Minipuhkus

Kummaline, kuidas iga tagasitulek/lahkuminek mõjub totaalselt erinevalt igast teisest. Või pigem on kaks mõju: 1. sa oled väga õnnelik, et lõpuks taas tagasi oled, sest tunned, et oled energiat täis laetud ja täis tegutsemisindu, 2. sa tunned end küll puhanuna, aga siiski on midagi puudu, kas hinges või... lihtsalt on taoline tundmus, et sa ei taha tagasi olla. Vot nii. Mina tunnen peale Otepäält tagasitulekut, et hea meelega läheks kohe tagasi või muudaks suunda või mida iganes, peaasi, et ei peaks Tallinnaga taas suhet looma. Pidin. Dammmmmitttt. Ei ole hullu. Kuidagi seesmiselt tühi tunne on, kuigi tõele au andes, möödus Otepää puhkus kenasti ja rahulikult. Mõnus oli. Juba esmaspäeval pisilinna poole sõites, sain aru, et too väike puhkus läheb kenasti.

Istusime esmaspäeval Sassiga Tallinn-Otepää bussi. Mugav buss oli vähemalt. Polnud veel Tallinnast väljagi jõudnud, kui helistati - hotellist, kus pidime veetma kaks ööd. Helistati ja küsiti, millal me orienteeruvalt jõuame ja millal me sauna soovime. Karp vajus lahti. Ma polnud sauna peale mõelnudki. Tunne oli nagu tähtsal isikul, kelle poole pöördutakse ainult personaalselt. 

Selline vaade avanes meie hotelli rõdult.
Kaunis maalähedane ja väga kodune

Ja Sass poseerib kah rõdul.
Ilus rõdu oli

Sõit kujunes isegi väga toredaks ja mugavaks. Hotelli jõudes olin ma tegelikult natuke hämmingus - hotell oli pisem, kui ette kujutasin ning administraator oli väga tore ja taoline... Sina-peal naisterahvas. Polnud mingeid kindlaid reegleid, ei mingeid paberimäärimisi ega midagi muud taolist. Anti lihtsalt kiip, millega tuppa saime ja kõik. Muide, hotelli peale oli vaid 10 tuba. Päris hea. Ja too personaalne suhtumine, kui isegi küsiti, mis kell me hommikusööki soovime... Mul jäi suu kinni ning mõte jäi kah kuhugi ajukäärude taha kadunuks. Kui puhkus siis puhkus - 10ne paiku sobib hommikusöök väga kenasti. Johaidiii!

Muide, see valge laik seal maas
on lihtsalt kõige
lihtlabasem lumi

Toas ootas meid ees pudel vahuveini - Törley - ja taldrikutäis apelsine ja Tžernobõli viinamarju. Ja toas oli rõdu! Ja suur voodi ja... Oh, tuba oli küll pisikene, aga rõdu kompenseeris kõik ning me jäime sinna ju kõigest kaheks päevaks. 

Kultuurišokid saime kah esimesel päeval kohe kätte. Esiteks külastas meie tuba too suurendatud herilane, noh, too vaablane, kes on tuhat korda suurem kui tavaline herilane või mesilane. Ohissaristike, mida me siis läbi elasime. No kuulge, leidke mulle palun inimene, kes rotisuuruse herilase peale õnnest lakke hüppab ja tahab temaga veel mängida. Too idiootne mutant herilane oli end kahe kardina vahele ära mahutanud ja ei näidanud mingit märkigi, et tahaks sealt lahkuda. Oojaa! Me olime hirmu täis ja mitte vähe. Jooksime vannituppa ning loopisime kardinat patjadega, et äkki too olevus lendab rõduuksest välja. Ühesõnaga kaks linnainimest ja tohutu suur hiigelolend pidasid maha ennekuulmatu lahingu toa nimel. Meie jäime peale! Imekiirelt sulgesime rõduukse ning värisesime kergendunult. See polnud veel meie saaga lõpp. Lõpuks julgesime ikkagi ukse lahti teha, tõmbasime isegi kardina ette. Ja mis te arvate, mis juhtus? Vaatan mina ja näen - paganama mutant herilane lendab taas kardina taha peitu! Ohjeebus. Aga sel korral tegutsesime kiiremini ning saime tüütust külalisest lahti. Tagantjärele on naljakas, aga siis oli kõik naljast kaugel.

Teate laulu ''Suusabaasis on tansupidu, see toimub siin igal
õhtul...'' Nääte, oligi tants! 

Sellega veel meie loomadega tutvustus läbi ei saanud. Läksime jalutama korraks. Otse hotelli ees terrassil ootas meid väike varblane. Ma küll ütlesin Sassile, et näe - varblane, aga vat, tema ei teinud minustki välja (millal need mehed ikka naistest välja teevad...?). Ta oleks peaaegu äärepealt väikesele pruunile varblasele peale astunud, kui ma poleks oma naiselikkust mängu pannud ning ta eemale lükanud. Seega võin ma raudpoltkindlalt väita, et tänu minule pääses kindlast surmast üks linnuke. Aga jah, too varblane reaalselt lihtsalt passis hotelli ees. Ei liikunud ega midagi. Lõpuks, kui me teda jõllama hakkasime, tegi paar hüpet hotelli lahtise ukse suunas. Meie puhkus sai ideaalse alguse.

Kuulus Energiasammas

Sass ammutab energiat

Lühidalt veel meie minipuhkusest. Esimesel päeval elasime sisse ning piinlesime peavaludes. Teate ka kui kõrgel asub Otepää merepinnast? Mina ka ei teadnud. Midagi üle 100 meetri igatahes oli. Ja seda oli palju. Igatahes külastasime veel sauna, mis meile broneeritud oli. Lava oli ja külmaveetünn kah. Mitte väike tünn, vaid suur ikka, kuhu sai peale lavalt tulekut hüpata. Alguses oli küll tsipa külmavõitu, aga ära harjub. Päeva lõpetasime Oti pubis. Peab ju külaeluga kah tutvust tegema, mitte ainult hotellis passima. Mitte et seal Oti pubis nii palju külaelanikke oleks. Vabandust - linnaelanikke. Okih, järgmine päev. Külastasime energiasammast, mis oli vaid puupakk, mille külge

Mina ammutan energiat

Jalutuskäigu ajal nägime puulehte
söövat tigu. Ma pole kunagi
näinud tigu puulehte söömas
ja äkki oli neid kaks! Johaidiii. Ja
võrreldes teiste tigudega,
olid nad seal palju tumedamad.
Tarbivad seal siis mingeid
mõnuaineid... Muud seletust
pole...

oli rautatud karusepised. Saime tohutult energiat! Külastasime veel kord kirikut, isegi sisse piilusime. Ja siis me lihtsalt jalutasime ja nii umbes poole tunniga sai Otepääle ring peale tehtud. Ja ei - me ei lõiganud. Ja jah - väikesed äärelinnaeramud ei huvitanud väga meid. Ühesõnaga edasi ja tagasi ja oligi nagu kõik. Hotelli vastas on ka Tehvandi spodivärgid. Ja seal oli külakiik. Sellega tegime ka natuke kiiga-kaaga-kiiga, kuni ühel läks süda pahaks. Mina oleksin edasi kiikunud. Ausal. Suusahüppetorni nägime kah ära. Oli küll suur. Aga sinna meid ei lubatud. Keelumärk oli juures, et inimene ei tohi liikuda. Ja vat, jäigi suurahüppe mäe otsa ronimata... Otepää positiivseks küljeks võib öelda, et prügikaste on seal ilusti ja korralikult. Nagu meie suitsumehe katse näitas, olid prügikastid paigutatud täpselt ühe suitsu tegemise kaugusele teineteisest. Väga oluline teave kusjuures, eriti, kui sa pole meelestatud seisundisse, mis lubab suitsukoni maha visata. Nüüd tuleme aga Tallinnasse ja otsime prügikasti taga. Mitte et siin poleks neid, on küll, aga mitte nii sujuvalt. Katsetage järgi, aga nii see oli.

Vat see pisilinnuke tahtis meie toitu ära süüa. Lihtsalt
istus ja nillis meid. Jõhkard

Viimasel päeval poodlesime. Ostsime ninni-nänni-suveniiri. Egas siis iga päev nii kaugele linna satu. Suveniir on tõestusmaterjali eest, et me ikka kohal käisime. Kahju oli tegelikult
ära minna. Mõnus ja hubane oli. Isegi viimasel päeval, kui meelierutavad Itaalia mehed olid vallutanud terve hotelli. Jaaa... Itaalia mehed...

Tegelikult me puhkuse ajal ei teinudki muud, kui üks meist
passis iPljadis ja teine tegi igavuse peletamiseks
pilte

Igatahes, finally jõudsime ka Tartusse. Mõtsime meiegi, et oleme targad ja intelligentsed ja külastame Ahhaa keskust. Külastasimegi. Tublid olime. Ainult külastus oli ikka suur viga. Manage endale silmade ette terve klassitäis lapsi. Noh, jõnglasi. Nii 5.klass. Nüüd korrutage too klassitäis lapsi vähemalt... sajaga. Nii, nüüd asetage need viiendikud jõnglased ühte väikesesse ruumi, kus on palju huvitavaid asju, mida käppida. Nende järelvalvajaks pange üks õpetaja, keda ei koti, mida lapsed teevad. Vat, selline olukord ootas meid ees. Tahtsime meie midagi uurida ja teha, tuli kusagilt jõnglane ja hakkas ise tegema. Närvivapustuse saime. Šokiteraapia missugune. Ainult meie olime šoki äärel. Nii läkski meie ilus puhkus aia taha. Oli siis vaja sõita nii kaugele, et see tunni ajaga ära raisata? Oli küll - närvipuhkus oli!