Naiivsusest kohanemiseni

Kohati olen ma ikka sinisilmselt naiivne. Usun ikka kõike loba, mida mulle kõrva sisse räägitakse. Ma ütlen (ja ma ei ütle seda esimest korda), kui keegi vaatab mulle tõsise näoga otsa ja otse silma sisse ning räägib, et homme hakkab taevast konni alla sadama, siis uskuge - ma jään seda uskuma! Lihtsalt võtan kätte ja usun ning kui sellest veel on vähe, siis lähen ja istun akna all ning ootan neid lendama hakkavaid konni. See võib ikka tohutult naljakas olla ju! Ja öelgu te veel, et teie ei tahaks näha lendavaid konni. Ja te valetate. Ma tean küll.
Ühesõnaga naiivne ma olen kohati isegi liiga palju. Ei tea isegi miks. Võib-olla on asi sellest, et mulle meeldib kõike uskuda. Või ma lihtsalt TAHAN kogu hingega uskuda kõike, mida räägitakse, isegi siis, kui tean, et tegemist on ainuüksi väga puhta valega. Miski nagu ütleb mulle: usu, usu, usu, usu... Idioodina ma ka siis usun. Lihtne ja selge nagu seebivesi. Või siis mitte.

On keegi tähele pannud, et mõnikord lähevad tahtmised vastuollu tahtmistega? Ütleme, et te kõigest hingest soovite endale midagi, vahet pole, on tegemist materiaalse või hingelise asjaga (ehk siis mingi objekt, mida te väga ihaldate), ja siis tuleb veel üks teine tahe, millest te ka kohe üldse ei saa vabaks lasta, aga mis mitte teps ei ühti teie esimese tahtega. Nagu näiteks... Emmm... Näiteks soovite vägavägaväga olla vaba ja vallaline ja muretseda ainult iseenda heaolu pärast, aga siis on teie sooviks saada enda kõrvale inimene, kes teid hoiab ja kaitseb ja on alati teiega. Noh, on ju vastuolu? Isegi väga karm vastuolu. Ei saa tahta olla vaba ja siis samal hetkel olla hõivatud. Või saab? Tegelikult mingis mõttes saab, peab leidma lihtsalt kuldse kesktee. (P.S See näide tuli lihtsalt kuskilt ajusopist ja ei peegelda midagi. Lihtsalt näide.)
Mul on väga selged sihid, kuhu ja miks ma tahan jõuda, aga samas, tahan ma üldse vastupidist asja. AGA ma leidsin enda jaoks kuldse kesktee - et teist asja tahata, pean saavutama esimese. Lihtne. Ja keeruline. Eriti kui tahta neid kahte asja kohe nüüd ja korraga ühel ajal. See on juba järgmine level. Ei taha sinna väga küündida kah.


Kevad on lõpuks käes. Päike sillerdab ja pimestab silmi. Taevas on alla neelanud kõik pilveräbalad, et näida veatu ja pilvitu. Rohi hakkab ka lõppude lõpuks tasapisi rohetama ning lilled arvavad, et on õige (ja viimane) aeg mulla alt välja tulla. Õigesti arvavad kah. Eile panin tähele üht pisikest asjaolu (kui seda nüüd nii öelda saab) lillede kohta. Kas keegi on tähele pannud, et maal õitsevatel lilledel on juures teistsugune maagia kui linnas õitsevatel lilledel? Mnjah. Nii on. Vähemalt mulle tundub. Vaadake, kui ma maal käisin, hakkasid lumikellukesed õitsema. Meil maal on üks väike kohake, kus iga aasta (niipalju kui ma mäletan) õitsevad lumikellukesed. Neil lumikellukestel on mingi kummaline tähendus. Neist kiirgab välja midagi, mida ainult neist saabki kiirata. Nad on kevadekuulutajad, nagu kuldnokadki. Nad on lumivalged õiekesed ning iga laps tahab neid noppida ning koju vaasi viia. Aga neid on lihtsalt nii vähe, et igale lapsele ei jätku neid. Seega nad õitsevad seal aastast aastasse ja kuulutavad kevade saabumist.
Samas linna lumikellukesed... Suure paneelmaja juures on peenar. Sinna on istutatud nii lumikellukeste kui märtsikellukeste sibulaid. Ja tundub, et ka seal õitsevad igal aastal samad lilled ja vist nagu kah kuulutavad kevade saabumist. Kui neid vaadata, jäävad mu tunded külmaks. Okih, mitte päris külmaks, aga nad ei edasta mulle seda, mida maa lumikellukesed. Neid on lihtsalt ilus vaadata, aga sisemuses ei ole seda väikest last, kes tahab kükitada ja neid korjata. Lihtsalt puudub too imeline maagia. Võib-olla ajan ma täiesti segast juttu. Võib-olla on asi minus ja mitte kelleski teises. Loomulikult, inimesed, kes on terve elu ainult linnas elanud, ei saa sellest aru. Nende jaoks on ka paneelmaja juures peenras õitsevatel lillekestel kevadekuulutaja tähendus. Mina olen maalt ja hobesega ja minul on teistsugused tundmused.
Isegi linnud siristavad maal rõõmsamalt ja kaunimalt kui linnas. Mitte et linna linnud nüüd kehvasti lõõritaksid. Mitte seda. Kõik on sama ilus ja kena, aga on üks pisike MISKI mis tekitab erinevusi. Ja too pisike MISKI kraabib hinge, sest kõik ei ole nii nagu olema peaks. Midagi on muutunud. Midagi väärtuslikku on kaduma läinud ja midagi on tulud asemele. Elu. Tegemist on eluga, mis vorbib meist need, kes me lõpuks oleme.