Ainult jääätist

Kunagi ei saanud ma aru, mida inimesed näevad Ben&Jerry's jäätistest. Ausõna. Minu jaoks oli see lihtsalt kallis jäätis, mida soovisin üks kord proovida. Tõesti, ega hind sellel just selline... Igapäevane pole. Vanas rahas võib öelda, et nii 100 krooni kanti jääb 500ml jäätist. Jeah. Kui tavaline liiter jäätis on nii 2eurot, siis see jäätis nõudis enda eest väljakäimiseks tervelt üle 6euri! No kuulge, pole ju tegemist normaalse diiliga? 

Aga uudishimu pole patt. Proovisimegi eile ühe Ben&Jerry's maitsetest ära. ''Fairly Nuts'' on peale kirjutatud veel suurelt. Ühesõnaga midagi mulle: karamell ja pähklid. Jumalik kooslus. Kui asi maitsmiseks läks, olid kõik teised juba selle ära proovinud ja mina jäin viimaseks proovijaks. Kõigile meeldis. Kiideti. Tahtsin kah siis seda imejäätis proovida. Juba esimene lusikatäis seda karamellist jäätis viis keele alla. Tõega. Need karamellijoad seal vahel... Ja pähklid... See oli lausa... Lummavalt meelierutavalt patune maitse, kui nii võib öelda. Tõesti, nüüd ma saan aru, miks see nii palju maksab, ja ma olen nõus selle jäätise eest nii palju maksma. Aga mitte iga päev või nädal. Premeerimise puhul ainult. 

Jäätisest ei jäänud midagi alles. Igaüks sai tsipake, aga mina sain peaaegu kõik ja kui juba alustada, ega siis lõpetada ei saa. OooooEiiiii! Selleks oli see jäätis liiiiiga hea, et panna sellele kaas peale poole pealt ning viia külmikusse. Unistagu edasi! Kui jäätis on nina all, siis peab selle ära likvideerima ja punkt. Kuidagi kiirelt läks vaid. 

Nüüd on dieedi aeg. Ei mingeid jäätiseid mõni päev. 

Üks kuuendikku

Poleks nagu uskunudki, et kooliskäimine võib nii... Rahustavalt või lõõgastavalt mõjuda. Või oli see lihtsalt esimese nädala viga üle pika aja, mil ma taas kooli sattusin ning olen lihtsalt väikeses vasikavaimustuses kõigest uuest, st vanast, mille olen kord juba üle elanud. Igatahes pean tõdema, et esimene koolinädal läks hästi ja hea meelega paneks kohe ühe nädala veel otsa seda kooli! Meelega ei hakanud ma varem siia midagi kirjutama, sest tõesti - iga päeva kohta tuleks parasjagu pikk tekst ning nädala lõpus olen pooled asjad lihtsalt ära unustanud. Lihtne. See on see, kui mälu hakkab alt vedama, aga tahab ikka kooli minna. Mõistusevastane.

Midagi head koolist... Noo. Klassiruume-auditooriume pean jagama 24 teise tüdrukuga. Tegelikult 23ga, sest üks võttis juba akadeemilise puhkuse ja teda me vist niipea ei näe. Õppejõud on pehmelt öeldes seinast seina kummalised. Mitte et ma iseennast normaalseks peaks või midagi taolist, aga noh, mõni õppejõud lihtsalt väärib tähelepanu. Võtame näiteks majandusmatemaatika. Päkapikumammi võib tema kohta öelda. Ta on selline pisike tüse naisterahvas lühikeste tumedate juustega ja alati naeratav. Tal on mingi naljakas harjumus enne loengut laduda tahvlimarkerid lauale tulpadesse-ridadesse korgid laua peal. Alguses ma mõtlesin, et ta tahab mõnd näidet teha, tuhkagi! - talle lihtsalt meeldib nii panna.

Veel meeldejäävaid õppejõusi. Näituseks rõivaajaloo oma. Tema on väga lustlik ja kohe rõõm on kuulata ta tarka juttu. Ta räägib lihtsalt kõigest nii elavalt ja hoogsalt ja järjest, et käsi läheb kirjutamisest krampi, aga lõpetada ei saa. Jutt on liiga huvitav. Pealegi saab nii palju teada infot, millele kuidagi teisiti jälile ei saaks. Või noh, saaks, aga selleks peab mõne hea raamatu leidma. 

Kõige nõmedam on nirgisilmade ja konksusninaga hallipäine naisterahvas, kes meile füüsikat üritab selgeks õpetada. Esiteks meeldib talle klassis ringi tammuda. Lihtsalt tiirutab. Selline tunne, nagu kontrolliks, kas me ikka kirjutame ja kas kirjutame ikka õigesti. Ühesõnaga totaalne nuhkur. Ja kui ta naeratab, naeratab ta kuidagi... Nõianaeru. Tal on komme rääkida nii tarka juttu, et keegi ei saa sellest muffigi aru ning kõik peame lihtsalt tuima näoga tahvlilt maha kirjutama. Lihtsalt tuimalt kirjutama, nii et käsi krampis aju lõpetab töötamise ning kõik, mida kirjutad, on tühipaljad sõnad. Hea, kui tunni lõpuks mäletad midagigi, mis paberile sai. 

Noh, kolma väljapaistvamat õppejõudu siis. Ja kõik nad on naised! Selle nädala jooksul andis meile ainult üks meessoost õppejõud loengu. Ja tegemist oli kah teadusfilosoofiaga. Tema oli ka üks parajalt muhe sell. Seletab isegi lollile ära, mis asi see filosoofia ikkagist on. 

Koolist hetkel kõik. Viis nädalat veel pluss eksamid ning sellega piirdub esimene kooliaasta. Mulle see igatahes sobib. Pole ülearust pläkutamist vaid peab ka ise vaeva nägema. Tänasest hakkabki vaeva nägemine pihta. Alustan kõige lihtsamast - matemaatikast. See on selline keskkooliaegne matemaatika, selle peaks ju ikka tehtud saama. Ning siis järjest raskemaks ja raskemaks. Lõpuks peab ära tegema joonestamise. Kui ma sellest ikka kunagi aru saan. Peab saama. Koduse töö peab ju ära tegema. Johaidiii! Edu mulle pliiatsitega sirgeldamisega. Peab kohe alguses kõik ära tegema, pärast läheb meelest veel ära. Seega Strauss ja matemaatika võivad oma pilliorkestri välja võtta ning teha paar head matemaatilist noodiviset!

Muide, üks pisiasi veel, mu tita teeb võib-olla juba jalasirutusharjutusi või siis üritab lihtsalt poksimist harjutada. Mnjah. Eks ta tahab ka rohkem tähelepanu saada. Vanaisa ütles kah, et tema tahab tütretütretütart. No kuulge! Kui kõik tahavad erinevat sugu, siis palun jõudku kompromissile. Lõpuks tuleb ikka see produkt välja, kes peab. Naerge või nutke siis pealekauba. Nii et hoidke parem pöialt, et ma tita löökidele vastu peaksin. 

Kassidega Maal

Homsest hakkab mul kool. Ametlikult hakkas see mul juba 31.augustil, aga homme on päev, kus ma võtan oma asjad ja lähen kooli studeerima nagu mees muistse. See tähendab, et ega mina kooli lähe enda pärast, ikka ainult lapse pärast. Tema pärast tehakse ikka kõike. Mina olen lihtsalt liikuv inkubaator. 

Lapsega seoses.

Sel nädalal oli mees nii hea ja tõi paljupalju puuvilju mulle (loe: lapsele) ja ka terve kobara banaane. Järgmisel hommikul ma siis võtsin ühe banaani. Banaanid on ju niiii head. Koorin banaani ja mis ma tunnen: banaan lõhnab kuidagi kummaliselt - viina järele, kui täpsem olla. Okih, ei teinud sellest väga välja. Maitsen. Ja kui keegi on maitsnud kääritanud banaani, siis teab, mis tunne mind valdas seda banaani süües - esiteks lõhnas banaan nagu viin, teiseks maitses see nagu kääritanud... miski. Nii pole veel juhtunud, et maitset valesti tunneks. Sass küll ütles, et täitsa normaalne banaan on ja sõi siis ära. Tundub, et minuni on jõudnud rasedus ise kah. 

See pole veel kõik. Kõik, kes naerda tahavad, see lugu on Teile. Teen vaid lühidalt. Püandi räägin ära, ei viitsi keerutada ja pikalt ajada, sest ega ma ise ka väga hästi ei mäleta. Igatahes nägin mina unes, et sünnitasin. Koera. Vot. Nii et kui ma koeraga sünnitusmajast välja astun, on see täiesti normaalne.

Käisin kaheks päevaks maal ära. Nii hea rahulik ja vaikne oli seal. Kaks kiisut, kes ootasid ukse taga, millal sisenen. Ja nende rõõm mind nähes. Okih, nad on alati rõõmsad, kui keegi sinna läheb, seega pole imestada. Õnne ja rõõmu ja külgelöömist on neil piisavalt. Käisin maal jalutamas. Võtsin kätte ja läksin mööda teed lihtsalt suunas, mida mööda pole ma ikka väga kaua kaua käinud. Metsa nagu ei tahtnud ka minna, vaid lihtsalt mööda kruusateed jalutada, aga metsa vahel, on täitsa mõnus. 

Oleksin ma kirjanik, kirjutaksin ma kõik, mida tundsin ja nägin ja kuulsin. Oleksin ma kunstnik, joonistaksin ma sellest lummusest pildi. Lühidalt öeldes: ma olin vaimustuses! Vaikus, millesse ma sattusin, oli lihtsalt uskumatult rahustav. Ainult linnud, kes lehvitasid oma tiibu ja tuul, mis pidi end kuuldavaks tegema, ja kõik hääled. Lõhnad. Metsa lõhnad. Männi lõhnad. Puhas lõhn. See lõhn hõljus lihtsalt ja tekitas tunde, et midagi puhtamat ja ennastunustavat polegi olemas. Ja kõik see, mis mind ümbritses... Puhas loodus. Mets. Üksikud allesjäänud loodusele värvi andvad lilled. Värviliseks kippuvad puud ja põõsad. Kuivanud lillevarred. Punaseks kippuvad maasikalehed tee ääres. Ma pole ammu nii vaimustuses olnud. Ma tundsin, et puhkan end selle tunniajase jalutuskäiguga välja. Et mu energiavarud taastuvad. Et mul on nüüd jõudu minna vastu uutele katsumustele ja koolile. Et tunnen jälle rõõmu kõigest, mis mul on ja mis mind ees ootab. Ma olin selle jalutuskäigu ajal õnnelik ja rahulolev. Lõõgastunud. Võib isegi öelda, et meditatsiooni seisuses. Kõik segavad-häirivad mõtted ja ideed olin kõrvale lükanud, et mitte miski ei saaks mu rahu häirida. Ega häirinudki. Hea oli olla. Tõsiselt hea. Siis ma mõtlesin, et pean ikka vähemalt kord kuus minema maale ning tegema väikese jalutuskäigu. 

Tegelikult tegin ma ikka oma telefoonaga pilte kah. Siis panin pildid arvutisse ja leidsin - nii kehvasid pilte ma ka nüüd kellelegi näitma ei hakka. Kui endale kaamera soetan (siit võib välja lugeda jõulu- või sünnipäevakingi soovi), teen uhkemaid ja ilusamaid pilte. Kes ikka tuhmi pilti vaadata tahab? Seega pole pilte, on vaid jutt. I vsjo. 

Hoidke mulle kooli jaoks pöialt ja varbaid ka. Sest kui ma selle kooli nüüd lõpetan, siis teen ma endale suuuuuure pai ning reisi välja Kariibiele või kuhugi mujale ning ostan kõige kallima vahuveini pudeli, mida leian. Miks? Sest ma pole just matemaatilise ajuga, aga koolis on miljontuhat matemaatikat ja füüsikat. Seega pean end motiveerima.

Aga maa kiisude pilte pean ma ikka näitama. Nad on ju lihtsalt armsad ja südamesse tungivad. 

Kiisu Tessa päikeselaigus

Kiisu Matsu päikeselaigus

Mõlemad kiisud päikese käes

Päevauudised

Kass terroriseerimas

Mul on tunne, et mind vaevab miski, sest kiisu-miisu on viimasel ajal hakanud mulle ikka aina tihemini külge lööma. Tavaliselt ta näiteks ei taha tulla öösiti tuppa, kus mina ja Sass oma õndsat und magame, aga eile öösel tegi ta erandi ja kraapis ukse taga ning nõudis sissessaamist. Praegugi istub härra Kass minu ja arvuti vahel ning nurrub. Aga noh, mina lähen teda ikka alati paitama ja musitama. Alguses talle väga ei meeldinud, kui teda musitasin, nüüd on ta sellega isegi täitsa ära harjunud. Võib-olla talle see isegi meeldib. Mine tea.

Täna käisin taas Gabrieli vaatamas. Mitte et seal midagi erakordset juhtunud oleks, sest väikemees oli tõbine ning täna välja ei läinudki. Täna ma ainult taipasin, et Gabriel on ikka suureks poisiks juba kasvanud. Kui ma teda hakkasin vaatamas käima, oli ta pisike ja teda sai täitsa vabalt sülle võtta. Nüüd on ta ikka... Suur poiss juba. Igatahes, tegin talle praemuna ning munakollane tuli südamekujuline! Kas pole mitte armas? Minu arust ikka on.

Eile sain üle pea kahe kuu kokku Silva ja Lauraga. Noh, Helina ju tšillib Šveitsis, tema peale ei saa kokkusaamisel loota. Olime ikka üle nelja tunni koos ning käisime Vana Villemi pubis keha kinnitamas. Uues pubis see tähendab. Uus pubi oli nii suurejooneline ja meil kõigil olid ahhetused suus. Istusime, nautisime oma salateid ja rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Kui ikka alguses vedama ei saanud, siis pärast ei saanud pidama. Hea oli lihtsalt taas istuda ja mitte millelegi mõelda ja pea kõigest rääkida. Mõnus oli. Hea on, kui on taoliste toredate ja vahvate ja suurepäraste inimestega väljas käia. Lõõgastav ajaviide. Ja nende arvates pole mul kõhtu õieti ollagi. Ainult tsipakene, nagu oleksin palju õlut joonud. Armas. 

Peale kokkusaamist nägin veel oma keskaaegset klassiõde. Oli ka eksitanud end Lasnamäe bussile. Nüüd elavat peatus peale mind! Tsipa jõudsime rääkida, aga ma arvan, et me näeme veel ja veel. Ühine trajektoor ju.

Ahjaa! Suur uudis ka - ma sain ju titale vankri ja käru. Neti sõbranna Annika müüs need meile ilusti ära. Temalt saime veel titevoodi, madratsi, mõned mänguasjad, voodipesu... Hästi armas temast. Ma olen talle ja ta perele ikka nii tänulik, et... Hüppaks ja kallistaks. Me polnud arvestanud, et vaatama minnes võtame kohe ka asjad kaasa. Tekkis väikene ruumipuudus. Samas ma olen niiii õnnelik. 

Roheline kärukene

Hele vankrikene

Kiisu uuris väga hoolikalt tervet
konstruktsiooni. Iga vankri ratta
nuusutas läbi ja isegi toidumoona
korv ei jäänud vahele...

Sügis televusseris

Kauaoodatud sügis jõudis juba mõne päeva eest kätte. Noh, kuude sügis. September ju kestab! Ja kui õnnelik ma olen! Miks? Vat, sest nüüd on taas teleekraanidel minu lemmikseriaalid ja kõik muu värk. Eelkõige minu lemmik ''Pilvede all''. Seda olen ma juba esimesest hooajast jälginud ning ikka ei saa mul sellest küllalt. Ükspäev mõtlesin, et peaks eelmiste hooaegade osad veel läbi vaatama. Sinna on aega. Nii vana ma veel pole, et ei mäletaks, mis juhtunud on. Aga vat, kolme õe elu ja olu on ikka südamesse sööbinud. Armas seriaal.

Teine mu lemmik, või tegelikult jagab teist ja kolmandat kohta kaks sarja-saated: ''Pealtnägija'' ja ''Terevisioon''. Mitte et ma nüüd iga hommik istuks ja vahiks ''Terevisiooni'', aga lihtsalt mu on hea tunne, kui tean, et ärkan, panen teleka ETV peale ning saan hommikuse laksu uudiseid ja energiaposu kätte. Ja igakolmapäevane ''Pealtnägija'' kohe peab kuulub peab vaatama listi. 

Nüüd kahjuks on minu silmis tsipa langenud ''Ringvaade''. Eelmisel hooajal olid ju saatejuhid Marko Reikop ja Anu Välba. Ma olin tolle imelise paariga nii ära harjunud. Anu Välba asemele pandi Grete Lõbu, kes on kuidagi liiga kinnine ja naeratab kuidagi sunnitult. Reikop on ikka endine tore ja lõbus ja kaasahaarav. Võib-olla on asi harjumises, pean vaatama ja tasapisi harjuma ning äkki lõpuks saan aru, et ega Grete Lõbulgi midagi viga pole. Nagu tavaliselt. Teadagi on ju inimesed harjumuste ohvriteks. Sinna ei saa midagi teha. Ainult aja ja muudatustega kaasa minna. Kes harjub kiiremini, kes mitte nii kiiresti. 

Seega on üheksa kuud midagigi telekast vahtida, kui igavaks kisub. Peale uudiste ja dokumentaalide muidugi. Viimasel ajal olen kuidagi dokide peale üle läinud ja igasugused filmid on mind kuivaks jätnud. Ehk hakkan suureks saama või üritan oma tulevasele võsukesele muljet avaldada.

Muide, on teile teada fakt, et kõik lapse haigused kuni lapse 7.eluaastani on põhjustatud vanematest ja nende olekust, suhtlemitest jmt. Seega peavad vanemate suhted olema tasakaalukad ja head. Vist. Eks ole näha, kas asi toimib või mitte. 

Terror Kass

Üritan, mis ma üritan, aga kassist jagu ei saa. Juba mitmendat päeva arvab kass, et ei ole mul üldse vaja näputööga tegeleda. ''Loe raamatut või vahi telekat, minu alt mustrit kätte ei saa,'' vaatab ta mulle otsa ja ütleb mõttes ennasttäis olles. Nii ma siis tema pärast ei saagi teha seda, mida mul vaja teha on. Kass on kõiges süüdi! Viimasel ajal on kiisu-miisu üldse kuidagi mulle väga truu. Aga eks ma annan talle süüa ja teada on fakt - armazdus käib kõhu kaudu... 

Aga ega ma niisama räägi, et kass terroriseerib, mul on ka fotosüüdistused olemas. Vaadake ise ja vaadake, kellele kuulub teie toetus: mulle või kassile.

Alguses on ta ainult ninaotsaga mu käsitöömaterjali peal.
St paneb mu kannatuse proovile.

Siis ta juba tuleb ja istub!
Ja jõllab, sest temal on ju õigus.

Ja lõpuks ta lihtsalt arvab, et on väsinud ja jääb magama...
Terror ma ütlen.

No nääte - isegi fotosüüdistused näitavad, et too kiisu-miisu on minu tegemiste vastu. Nüüd ei saa keegi öelda, et ma luiskan. Järgmine kord võtan rohkem pilte üles. Vaadaku too kassihärra siis, kuidas üritab end välja rabeleda tollest supist. 

Enesekiitleja

Ennast kiitmast me ei väsi. Või tahaks näha inimest, kes ennast taevani ei kiidaks, kui ta on väikese asjaga hakkama saanud. Mõni isegi kiitleb mitu kuud järgemööda, et vat, kui tubli ma sel päeval sel kellaajal oli - ma tegin ju seda! Nii et ma tõesti tahaks näha inimest, kes ei kiitleks iseenda hakkamasaamistega. Ega ma siis kehvem olla saa - ma olin täna niivõrd tubli, et pesin juba ammu pessu mineva akna puhtaks. Oiii, kuidas ta ootas, et teda svammi ja seebiga pestaks. Oli ka ülim aeg. Võtsin siis hommikul kohe svammi ja seebi kätte ja küürisin seda jube musta akent. Ja nagu nimme hakkas ka padukat sadama! Loputus kah kohe otsa. Nüüd vähemalt näeb aknast välja, kas sajab vihma või paistab päike. Enne seda lõbu polnud. Elasime nagu keldris pimedas. Seega olin ma ikka äraütlemata tubli. 

Mulle öeldi, et mul polegi ju kõhtu. Vat kus lops. Nii tuleb veel välja, et ma polegi titeootel. Äkki on hoopis minul pseudorasedus ja arstid mängivad kokku näitamaks, et mu sees ikka on tita. Ei oska öelda. Ei viitsi isegi mõelda, parem on oodata ja vaadata, mis saab mõne kuu pärast. Kui ma siis ka pole suureks läinud teiste arvates (sest enda arust olen ma juba suur elevant), siis on miskit tõesti korrast ära.