Võõrad suled ja langevad tähed

Sel nädalavahetusel käisin taas üle mitme setme aja maal. Et ikka enne jõule saaks nina maaõhku tunda ja puha. Reedel läksime ema ja väikeõega. Rongiga. Hea on ju mõnikord rongiga sõita. Mulle vähemalt meeldib. Lisaks, kui olen veel tudengina kirjas, saan tsipa odavamalt kah. See on põhiline. Maale jõudes aga ootas meid ees üllatus - osades majades puudus peale tormituuli elekter. Loomulikult kuulus nende majade hulka ka meie majakene. Lihtsalt terve maja oli pime. Naabrimees küll ütles, et õhtul kella üheksaks tuleb elekter tagasi, tuhkagi ta tuli! Alles öösel kahe paiku tuli. 

Eks me siis istusime ja tegime nalja, et vaatame küünlavalgel vusserit ja keedame küünlaleegil muna ja teed. Sest tõesti - ikka päris jahe oli, kuigi radikad olid enamvähem soojad. Samas, ilus oli. Vaikne ja rahulik. Ei mingit infomüra. Ei mingit lärmi. Selge taevad. Tähed. Lihtsalt istusime ja rääkisime. Kui kõht tühjaks läks (õnneks käisime rongilt tulles kohe ka poest läbi, et saaks midagigi süüa) ja jogurtid olid söödud, leidsime sahvrist veel sibulat. Leiba oli. Võid oli. Seega sibulaleiba! Juhhuu! Ja teate, kui hea on sibulaleib soolaga, kui tõesti ikka mitte midagi süüa pole ja piparkookidest on kah kopp ees. Sõime siis leiba. Ema veel avasats, et raadiot on võimalik kuulata - seal on ju patareid sees! 

Aga taevas - nii selge ja tähine. Ema nägi langevat tähte. Sass helistas ja vaatasin aknast välja ning nägin ka langevat tähte! Hiljem läksime Garmeniga veel rõdule värsket õhku hingama, tähistaevast imetlema ja langevaid tähti ootama. Ja ma nägin veel üht! Loomulikult ma soovisin ka. Tõesti nii imeline oli. Arvan, kui elekter oleks olemas olnud, siis oleksid need langevad tähed langenud omaette ning keegi poleks neid märganud, aga elektrita lihtsalt pidi vaatama. Jäi lihtsalt silma. Tore oli. 

Magama läksin kahe kiisuga koos. Neile kohe meeldis voodi, kuhu magama läksin. Kuigi jah, üks pani päris kiirelt minema ja teine läks poole öö pealt minema. Ilmselgelt võtab mu tita lihtsalt liiiiiga palju ruumi. 

Laupäeval oli elekter ja hommikul sai sooja toitu. Riisipuder rosinatega. Mmmm... See on superhea! Pole ammu nii head asja saanud. Peale söömist aga läks orjamiseks - hakkasin küpsiseid tegema. Mandliküpsiseid, kaerahelbeküpsiseid ja õekse soovil kookoseküpsiseid. Nii umbes 3-4 tundi läks nende peale. Kaerahelbeküpsiseid tegin veel ühe satsi õhtul kah, sest katsetasin uut retsepti ning need küpsised tulid meeletult head! mõnusad õhukesed ja poolsitked, aga samas krõbedad. Kuldpruunid. Lisasin sinna rosinaid ja kuivatatud kirsse. Lihtsalt... Niii häid kaerahelbeküpsiseid pole ma siiani veel teinud. Nüüd on mul vähemalt olemas oma salaretsept, mille järgi ma nüüdsest kaerahelbeküpsiseid teen. Tõesti, väga head küpsised tulid! Kuigi ahjuplaadil nägid nad peale 10 minutit küpsemist välja nagu lehmakoogid... Lõpptulemus oli aga liigagi ahvatlev.

Pühapäeva hommikul tulime Garmeniga linna tagasi. Poolel teel linna poole sadas laia valget lund. Ka linnas oli selline lumi ja tuul, et võrratu! Teel oli mitu avariid. Hea, et Sass vastu tuli, muidu poleks koduteed üles leidnudki. Aga nii hea oli taas oma Lammas Shaun'i näha. Oli ikka oma meremehe kostüümis ja sokid jalas nagu ma ta siia jätsin. Kuigi olgem ausad - maal on alati olla hea, sest sealne rahu ja vaikus on miski, mida isegi linna korter ei suuda järgi teha. Mul on hea meel, et meil polnud üks õhtu elektrit. Sai taas nautida küünlavalgust ja lihtsalt koosolemise tunnet.

Täna käisin Tobiast vaatamas. Eelmine nädal sai ka seda tehtud. Siis me lihtsalt mängisime. Täna käisime kärutamas. Tobiase ema küll ütles, et ega tita üle poole tunni väga kärus sõita ei täha, aga meie käisime ja olime ikka üle tunni ära! Isegi lutti ei pidanud andma, sest Tobias lihtsalt ei hakanud vigisema ega nutma ega midagi. Lobises vahetevahel arusaamatus keeles, aga muidu oli rahulik. Naljakas oli see, et kultuurikilomeetril jalutades tuli vastu turiste ja nad kõik naeratasid nii avalalt, kui Tobiast vaatasid. Nii armas oli. Eks ma siis naeratasin neile vastu ka. Lisaks ülekäiguradadel lasti meid alati üle - ka taksojuhid, kes tavaliselt sõidavad kas või jalakäiast endast üle. Ja kihutajad. Hea tunne oli. Sai jälle natuke praktiseerida lapsekasvatamist ja lapsega jalutamist. 

Enne tuppaminekut käisime veel pargist läbi, et kiikuda tsipakene. Panin Tobiase kiigule ja kiigutasin ja oh, kui õnnelik oli laps. Hakkas kohe nii naerma! Tsipa sai kiigutatud kui endine klassiõde tuli juurde! Tohohh pele! Pole teist... Emm... Aastast 2007 näinud. Ka temal on laps - 1 aasta ja 4 kuune. Lapse isa oli ka seal. Kairiin tuli minu juurde ja oli eemalt juba vaadanud, kas ikka olen mina või mitte. Ega ära küll kohe ei tundnud. Siis veel arvas, et Tobias on minu laps ning vaatas kõhtu ja ei saanud asjale pihta. Eks ma siis seletasin, et kõigest võõras laps, aga enda oma tuleb veel. Kairiin oli ja on üks äraütlemata tore inimene. Oli juba kooliajal. Väga sõbralik ja vaoshoitud. Plaanivad juba teist last. Nende laps tahtis ka mulle sülle tulla. Mis seals ikka - tita kõhus, Tobias ühel pool, teine laps mahub teisele poole - supreema! Meie klassist on ainult kolm tüdrukut emaks saanud. Kui mind kaasa arvata. Teised pole ei pulmitama kippunud ega ka lapsi saanud. Poisid ka mitte. Naljakas küll, aga noh, tänapäeval on siiski vaja karjääri teha ning raha teenida. Ega ilma rahata last ju ei kasvata siiski. Hea meel oli näha vana klassiõde. Ikka alati särasilmne.

Ahjaa. Sass on mulle öelnud, et olen jõehobu, nüüd ütles ka ema mulle, et ma olevat jõehobu. Diskrimineerimine missugune. Pealegi, jõehobud on ju armsad...

Naine ilusaks!

Nonii! Käisingi siis tasuta meiki saamas. Ma kohe pean jagama infot, muidu läheb ju meelest ära. Grimmikooli tüdruk tegi. Poolteist tundi ma siis istusin, tegin silmi lahti ja panin kinni. Võtsin prille eest ära ja panin ette. Vaatasin ja kuulasin, mida õpetaja tüdrukule räägib ja mida vaja teha oleks. Sain teada, et olen suvetüüp ja et mul on silmad erinevate kujudega! Tohohh pele. Seda ma ei teadnud ja ei osanud isegi vaadata. Väike soeng tehti ka. Tehti ka pildi before ja after, aga neid ei saa... Isegi oma õpilased ei saa. Kui siis alles kevadel, kui lõpetavad. Seega ma tegin endast ise pilti! Iga päev ei saa ju endale tasuta meiki teha lasta, jumestajad kallid ning teiseks pole nagu vajadust. Kui ehk pulmapäeval lasen õige kosmeetiku juures meigi teha, enne mitte. Igatahes, ego tõusis ja poseerisin endale ja tegin mõned pildid. 

Ma lihtsalt ei osanud valida, millist jätta ja millist võtta. Ja neid pilte on palju rohkem. Teadagi fakt ju, et 50st pildist on vaid mõned kõlbulikud. Natuke vanemana tunnen ma end küll, aga mitte palju. Tsipa vanemana. Ja küll olen ma ilus! Ennast imetlemast ma ei väsi. Hakka või iga päev endale taolist meiki pähe tegema. Sams - ma istusin seal poolteist tundi, ja ma tõesti ei viitsi iga hommik ärgata, et endale meiki teha. Nii hea ma ka pole. Kuigi jah, heade sündmuste puhul ju võib. 

Ohh, kui keegi tahab mulle veel meiki teha, olen ma kahe jalaga ja käega poolt! Ja mu nägu ka! 

Ma avastasin, et mul on ikka päris ilusad huuled. Enne olen ikka vaid oma silmi imetlenud, aga ka huuled on päris kobedad...

Aitab naljast ja eneseimetlusest! Kaua ma ikka kiitlen!

Oh pildiaeg, oh pildiaeg...

Et jõuluimedest ikka küllalt poleks - tundub, et ma olen ikka päris nähtavalt juba titeootel, sest eile pakuti mulle bussis ka istet. Buss oli küllaltki täis ning üks keskealine naisterahvas tuli ja koputas mulle õlale, et saaksin tema kohale istuda. Vat siis. Ikka häid inimesi on. 

Igatahes, pilte pidin näitama. Ega alati jaksa ju lugeda, mõnikord on ju tore lihtsalt pildikesi vaadata. 

Jõuludel õitsema hakkav hüatsindihakatis

Täitsa oma Lammas Shaun!

Mänguasjad! Enamuses...

Sassi joonistatud kuusk, et jõulutunnet ikka oleks

Noh, tänaseks neist piltidest aitab. Hetkel. Nüüd on vaja end ilusaks teha, et tasuta meik peal püsiks. Eks vaatab, kui ilus ma peale meigitamist veel olen.

Jõuluimed

Jõuluimesi juhtub ja tõestusi selle kohta leidub. Seega uskugem imedesse.

Esmaspäeval avastasin, et hüatsint, mille kevadel ostsime ning mille panime kenast kollasesse potti, on hakanud õitsema. Kui teha lühidalt kursus taimedest, siis hüatsint on sibultaim. Peale õitsemist kuivavad ta lehed ära ning sibula peab panema kuhugi pimedasse ja jahedasse kohta. Okih, ei olnud mul seda pimedat ja jahedat kohta kusagilt võtta suve hakul ning panin ta lihtsalt kapinurka. Eks ma ikka käisin ja kastsin seda, et ta täitsa ära ei kuivaks. Üldjuhul peaksid taolised sibultaimed endast elumärke andma hakkama alles kevadepoole. Seni nad lihtsalt puhkavad. Mida tegi aga minu valge lõhnav hüatsint? Tema võttis kätte ja hakkas umbes kuu tagasi väikesi lehekesi välja ajama. Nüüd eile aga avastasin, et mitte ainult lehekesi ei aja mu väike tibulilleke välja vaid ka õisi! Tänaseks on juba mitu väikest õiekest end lahti teinud ja lõhnavad kah veel pealekauba! Nii et kevadlilled on omadega metsas.

Eile aga helistas mulle vanaema. Ega ta pole mulle väga palju helistanud peale seda, kui teatasime, et saame tita. Aga eile jällegi helistas. Neljapäeval on vaja lihtsalt üht meiginägu - inimest, kellele tehakse tasuta meik ja võib-olla sätitakse natuke juukseid. Inimene ei pidanud küll väga suur proff olema, aga mis vahe seal on! - kellegi peal ju peab harjutama kah. Nii ma siis lähengi vanaema soovitusel endale homme meiki saama. Vaatab siis esmakordselt, kuidas proffid meiki teevad.

Nädala alguses, kui Sass nautis oma vabu päevi, sõitsime trammiga paar peatusevahet. Seisime, sest tramm oli ikka korralikult täis. Aga mis vahe seal on - ma seisan päris tihti ühistranspordis ka siis, kui kohti on piisavalt. Igatahes, meie lähedal istus natuke tüsedam noor roosa jopega neiu. Korraga ta tõusis ja pakkus mulle istet! Vatsiisnii. Et ikka pakutakse rasedatele istet, kuigi kõht pole teab, mis suur. Õnneks või kahjuks läksime me juba järgmises peatuses maha, et ei läinudki istet vaja. Tähtis on mõte ja tolle neiu mõte oli väga armas. Suured tänud inimestele, kes näevad, et ka vanad ja rasedad vajavad istet.
Samal õhtul läksime kinno ka veel. Pole ju teab, mis ajast kinomajas käinud. Tõesti, väga pikalt pole sinna sattunud. Kevadel vaatasime küll, et tohohh pele! - nii palju häid filme, aga vaatama ei jõudnud midagi. Vaatasime ''Issit'' (http://www.forumcinemas.ee/Event/299644/) ja seda ikka kõige hilisemal seansil. Tegemist on üle pika aja ühe väga hea komöödiaga, mida näinud olen ja Sass ka. Seda soovitan ma küll julgelt, kui keegi naerda tahab. Südamlik komöödia. Kinomajas aga nägin, see tähendab, et mind nägi, sest mina ei pane kedagi tähele, oma endist peaaegu ülemust Nordicu ajast - toitlustusjuhti Gertit. Vat siis. Alguses kommipoes, ja siis hiljem vetsus tuli ja ehmatas. Mitte meelega loomulikult, aga hakkas rääkima ja ma ehmusin. Küsis, millega tegelen ja kuidas on. Ütlesin siis, et kasvatan agaralt last ja patsutasin kõhule. Gerti tuli siis ka vaatama ja kallistama. Ime kombel vaatas ta ka sama filmi, mis meiegi. Temast võib aga seda juba oodata.

Ja et veel imesi oleks - esmaspäeval helistas mulle Viki - inimene, kelle vanemat poega käis Helina päris pikalt vaatamas. Loomulikult minu soovitusel, sest ma ise ei saanud toda last sel hetkel vaatamas käia - töö ja Gabriel olid mul juba niikuinii. Aga Helina tegi leebet välismaale suurt raha teenima ning siis Vikil ka mure - kust saab uut lapsehoidjat. Tundus, et pikalt polnud lapsehoidjat vaja, aga nüüd läheb abi natuke vaja, sest väike lapst ripub pidevalt ta küljes ning ema ei saa mitte midagi teha. On vaja kedagi, kes lapsega mängiks. Eks ma siis lähen mängima ja vaatan, kas tita tahab minuga olla või mitte. Nii et täna on siis lapsehoidmise päev!
Eile käisin Gabrieli vaatamas. Mängisime õues - lund oli ju tohuvapohult! Vedasime kelguga lund ja täitsime auku. Tegime kelgusõitu. Ja Gabriel tegi isegi ühe lumeingli, mille ta ära tallus. Tubli poiss, ma ütlen. Pidin magama ta ka panema. Õhtune aeg juba siiski ju. Ega ta ei tahtnud magama jääda - emmet pidi ootama. Jäi! Lugesime unejuttu ning peale seda ta ütles, et ma võin ta toast ära ka minna, et ta julgeb olla üksi kah. Ei läinud ma kuhugi ja valvasin teda. Tal oli küll mure, et mis siis, kui emme tuleb ja Gaba ei näegi teda ning emme ei lähe tema juurde. Ma siis ütlesin, et vahet pole, kas Gaba magab või mitte, emme tuleb niikuinii ta juurest läbi. Viimaseks küsimuseks jäi tal aga: ''Kas mu õlad on teki all?'' Peale seda jäi ta juba sügavalt magama.


Seega nagu näha, juhtub ikka jõuluimesi. Nii mõnedki neist on väga armsad ja toredad ja meeldejäävad. Mina vähemalt usun neisse. Nüüd küll. Väikesed asjad ja pole midagi suurt, aga tavaliselt juhtubki just väikestest asjadest suuri asju. Olen tänulik, et mulle istet pakutakse. Olen tänulik, et vanaema helistas, kuigi oleksin võinud talle ka ise helistada. Ja olen tänulik, et sain eile endale Lammas Shaune'i! Minu pärast võivad jõulud nüüd tulla oma suurte ja väikeste imede ja ootuste-lootustega.


P.S Pildimaterjali on ka, aga eks ma tegelen sellega tsipa hiljem, nüüd on vaja joosta last hoidma. 

Jõuluhullus

Ühesõnaga tundub, et jõulud on jõudnud eestimaalaste südameisse. Mitte et kauplused poleks juba oktoobri lõpust oma jõuluasju uhkelt demonstreerinud, aga nüüd on asi omadega ikka täitsa metsas. 

Eile käisin Ülemiste keskuses, sest seal on pood, mida mul vaja läheb. Okih, seda on ka teistes suurtes kaubanduskeskustes, aga need on liiga kaugel. Pealegi Lasnamäelt tulles joppas mul nii, et tuli number 65 buss, mis viis mind koheselt Ülemiste juurde. Või peaaegu, kui ma liiga vara poleks maha läinud. Liikuda on vaja! Bussisõit muutus niikuinii pikapeale tüütavaks. Igatahes, Ülemiste keskus, kus on palju ruumi ja suur kaubakeskus ja mis üldjuhul on rahvast pooltühi, ka tipptundidel, oli eile täispuugitud rahvast. Massi oli nii palju, et tegin vaid oma hädavajaliku ostu ära poes, kus tavaliselt heal juhul peale minu on üks inimene, aga sel korral tungles inimesi ikka palju rohkem, kus on titeasju ja ka asju emale ning tegin kaubanduskeskusest leebet. Tõsiselt - inimesed olid lausa hullumas! Olgu, nii hull see asi ka polnud, aga peaaegu! See oli katastroof! Vaesed müüjad. 

Ega tänavadki inimestest tühjad olnud. Saage aru - laupäeval olid linnas ummikud. Ma ei mäleta, et oleksin laupäeviti keset Tallinna linna kella 14-15 vahel ummikuid näinud, aga eile nägin. Johaidii! Jõulud on meie meeled sassi ajanud! Tore teada, et vähemalt miskigi suudab inimesi toast välja ajada. Jõulukinkide hullus on selle nimeks. 

Ilusat teist adventust kah siia otsa! Ärgem hulluks mingem.

Kõik inimesed on nii imelised ja head

Johaidii! Ma olen ikka väga suures õnnes, teades, et on suurepäraseid inimesi. Jah, suurepäraseid. Eile sai Sass suure koti täie titariideid. Sel korral tõesti - titariideid, mitte lapseriideid, mida meil on ka juba omajagu. Sassi tore kolleeg lihtsalt pakkus oma lapse riideid ning viis need eile Sassile. Ütles veel, kui tuleb poiss, saab veel titariideid. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui üüüüübernunnud need riided on! Nii pisikesed ja armsad ja... Oeh, kohe tahaks võtta kassi ja kõike talle selga proovida. Aga tõesti - lihtsalt ära anda suur kogus titariideid, pealegi kvaliteetseid ja puhtaid ja looduslikest materjalidest (vähemalt nii sain ma aru, sest mõnusad ja pehmed nad on), on ikka supertegu! Ma olen tõsiselt siiralt tänulik tollele neiule. Ah, kui toredaid inimesi on ilmas. Tegemist on juba kolmanda inimesega, kes titariideid-lapseriideid meile annab. Lihtsalt niisama! Okih, ega me nii head ka pole, et lihtsalt võtame ja mitte midagi vastu ei anna, aga pakkuda riideid ja need ise ära tuua... Nüüd on enamus asju isegi olemas titale. Mitte loomulikult kõik, on pisiasju, mida kindlasti veel vaja läheb pluss - kui veel antakse riideid ja nõu, siis olen mina alati kahe käega poolt. Seega ma usun, et meie tita saab tunda väga palju armastust. Kui tal juba praegu veab, enne sündi, siis veab tal ka pärast hiljem elu. Või kuidas? 

Pluss tal on ju toredad vanavanemad ja mõni paar vanavanavanemaid pluss tädisi ja tädimehi, ja isegi üks onu. Ja siis veel tädi Helina, kes kasvatab titast mehe... Ja ärme siis unusta, et tital on veel väga hea isa ja peaaegu väga hea ema. 

Kohe näha, et jõuluaeg on käes! Ootusärevus on sees ning kohe seesmiselt läheb väga soojaks. On, mida oodata. Esiteks tuleb lendab Helina mõneks ajaks tagasi, teiseks ootame jõule, kolmandaks ootame uut aastat, neljandaks, et tuleb tita... Jõudu ja jaksu ja motivatsiooni tegutsemiseks on nii palju, et kohe ei teagi, mida sellega pihta hakata! Johaidii! Või siis peab hakkama mõtlema, et mida head sel aastal juhtunud ka on... Teate, nii palju on juhtunud ja nii imepäraseid asju, et kõik halb, mis ka sündis vahepeal, on unustusse jäänud. Meeletult tore aasta on siiani olnud. Õpetlik kah. Aga ei hakka veel heietama sellest aastast. Sinna on veel tsipakene aega. 

Johaidii-alleraa! 

Väikeõel on täna üle pika aja võistlused. Varsti läheb taas rajale. Nii et pöidlad pihku, et hobune liigselt perutama ei hakkaks! Tubli tüdruk on ta ikka tegelikult, et tal on tahtmist käia ratsutamas ja trennis ja ta end kätte võtab. Vähemalt trenni mõttes. Hobused on talle ikka meeldinud. Ta küll tahtis poni saada, aga jah... Suur hobene on ikka parem. On vähemalt, kust maha kukkuda. Poni seljast on see maandumine ju päris lühike. Ei saa seda lendamist selgeks. Nii et las jääda suur hobene. Küll ta varsti mõistab, et suur hobene on ikka etem pisikeses ponist. Nii et ootame ja vaatame, mis kohale väikeõde jääb! 

Kord oli

Kohe algusesse üks hea tsitaat ühelt toredalt ja meeldejäävalt inimeselt. Ja nii ongi - kõik me peame õppima vihkama, see pole meile sisse kodeeritud. Minu arvates õpime me liiga kiirelt midagi või kedagi vihkama. Ega ma erand ole! Samas, ma olen aru saanud, juba päris ammustest aegadest, et ega see vihkamine midagi head kaasa too. Nüüd mulle lihtsalt ei meeldi mõned asjad. On ju asju, mis lihtsalt käivad närvidele. Kui nii võtta. Ühesõnaga, midagi tarka alustuseks. Minult niikuinii ei tule midagi tarka välja.

Peaks mainima, kui juba jutt tarkuse peale läks, et rasedus on mõistuse juba ära võtnud kah. Mitte et ta seda juba teinud poleks, aga täna hommikul tahtsin ma hambaid kööki pesema minna. Köögis sain aru, et olen vist tsipa liiga vales kohas. Mõistus. Laps tahab oma saada. 

Eile käisin üle pika aja tegemas tööd tasuta. Panustasin vabatahtlikku ellu end. On ikka hea tunne teha midagi, mis toob teistele kasu mitte ainult endale. Pealegi hetkel on see ainuke asi, mida ma peale lapsehoidmise teha saan. Okih, on ka muid asju, mida ma teha saan, aga mõnikord, eriti detsembris, on ikka supermõnus teha teistele midagi head. Eks äkki nüüd päkapikud ja jõuluvana näevad, et olen ka hea laps olnud. 

Midagi jõululaulu albumisse

http://www.youtube.com/watch?v=pqkHI-EuNzs&list=PL31CA5AD3F7F41334  - ''kodus ootvad kingitused, ootab jõulupuu..''

Esimene adventus

Tuli oli ja läks. Nagu on kombeks kõikidel asjadel. Nii ka esimesel adventusel sel aastal - tuli, lund oli isegi tsipa maas, aga lörts tegi sellega päeva lõpuks üks null, nii et ei ole taas mitte mingisugust lund. Külm on vaid. Ikka miinuseid tsipake. Sai siiski seda päeva tähistatud ka tsipake. Või pigem ette võetud midagi.

Läksin vanemate juurde. Kallis mees pidi ju tööd tegema... Muidu oleks temaga aega veetnud. Istusime, lobisesime, käisime õhtul veel linna peal ringi ning imetlesime raekoja platsil kuuske. Oli ilus kuusk. Tõesti - ilus kohev ja mõnusalt särav. Kõike on just õiges koguses. Ja põhjapõdrad on ka seal! Neli põtra. Üks oli küll teistest väiksem, aga siiski põder. Turistidel on igatahes tore aeg - jõuluturult saab igast ninni-nänni ju osta, eestimaine kraam ju siiski. Vähemalt enamjaolt. Mõnus oli õhtusel ajal vanalinnas jalutada. Rahvast küll oli, aga mitte liiga palju. Ülerahvastatust siiski polnud. Õhtuti on ikka rohkem jõulutunnet kui päevasel ajal. Noh, loomulikult - oleks lund, oleks seda tunnet rohkem. Saab ka selleta, ma arvan - küünal põlema ja mõned kaunistused ning ajab asja ära!

Verivorste sõime ning siis mängisime vanemate ja väikeõega üht lauamängu. Kolm ringi tegime. Lihtsalt liiga huvitav oli, et ei saanud pidama. Ja kõik mängud võitsin mina! Okih, kaks mängu jäin ma viiki, aga asi on põhimõttes - esimene! Strateegia küll puudus, aga vahet ju pole, küll see ka veel tuleb. Nii hea oli üle pika aja lauamängu mängida. Ajataju kuidagi kadus ära. Nii ma siis jõudsingi alles sooja voodisse enne kella 23. 

Kujutage pilti - eile oli niii tugev tuul, et lennutas või minema! Üle tee minnes ei läinud ma mitte otse vaid diagonaalselt, sest tõesti - tuul oli nii meeletult tugev. Eile polnud mul kotis telliskive ka, nagu tavaliselt on, nii et tuuleke sai mind väga hästi käsitleda. 

Täna käisime Sassiga ämmaemanda juures. Esimest korda, kui ta sai kaasa tulla. Tuli ka kabinetti sisse. Kui südamelöökide kuulamiseks läks, siis ta ütles, et su sees on rong! No näädsa, mõni olevat öelnud, et lapse südamelöögid on nagu koera haukumine, aga Sass väidab, et tegu on rongiga. Nii et ei tule mul last vaid tuleb rong. Peab sütt sööma hakkama. Sel korral arst ikka katsus mu kõht siit ja sealtpoolt ja siis küsib: kus kohas lapse liigutusi kõige enam tunda on? Eee... Igalt poolt. Laps teeb ju pillergaari tantsu mu sees, et mina tea, kus ta kõikse enam ennast liigutab. Igal pool. Eks ta siis katsus ning siis leidis, et lapse selg on vasakul poolel. Kui nii siis las ta olla seal. Igatahes, nüüd sai ka tita isa teada, mida ämmaemanda juures tehakse. Kaalutakse, räägitakse, kuulatakse südamelööke, mõõdetakse. Mõõtmistulemuste järgi on mu kõht kasvanud tervelt 7 sentimeetrit. Nii et ma ei saa aru, kuidas teised aru ei saa, et mul on ikka päris kobe kõhuke ees. Viie nädalaga 7 senti juurde visata on ikka päris paras kogus. Kosub meie latsekene. Ahjaa! Mida veel ämmaemand ütles: rahulikumad südametuksed kuuluvad üldjuhul poisile. Südametuksed olid rahulikud. Seega võib juhtuda järjekordse ennustuse järgi, et tuleb poiss. Järgmine ja viimane ultraheli on alles jaanuari alguses, seega on veel aega. Ehk siis õnnestub teada saada, kes ikkagist tuleb. Kõige kindlam variant on siiski ära sünnitada, siis saab teada. 

Eile, kui raekoja platsis jõuluturgu Garmeni ja emaga väisasime, jäime lobisema kahe lambanahaga kauplejaga. Naisterahvad nagu nad on. Uurisime lambanakasi, tita jaoks, ja küsisid, et kuhu ja mille jaoks. Ütlesimegi, et tita jaoks, vankrisse või nii. Noorem naisterahvas (minu jaoks oli ta küll alles noor neiu) küsis siis minu käes, et millal tähtaeg on. Vastasin, et veebruari alguses, ning järjekordne inimene, kes väidab, et mu kõht on väike. Tore tali. Ta on ise ka ema, olevat vist eelmisel suvel sünnitanud. Nii et järjekordne teadja teab, et mu kõht on liigselt väike. Aga selle kohta ma ütlen vaid - head geenid. Eks ole näha, mida tita veebruaris teeb, kas suvatseb paisuda või mitte. 

Nüüd võib jõuluaega tähistada, seega kuulakem jõululaule! Mul on veel advendikalender nii et saan iga päev ühe šokolaadi. Miskigi rõõm.