Rakke City

Rakkes kah jälle käidud. Selle kevade jooksul juba kolmandat korda. Ma pole päris mitu aastat korralikult Rakkes passinud ja nüüd järsku võtsin kätte ja käin seal kolm korda! Johaidii. Ma ütlen, vanaks hakkan jääma, teist vabandust mul välja tuua pole. Kurb. Pealegi pidin Sassile kah ära näitama, millist elu maal elatakse.

Kaugel eemal paistab imeline mürisev lubjatehas

Lisaks - mitte kusagil pole nii imeliset vaadet nagu meie rõdult paistab - vaade lubjatehasele. Siiani olen vaate lummuses. Eriti, kui päike loojub. Alati loojub päike lubjatehase taha ning kui sa seda imetlema jääd...

Oeh, ma olin isegi unustanud, kui ilus see oli. Niisama oli ka ilus. Üks hommik ärkasin varakult üles. Enne kella viit juba. Udune oli. Väga udune oli. Päike hakkas tõusma ning udu lausa lummas ja haaras endasse. Kükitasin rõdu ääre peal ning lihtsalt vaatasin oma väsinud silmadega udu kadumist ja müstiliste kasetippude väljatulekut. Ühesõnaga nagu aru võib saada, siis rõdul on esiteks tore turnida (kolmandalt korruselt allalendamine ei ole küll teab-mis-pehme või teab-mis-ohutu, aga tsipa turnida võib ju), teiseks on rõdul tore kõike vahtida (ja mitte ainult päikeseloojangut ja/või -tõusu, vaid ka näiteks maainimesi ning pääsukesi ja tuvisi ja kurgi).

Isekorjatud piibelehed

Tegelikult ei teinud me seal maal sel korral mitte midagi. Puhkus siiski, ega siis ei saa ju teha midagi. Mitte et ma oleksin niisama jalad seinale visanud ja aknast välja vahtinud, aga põhimõtteliselt. Maal on ikka teine tunne olla. Isegi piibelehti käisime korjamas. Jah, täitsa ISE korjasime ja nägime vaeva. Meeletult palju oli igast sitikaid-satikaid-sääkski. Mind nad väga ei piinanud, mul kehvveresus, aga Sassi nillisidi küll. Eks ma muutusin küll vahepeal armukadedaks - mis nad tulevad võõrast meest nillima kui tüdruk kõrval on! Aga võta sa näpust, ega nemad seepärast järele jätnud, vastupidi - tiirlesid ja piidlesid ja nillisid rohkem mehe verd. Hakka või neid putukaid vihkama. Sellele vaatamata saime piibelehed korjatud ja ohutult tuppa transporditud. Ma lausa jumaldan neid valgeid lilli! Lõhnavad nii hästi, et võib või nende nõidusesse langeda. Eks nendega peab ettevaatlik olema. Ei saa lihtsalt nuusutada, pärast hõljud kusagil kaugel ja eemal ega tea ise kah, kus tegelikult reaalsus on. Nii et olge ettevaatlikud lillede lõhnamisega. St nuusutamisega. 

Maa kassidel oli kah täiesti hea meel meid näha. Neid ei saanud kuidagi endast eemale - ikka siiberdasid sabas ja nurrusid ja hõõrusid ja magasid kah veel su peal. Üks hommik tuli Mats lihtsalt end minu vastu hõõruma ja äratas mind üles. Ma saan aru, et kassidele peab tähelepanu pöörama, aga no kuulge - varahommikul ja pealegi puhkuse ajal ei ole väga meeldiv kassi nühkimise ja nurrumise peale ärgata. 

Pisi Matsu

ja proua Tessa

Maaelu peab ikka kassidega seotud olema, teisiti ma vist ei oskakski oma maakodu ette kujutada. Kaks silmapaistvat ja inimesi vajavad kiisud. Aga kui neil ikka kopa ette viskab, eks nad annavad siis teada. Neil seda nn iseloomu jätkub. 

Maaelust veel. Toonekured on endale pesa teinud posti otsa. Ma pole veel kunagi näinud, et nad meile nii lähedale pesa teevad, aga vat - nüüd on see juhtunud. Tore. Nüüd näebki kurepere igapäevast elu ning äkki näeb ka, kuidas pojad pesast välja kukuvad. Vabandust - lendama õpivad. Nüüd aga peab taas linnaeluga ära harjuma. Liiga palju siiberdamist on olnud selle kahe nädala jooksul. Samas lõppude lõpuks tunnen, et olen puhanud ja valmis igast tegudeks! Nii et andke mulle aga midagi teha ning ma ainult teen. Või noh, oleneb ikka ülesandest. Kõike ma vist kah nüüd tegema ei hakka. Ühesõnaga nüüd naudin taas linna. Nii võrd kui võrd naudin. 

Tere tulemast Reaalsusesse!