Avatud Meeltega Avatud Meeltesse Avama Meeli

Võin nüüd öelda, et olen teist päeva ilma tööta. Ametliku tööta. Ei lepinguid, ei kokkuleppeid, ei tüütavaid ja närvidele käivaid ülemusi... Lihtsalt mina ise. Ja kas on mul siis ka vaba aega? Jah, mõni päev vabadust ikka tiksub nagu.

Nii hea tunne on, kui ei pea muretsema päevast päeva selle pärast, kuidas tööl läheb. Kas saab hakkama. Kas ma mitte jälle ei saa vastu päid ja jalgu, kui miski on õigesti tehtud või kogemata kahe silma vahele jäänud. Ühesõnaga - lõppude lõpuks saan hakata elama! Puhata ja nautida. Olla mina ise.

Samas ega mul nüüd nii palju vaba aega ka nüüd pole, et passima jääks. Eile näiteks käisin noorteprojekti Avatud Meeled esimesel koolitusel.  Tegemist on projektiga, mille eesmärk on toetada ühiskonna mõistvama ja kaasavama suhtumise kujunemist erivajadustega inimeste suhtes. Ühesõnaga eile käisin seal ning kokku oli tulnud nii palju erineva taustaga inimesi, et lausa lust oli seal olla. Õppisime meeskonnatööd mängu kaudu ja päris mitmete meeskonnatööde kaudu. Põhimõtteliselt kõige tegimegi meeskondades. Hea tunne oli, sest nii kiiresti pole ma siiani veel ühtegi suurde gruppi sulandunud. Ühesõnaga - oli meeldiv ennast taas tunda kasulikuna. Oli meeldiv tunda end kohas, kus sa oled oodatud ja sa oled vajalik isegi oma kohalolekuga. Oli meeldiv tunda end ühtsena ühes grupis teistega ning tegutseda ühtse meeskonnana. Mis sest, et pean vaeva nägema ja ka kuulama, mis sest, et mulle selle eest ei maksta (aga süüa antakse!), see ei loe! Peaasi, et end hästi tunneksin ja oma päevi niisama õhtusse ei veerataks. Ma olen ikka väga tänulik, et saatsin avalduse ning minuga ühendust võetakse. Nii võib minust saada päris Superkangelane.

Kohati oli mul isegi natuke kurb meel, et olen lõpetanud igasugused sidemed hotelliga. Mitte küll igasugused, aga ütleme, et enamus. Või pigem: natuke kurb meel on ikka, et ma enam seal ei tööta. Samas olen ma õnnelik, et võtsin kätte ja lahkusin, kuna mulle ei meeldinud sealne süsteem, mitte ei jäänud sinna passima ning vinguma. Edasi peab liikuma. Sisemine stagnatsioon näitab, et peab end kätte võtma ning midagi tegema, mitte lihtsalt kohapeal tammuma. Võtame või projekti, milles nüüd osalen - ma arenen seal! Ma arenesin juba eile seitsme tunni jooksul, kui veetsin meeldivat aega Tallinna Puuetega Inimeste Majas. Lisaks olin ma õnnelik ega muretsenud. Oluline aspekt, kas pole? Eile oli mu uue elu esimene päev ning kui asi nii edasi läheb, siis võin ma õnnest lausa end Hiinasse välja kaevata ning kõiki kollaseid pilusilmu kallistada ning õppida ära hiina keele. Jah, nii õnnelikuks teeb mind asjaolu, et ma liigun edasi, mitte ei seisa paigal. Nii õnnelikuks.

Ma ajan jälle kelbast. Räägin üht, aga siis viskan jutu mujale. Tüüpiline mina. Vähemalt seda oskan teha. Ja küsimusi vältida, kui need mulle ei peaks meeldima. Aga mu endine töö... Osad kolleegid olid väga toredad. Mõnedega jään edasi suhtlema pikemaks ajaks, mõnega ma ei tea, kas üldse kunagi veel kohtun, mõnega ma tahaks veel kohtuda vägavägaväga, sest nad on mulle armsaks saanud, mõned aga tahan lihtsalt jäädavalt unustada. Võtame või armsaima inimese tollest hoonest. Ene... Vat, uutele inimestele tutvustasin teda nii: ''Tema on kõige parem naine siin hotellis.'' Ja ma arvan, et ma ei pannud mööda. Nii on. Ta aitas alati. Ta oli alati olemas. Ta ei arvutanud. Ta võiks olla mulle vanaema. Samas on ta nii nooruslik. Ta õpetas meid, kuidas mõni asi käima peaks. Kord näitas ta meile kolme erinevat kapsaliiki. Kord õpetas meile, kuidas biojäätmeid oleks kõige lihtsam prügikasti visata. Kord rääkis mulle, et tervisekaitse ei luba puhast pesu ja pakendatud toitu ja veel kolmandaid asju ühe käru peal hoida (mis on loogiline, aga mida mulle ei õpetatud varem). Ja nii edasi ja nii edasi. Tark naine. Reedel kallistas ta mind kõvasti kõvasti ning siis oleks mulle küll pisar silma tulnud. Päriselt. Mul oli kahju. Ma tean, et Enel on hea meel, et me edasi liiguma, aga tal on ka kahju, et tegusad ja toredad inimesed lahkuvad ja asemele tulevad uinamuina tüdrukud, kes ei suuda enda varvastestki kaugemale näha ning ei suuda teretamiseks isegi suud avada. Ning siis kinkis ta mulle marstipanist südame, nagu näeb üleval pool. Seda ei tahaks isegi mitte süüa. Ainult mälestuseks, et on inimesi, kes sulle ikka mõtlevad ja kellele isegi mõelda.

Ühte asja pole ma veel jõudnud kirjutada, kuigi see juhtus oi-kui-ammu-aega-tagasi. Endine kolleeg Inna, kes lahkus ikka enne mind, tegi mõnele meie tüdrukule ka kingitused-üllatused. Nukud. Ehk nagu talismanid. Vasakul on too ilus pildike. On ju ilus nukuke? Pidavat olema vene traditsioon ja amulett, mida kinkida sõpradele ja pereliikmetele. Kohe ei saanud teisiti, kui pidin Innale kaela hüppama ja kallistama teda.

Loomulikult on veel inimesi, keda ma tõesti taga igatsema jään, nii hommikusöögi meeskonnast kui ka restorani meeskonnast. Ja noh, ka terve hotelli peale on mõni inimene veel, kellele ma soovin vaid seda, et neil läheks paremini kui mul seal hotellis. Ma sain hakkama, aga ma sain aru, et pidev pinges oleks ei tule mulle mitte kohe teps kasuks. Ühesõnaga võtame asja nii kokku: hotellis oli väga tore olla, sain tuttavaks seal väga toredate inimestega, kellega siiani suhtlen ja mitte kui kolleegid vaid kui sõbrad. Hotellis õppisin nii mõndagi uut, mida varem ei teadnud, lisaks veel seda, et kõik, mis on ilusa sametkatte all peidus, pole mitte teps nii ilus ja särav nagu arvata oleks võinud. Ma ei kahetse midagi. Sest nagu kõlab mu elumoto - ära kahetse seda, mida oled teinud, vaid seda, mida oled tegemata jätnud - liigun oma eluga edasi ja olen tänulik tolle eluetapi eest oma lühikeses elus.

AGA et mitte ainult ajada siin mingit tööpläma siis ka natuke midagi muud. Neljapäeval käisin

Sassiga Kadriorus jalutamas. Istusime tiigi ääres ning vaatasime linnukesi. Ja siis vaatame - ujub part. On part. Samas - ei, ta pole part. Igatahes, nood pardid seal olid musta-valge kirjud (isased isendid siis), emased olid ikka pruunid, aga nende nokad olid nagu labidad. Korralikku pilti ei saanud neist linnukestest, aga pildil - täpselt keskel - figureerib isalind. Ja nad olid palju pisemad kah, kui meie sinikael pardid. Pluss nad sukeldusid ja olid vee all ikka päris pikalt. Vahepeal isegi ujusid vee all teise kohta. Vapustavad linnud toodud Kadrioru pargi tiiki. Minge vaadake ja uurige ja andke teada, kui on teada, mis part see siis on. Mina kutsun neid igatahes piilupartiteks. Noka järgi. Nende nokk on nagu Donald pardil. On ju?

Ja mu kaktus õitseb! Mul on üks pisipisi kaktus ja ta õitseb, talle meeldib õitseda. Hetkel on tal viis avanenud heleroosakat ja kollakat õiekest ning kaks punga. Noh, pole just väga oluline informatsioon ja selle osa võib täiesti vabalt ka vahele jätta, aga no kuulge! - kui emad jagavad igat pisidetaili oma laste kohta, siis mina jagan igat pisidetaili oma taimede kohta. Vot tak. Või siis natukenegi jagan. Olulist infot. Minu jaoks. Vähemalt on kaktuse õied meeletult kaunid. Nagu lootose õied! Või vähemalt nagu ühed kaunid kevadõied. Kaktus mul vähemalt teab, et on kevad ja et peab ka õitsema. Kevadiselt. Öelge, et see pole tõsi ja ma toon viis vastuväidet.

Lõpetuseks ütlen vaid seda, et oma vaba aja sisustamist alustasin joonistamisega. Järgmine pühapäev on ju emadepäev, selleks ajaks on vaja emadepäevakaarti. Kaks suutsin valmis joonistada. Ühe oleks küll vaja, aga mida rohkem, seda uhkem, ja on mille vahel valida! Nii et edu joonistamisel mulle ning õnnelikku uue elu jätkamist. Johaidiii!

Täpselt selle lause kirjutas üks vahva tegelane (teadmata, aga ta pidi olema vahva, et sellist lauset kirjutada) Pagarikoja tahvli seinale, kui ma veel seal töötasin. Lihtsalt üks väike tore mõte postituse lõpetamiseks. Nautikem.