Just täna on see päev, kus lõpuks tunnen, et olen välja puhanud. Tõesti, töö lõpetamine oli reede, täna on teisipäev, seega on olnud taastumiseks aega neli päeva. Hea, et niigi, kui nüüd takkajärele mõelda. Ja ega ma pole õieti puhata saanud, sest kogu oma aja olen ma raisanud igasuguste asjade tegemisele, sest nüüd - lõppude lõpuks - olen teinud/saanud teha just seda, mida olen tahtnud teha juba pikka-pikka aega ja nüüd - nelja päevaga - olen teinud peaaegu kõike seda, mida olen kas edasi lükanud või väsimatusest tegemata jätnud. Jah... Peaaegu kõike olen saanud teha.
Eile käisin pea üle kahe kuu Gabrieli vaatamas. Gaba ema küsis, kas poiss on natuke muutunud ka selle kahe kuu jooksul, mina vastasin, et minu arvates on ta ikka samasugune. Kohe mind nähes hakkas ta mulle oma asju näitama. Eriti hullult oli ta ametis vaibaklopperiga, kuhu peale pani nuustiku ja siis üritas nuustikut hüpeldada. See oligi põhimõtteliselt meie päeva sisuks. Aga käisime ka nende aias liivakastis mängimas. No kuulge - ma võin olla küll 24 täis, aga see ei takista mul liivakastis mängimast! Te ikka teate, mis tunne on, kui küünealused on liiva täis? Või mis tunne liivaklibu papudes? Või mis tunne on ''mängult'' liivakooke süüa? Pole ammu liivakastis mänginud, aga hea oli. Väga hea oli. Ning siis nägin selle aasta esimest liblikat! - Valge oli. Nüüd tulebki ennustuste kohaselt valge suvi. Ühesõnaga väga meeldiv ajaviide väikese, juba nelja-aastase Gabrieli seas.
Täna nautisin pikka hommikut. Nii mõnus on ärgata teadmisega, et ei pea mitte kuhugi kiirustama, et sul on aega just nii paju, kui ise soovid. Pannkoogi isu tuli ka. Tegingi täna terve posu panniga kooke. Ja vat, nii häid pannareid pole ma juba ammu teinud. Pole küll ilus ennast kiita, aga keele viisid alla küll valmiskäkerdatud pannkoogid. Hea oli üle pika aja küpsetada. Tundsin end lausa sõiduvees ja selle aja jooksu ei tulnud mitte ühtegi muret meelde! Nagu elaksingi muretus ilmas. Võib-olla isegi elangi? Kes seda teab. Tegelikult elangi, lihtsalt unustan murelikud mured ning elan edasi oma elu.
Veel parem tänase päeva juures on see, et suutsin finally külastada Neti uut kodukohta. Mis uus see nüüd ka on, aga ikkagist, mina pole sinna veel jõudnud erinevatel põhjustel. Täna jõudsin. Kaua ma seda ikka edasi lükkan! Pealegi oli väga tore lobiseda vanema õeksekesega. Jällegi - pole ammu koos maha istunud ega rääkinud. Kunagi me ikka rääkisime ja vist ainult rääkisimegi. Mäletan veel neid aegu, kui Neti kusagilt tuli ja siis helistas mulle ja nii lobisesime nii keskmiselt tund aega ja kui ta koju jõudis, siis kah veel lobisesime. Nagu oleks juttu jätkunud kauemaks ja kauemaks. Mul on ikka väga hea meel, et mul on õed. Tänu neile olen ma õppinud nii mõndagi. Eelkõige arvestamist teistega. Leppisime kohe veel kokku, millal järgmine kord kokku saame. Peamegi saama! - Vahet pole, kui kiire meil ka pole, ei tähenda, et peaksime lahku kasvama. Kord-kaks kuus kokkusaamist pole ju palju. Kui jõuan teistega kokku saada, jõuan ka õdedega ja teiste sugulassidemetaga tegelinskidega. Ahjaa! - Käisin ka vanemate juures korra läbi ja koer Peggy oli õnnest nii segane, et hüppas mulle peale ja niutsus nagu poleks mind kohe miljontuhat aastat näinud. Ta lausa puges mulle. Hea meel, et temagi mind taga igatseb ja pole mind ära unustanud. Meel läks härdaks.
Mida veel uut kevadiselt sinise taeva all? Homme lähme Helinaga ''Grease'' vaatama, aga enne seda juuksurisse! Lubasin mõnele, et lasen end poisipeaks lõigata. Ma küll ei tea, kas lasen, aga kui tahetakse mind poisipeana näha, siis palun väga! Ega ma kade ole. Homme igatahes näeb, mida ma oma juustega olen lasknud teha. Äkki ei julgegi midagi teha ning lasen vaid pea puhtaks pesta? Väärt mõte. Nõnnamoodi ma lähenengi homme juuksurile. Ma olen ikka idiootlikult tark kenjaalsus (täpselt nõnna kirjutatud mitte teisiti).
Ons siis veel millestki pläterdada? Mhm. Jeah. Teate, kevad on lõpuks ka meieni jõudnud. Viimaks ometi võttis jalad alla ja näitab oma tõelist kevadelist palet. Lilled ja paiguti on rohi isegi vägagi roheline. Suured muruplatsid on rohelised. Ja võililled õitsevad! Jaaaa! Kollased võililled! On küll totaalne umbrohi, aga siiski - VÕILILL! Mõistate. Või on lihtsalt mu ajud talvest nii krussis, et mind ajab juba imestama ja hämmastama iga pisiasi, mis seostub kevadega. Tõsiselt. Selline tunne, et viimasest kevadest on möödas nii tuhatmiljon aega. Päriselt ka. Mõelge ise, tegelikult kestis meie praegune talv ikka väga pikaldaselt. Kevad peab oma aja tasa tegema kuu ajaga, sest siis hakkab juba suvi. Ja suvest ei taha mina juba ilma jääda. Kevadki on juba hea, aga suvi... Oo, suvi... See meeletu suvi... Saab natukenegi oma akusi laadida. D-vitamiini ka!
Aitab lobast! Ei saa ju klammerduda kevadisel õhtul arvuti taha ning kirjutama end unustada (kuigi ma sattusin vist kirjutamisvoolule ning siit on juba raskem pidama saada, aga ma saan hakkama, võtan end kokku. Iseendaga peab ju vahepeal karm kah olema), parem hakkan lugema. Minus peitub ikka tõeline keenjus. Viimasele väitele võib alati vastu vaielda. Mina ainult ei julgeks seda teha. Ma lihtsalt tean, et ma vist kaotaks... Või siiski mitte...
Halleluuuujahhhh!
No comments:
Post a Comment