Maal oli vapustavalt tore. Juba ammu pole näinud kevadist maaelu. Ma ütlen - seal on ikka asjad teistmoodi linnaeluga võrreldes. Pole nii palju kära-müra ja on ikka rohkem rohelist ja looduslikku poolt. Seda mul vaja oligi - rahu ja vaikust ning palju rohelust ja metsatuka all õitsevaid lillekesi ja värske õhk kah. Okih, palju värsket õhku seal Rakkes ikka on, lubjatehas rikub ju kõik ära. Samas, mulle meeldib. Lubjatehas peab olema, muidu poleks ju tegemist kohaga, mis on mulle meeltesse söövinud. Lisaks, mis mulle kõikse rohkem meeldib lubjatehase juures - seda näeb just meie korterist ning päike läheb selle taha magama. Isegi maakassile meeldib päikeseloojang lubjatehase taustal. Ma räägin - lausa imeline! Rahu ja vaikus, mis kaasneb päikeseloojanguga, mida võib rõduäärele toetudes nautida... Võid isegi uppuda loojangusse ja mitte kunagi tagasi tulla, kui taoline hüpe ajas võimalik oleks. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et tegelikult on kõik võimalik. Jamajutt. Kuid mitte alati. Lubjatehas ja päikeseloojang ja kiisu ja kevadõhk.Edasi.
Laupäev oli eriline päev. Mulle. Pole mööda Eestit tea-mis-asjast rännata saanud. Netil oli vaja Remnikule minna. Sõitsimegi siis sinna. Tom ja Neti ja mina. Mina olin siis see meelelahutuslik osa. Meeldiv oli. Pealegi pole ma mitte kunagi veel näinud Peipsi järve näinud. Ega siiski näinud väga lähedalt, aga kaugelt - autoteel sõites - võisin aimata Peipsi järve sinavaid vooge. Sõit oli meeldiv. Korra tegime peatuse kitsarööpalise raudtee juures. Isegi rongi olid nad peale jätnud! Ühesõnaga väike ekskursioon mööda eestit ja loomulikult tegime ka väikese fotosessiooni. Väike säärenäit käis asja juurde. Ei hakka siia kõike pilte toppima, ega tegemist pole ju fotoalbumiga vaid lihtsalt kohaga, kus ma saan oma emotsioone lahata ja kirjutada kõigest (või noh, õigemini, peaaegu kõigest, mis aga pähe kargab). Ühesõnaga esimene ja ka viimane meelelahutuslikult hariv peatus tehtud, istusime taas autusse ning panime gaasi põhja ning kihutasime tuhahatnelja Remniku suunas nagu oleks meil kuri takka.Mis veel? Sinnasõites mõtlesin ma ikka, et hea meelega oleksin ma Nipernaadi. Ma võin teha septembrist maskimaalselt mai lõpuni nii palju tööd, kui keegi ka tahab, aga siis võtaksin oma pauna (lugeda: oranži seljakoti) ning hakkaksin mööda maad ringi tuiama. Lihtsalt rändaksin ja imetleksin ja ahhetaksin, kui ilus on ikka Eesti ja kui ilusasti õitsevad lilled, kui hästi laulavad serenaadi pesitsevad linnud, kui imeliselt roheliselt tärkab rohi ja lehenupsakud arenevad. Kuidas suliseb pisike oja ning laulab suurem jõgi. Kui meelsasti löövad järvelained liivasele männimetsa rannale. Oeh, kui ilus see kõik on ja millise meelerahu sellest kõigest saab.
Teate, kui uskumatult palju harakaid ma ida Eestis nägin? Ma olen küll harakaid näinud, aga et neid nii palju on. Selle üle on lausa hea meel.
Tegelikult on laupäevast nii palju rääkida ja rääkida, aga kohe ei oska millestki alustada. Võililled kah õitsevad.
Pühapäeval keetsime marmelaadi Netiga. Jeah. Tomatimarmelaadi ja apelsinimarmelaadi. Esimest korda elus. Nii palju, kui maitsesime, tuli päris head kraami. Peab nüüd lihtsalt ootama, et marmelaadid ära tarrenduskid, siis oleme Netiga saanud hakkama meistriteostega - marmelaadidega! Mitte, et suhkru keetmises midagi rasket oleks, aga siiski... Tegelikult tegime vaid emadepäevaks midagi erilist. Aga mõlemat marmelaadi tuli rohkem, kui üks purk, seega omatarvitamiseks jääb ka midagi. Nii et kui emasid järgmisel või ülejärgmisel või seda järgmisel üllatada soovite, tehke lihtsalt ise marmelaadi ja oodake, et need meeldivad. Kõik.
Paljustki oleks kirjutada, aga lihtsat... Raamat ootab ja ma kannatamatult tahan seda lugeda. Vabandused pole siinkohal minu teha.
P.S Maal meeldib mulle ikka tsipake rohkem kui linnas. Mis teha, maalaps olen.
No comments:
Post a Comment