesõnaga ma mõistan ka neid. Aga minu jäämise paprit ei saa nad ikkagist!

Eile tegin turistidega pilti kah! Paar tuli minu juurde ja küsis, kas nad võivad minuga koos pilti teha. Mis seals ikka! Kandik lendas nõudega nurka ja mina olin valmis poseerima! Nüüd olen ma veel rohkem kuulus, kui nädala alguses olin! Ikkagist jäädvustati mind fotomasinaga kahele pildile.

Eile oli 1. juuni. Päev, millal sain teada, miks minu üks kunagine sõbranjesi meile selja keeras ning meiega ei suhtle. Meie intelligentsi tase ei ole lihtsalt nii kõrgel nagu võiks olla. Me olevat liiiiiiiiiiiiga keskklass. Uskuge või mitte, aga ma polegi end kunagi normaalseks pidanud. Ainult too põhjus on põhjus, mis on lihtsalt kõige uskumatum ja jaburam, mille peale tulla! Ei heiduta see mind sugugi. Ütleks vaid, et kallis Ada tundis mind ja teisi sel juhul vähe.