Öised linnatänavad

Kõnnin mina kodu poole ja otse Vabaduse väljakul (õnneks mitte kusagil keset väljakut vaid seal ääre pool ikka), käin mina - popsti! - siruli. Nagu sellest veel vähe oleks, pandi mind veel tähele. Vat, aga nii luuakse tutvusi. Naerdakse, kui kukud, ja siis tullakse ligi ja küsitakse, kuhu suundud. Näädsa siis! - tänapäeva noorus polegi väga hukka lännud! Arenguruumi veel on. Peaasi, et ma ise kõhutäie naerda sain.

Aga üks suudab ikka rohkem kui kümme. Mõtlen siinkohal siis naerma ajamist.

Kas ma olen õnnelik? Jeah, olen. Eriti teatud olukordades. Just - happy happy joy joy! Kõigest mina kõht kõveras.

Muahahaaaa!

Tuduaeg! Kui kella nüüd õigesti vaadata...

Smurfindus!

Eile vaatasin 3D telekast ''Smurfe''. Mõelge vaid: esiteks 3D teler, teiseks ''Smurfi''! No kaks head asja annavad kokku superhea tulemuse! Esimene kogemus taolise telekaga, kus paned veel prillid ette ja kõik on niii.... Nii 3D! Ja need väikesed sinised kolme õuna kõrgused Smurfid... Neid lausa peab armastama. Kohe näha, et minu puhul on tegemist puhtalt multikate fanaatikuga. Mitte küll päris, aga ma siiski eelistan näiteks mingeid Smurfe õudukatele. Õudukad on ju tohutult hirmsad, eriti, kui peale seda keegi sind veel ehmatab. Süda võib seisma jääda ju...

Ja nüüd harilikke jahtima! Üritan oma roostekäppa natukenegi parandada. Nii rooste on ikka läinud. Kaks pilti olen juba joonistanud. Üks tuli enam-vähem. Teine... Ma vajan häid pliiatseid!!! Ühesõnaga: pliiatsijaht alaku!

Ingel

Kas usute, et igal inimesel on olemas oma ingel või isegi mitu? Mina usun. Sest ma tean, et minu inglil on palju tööd olnud ja tänu temale olen ma ikka nii mõnestki seigast eluga välja tulnud. Okih, imal tekst, aga siiski - Inglid on olemas. Usute sellesse või mitte. Ja siit ka üks lühike tekst.

''Inimene küsis oma inglilt: ''Miks siis, kui mul kõik hästi oli, käisid sa mu kõrval ja liival oli näha kaks paari jälgi - minu ja sinu omad -, siis aga, kui mind tabas ebaõnn, jätsid sa mu maha ning ma nägin liival vaid ühtesi jälgi?''

Ingel vastas: ''Kui sul olid rasked päevad, siis ma kandsin sind kätel.''''

Näete, nii teeb ka minu ingel, vähemalt kujundlikult öeldes võin ma käe südamele panna ja öelda, et ta seda teeb: käib mu kõrval, kui mul läheb hästi, ning kannab mind, kui mul läheb kehvemini. Sest ma tean, et õnn tabab mind niikuinii. Väikest uskumist on vaid vaja.

Imala nonsense jutu lõpp. Nüüd võite naerda, kui tahate.

Vabariigi aastapäeva puhul

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=hSHKPxRN-DY#!

Tuhat korda kas või alata

tuhat aastat tõusu mitte luigelend

oma rahvust maha salata

sama ränk on nagu orjaks müüa end.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,

kui mind eestlaseks loodi.

Eestlane olla on uhke ja hää

vabalt vaarisa moodi.

Tuhat kõuehäälset küsijat

Vaba meri. Põlistalu. Püha muld.et küsijat

Tuhat korda tuhat püsijat

kõige kiuste elus hoiab püha tuld.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,

kui mind eestlaseks loodi.

Eestlane olla on uhke ja hää

vabalt vaarisa moodi.

Mm... jah, just nõnda vabalt vaarisa moodi.

Nende mehiste meeste moodi.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,

kui mind eestlaseks loodi.

Eestlane olla on uhke ja hää

vabalt vaarisa moodi.

Jah, just nõnda vabalt vaarisa moodi.

Nende mehiste meeste moodi.

See laul on mulle alati meeldinud ja judinad peale ajanud.Lihtsalt just selline laul, mida peab kuulma taolistel päevadel. Isegi Hispaanias olles kummitas too laul mind. Ma tean, kuhu ma kuulun.

Ikka siia - Eestimaale -, ja mis sest et valitsus on mäda, mis sest et palk on vilets, mis sest et siin on tuhat muud jama, aga siiski - tegemist on Eestiga ja mulle ikkagist meeldib siin. Mujal ju pole selliseid kauneid laule ning imelisi lauljaid nagu siin. Noh, mind ärgem parem arvestage, mina olen nõrk laulja, hea, kui viisiga pidada oskaks. Niikuinii laulan kõvasti ja valesti ja lihtsalt mööda. Savi ju. Kui mina tahan, siis mina laulan. Kuulaku siis, kui väga tahavad.

Siiski siiski: Hääd 94. vabariigi aastpääva kõikidele!

Kokkuvõtlikult elust enesest

Nii palju on aega möödas, kui ma siia mingisugustki möla kirjutanud olen. Aga teate, nii palju on juhtunud kah, et lausa häbi seda kõike varjata. Esiteks oli ju sõprade pääv. Noh, möödus nagu möödus, erilisi tundmusi see mulle siiski kaasa ei toonud. Oli vaid hea teada, et sel päeval ma päris üksi siiski polnud. Teiseks olid ju vastlad! Johaidiii! Ma olin pagarikojas tööl ja teate, ma tegin absoluutse rekordi. Külastajaid oli hämmastavalt palju, ikka üle 240, pluss kassa oli nii suur, et ma sain 5€ boonust. Seega teenisin ma ühe päevaga 15€ puhtalt kätte ja seda kõike vaid boonuste näol. See võtab suu naeruseks. Kuigi usute või mitte, aga mul tõega oli vastakukeldustest tõsine kopp ees. Ise sõin sel aastal ainult kaks kuklit ja needki polnud mu kallite kolleegide tehtud, vaid mingisugused poetoodangud. Kärasid need kah, kui paremat ei anta. Kolmandaks olen ma oma voodi hüvesi viimase kolme nädala jooksul märkimisväärselt vähendanud. Oma konni täis tipitud lina, tekikoti, padjapüürid olen jätnud unarusse. Mu vaesed konnakesed... Ma loodan, et nad ei ole väga kurvad. Vähemalt nii ei paista veel. Nad ikka veel naeravad suure suuga ning näitavad keelt. Seega ma usun, et nad on täitsa rahul omadega. Nagu minagigi.

Last vaatan ka. Teate, mida too väike 2-aastane poisipõnn kolmapäeval üritas? Hakkan mina teda siis magama panema. Teesklen, et magan, kuna siis jääb ta ka paremini magama ega hakka lobisema. Tema aga nillis mu rindu! Piilusin ühe silmaga, kuidas ta väike käsi üritas mu rindade juurde tulla, siis tõmbus käsi tagasi, siis aga tuli uuesi ja pani käe mu pluska kaelusest sisse. Taolist käitumist ma kohe lausa ei osanudki oodata. Lausa hämmastas mind. Tõesti, kui juba nii noorelt hakkab naiste rindu kontrollima, mis siis teismelisena, veel enam - täiskasvanuna -, saama hakkab? Vaene poiss... Aga ei, muidu on ta täiesti tore. Ta vähemalt teab, et mulle meeldis mängida ühtede rongidega. Sest need lihtsalt OLID lahedad. Tõega! Nii pole ükski mänguasi mulle veel mu täiskasvanueas veel meeldinud.

Ahjaa! Muide, ma jube vana ju ka... 23. No kuulge! Tunne, nagu tuleksid juba pähe hallid juuksed ja küür kasvaks selga. Hea, et mullahaisu veel väga juures pole, kuid ma lohutan end mõttega, et too hais ka väga kaugele ei jää. Mulle ikka meeldis vanus 22. Nagu viimane taks! Tegelikult pole väga hullu midagi, küll ma üle elan! Nüüd on vaja leida vaid elu armastus, sõrmused sõrme pista ning lapsed saada. Enne on vaid vaja raha teenida, korter saada ning siis võib edasi vaadata. See tähendab siis tolle ''elu armastuse'' leidmise juurde asuda. Ülejäänud tuleb peale seda juba lihtsamalt.

Niih, kas on veel midagi, mille ma olen unustanud mainimata jätta? Emmm... Vistist mitte. Ma loodan, aga kindel pole. Ainuke asi, mida võin veel vaid öelda, et nüüdsest ma iga kena mehe lähenemise peale keelt limpsama ei hakka. Selle koha pealt on nüüd väike paus. Ära tüdinesin lihtsalt. Taolised tüübid oleksid lihtsalt ju üheööliblikate moodi. Nii et mul on savi sellest. Nagu viimasel ajal ikka on kõigest savi. Või siiski: peaaegu kõigest. Mõnest asjast mul enam savi pole... Nagu tervis. Lihtsalt pean rauda sisse manustama pidevalt. Krooniline rauavaegus, kui eestimaises keeles kõnelda. Aga elan üle! Ühe korra olin sellega juba haiglas, teist korda ei plaani minna. Olen tubli ja söön vitamiine pluss rauda. Nagu näete, mõnikord ma kuulan ka endast targemaid ja vanemaid inimesi. Alati seda ju ei juhtu.

Ja mu väikeõest toakaaslane naerab läbi une... Tundub, et tal on vahvad uned.

Tundub, et sain viimase aja mingidki sündmused lühikokkuvõtlikult pajatatud. Nüüd võib padja kaissu võtta, kujutades ette, et tegemist on printsiga valgel hobusel, ning magama jääda. Hääd ööd mulle ja PiipPaiMusiKalli kah.

Ja nagu ma juba mainisin eelmises postituses - ma ikkagist olen õnnelik, tehke, mis tahate. Ja üritage vaid seda olukorda muuta ning ma lihtsalt hammustan ninad otsast. Vot nii.

L.I.H.T.S.A.L.T

Ma olen lihtsalt kindlasti õnnelik. Eile hommikul olin ma veel vist õnnelik, aga nüüd võin käe südamele panna ja öelda, et ma olen tõesti õnnelik.

Eluline värk

Esiteks pean ma teile rääkima oma eelmise nädala nalja. Sellise, mida suudan vaid mina öelda. Tuli klient pagarikotta. Küsis siis, kas mõni saiake ka soe on. Mina siis loomulikult vastasin, et kahjuks pole enam sooje saiu, aga need siin (näitasin käega ühtedele pirukatele) on veel täitsa kained. Jeah. Täitsa kained pirukad. Ma tahtsin öelda leiged. Tegemist oli teispäevahommikuse seigaga. Ma tean, ma olen normaalne. Tasemel igal juhul.

Eile oleksin ma pidanud Hispaaniasse lendama. Oleksin on aga paha poiss. Las istub nurgas ja mõtleb elu üle järele. Aga ei, ma passin ikka veel Eestis! Klõks käis peast läbi, kui nii võib öelda. Aga Neti ja Tom on ikkagist juba Hispaanias. Mul on nende üle ikka megasuperhüper hea meel. Las näevad, millest nad ilma on jäänud. Las naudivad ja peavad juba varakult ära oma mesinädalad. Super lihtsalt. Mina aga... Olen lihtsalt ulme inimene, nagu Kätlin ütles.

Eile õhtul käisin see-eest teletorni vaatamas. Polnud ammu näinud ja isegi tee ei tundunud sinna pikk olevat. Ja peale seda väike muusikaline harimine. Pluss kõrvaklappide erinevuste teada saamine. Ilmas on ikka mitmeid kõrvaklappe, aga profi omad on ikka profi omad. Järgmine kord topin kotti.

Tänase päeva olen maha maganud. Peaaegu. Ahjaa! Sõpside päev on täna. Las olla. Või siis: HÄPPI VALENTAINS DEI! Ilus ilm on kah.

Sunniviisiliselt vabatahtlikult

Ikka päris tase, kui sunnitakse jooma pool liitrit vett ning kui hommikul sunnitakse võtma vitamiine mitut laadi. Vat, seda poleks ma ette isegi osanud näha, et nii võib mul minna. ''Söö rauda.'' Jeah. Kunagi. Tulevikus. Aga mitte praegu. Targematki teha...

Üks õhtu

On väheseid õhtuid-öid, mida hiljem meenutada võiks, aga eilne on üks kindel laks, mida kohe ei saa vajutada unustustesse.

Ma polnud kunagi kuulnud, et Kadrioru pargi lähedal on kohvik, kus saab imetabaselt head kohvi. Eile sain. Vaid. Ilgelt kallis aga väga hea. Mina sain mingit Brasiilia kohvi. Natuke hapuka maitsetooniga oli, aga energialaksu andis sellise, et hoia ja keela! Hubane koht on. Sinna pean ma veel tagasi minema. Üks kord. Kunagi.

Lõppude lõpuks nägin ära jäise vesidraakoni kujutise. Oma käpajäljed jätsime ka sisse. Mina oma kopeikasid vesidraakonisse ei sulatanud, aga mu seltsiline suvatses sellega hakkama saada. Ahjaa! Olete te kunagi käinud Kardioru pargi tiigi keskel oleval saarekesel? Ei ole. Aga vat, mina olen. Eile käisin ära. Oli küll suur silt ''Jääle minek keelatud'', aga mind need sildid ei takista pluss too tiigike oli lausa täis tipitud igast jälgi. Mu seltsiline küll üritas seletada, et need on pardijäljed, aga vat, ma kohe lausa ei uskunud seda. Üritage ise inimesekäpajälgi pardijäljega sassi ajada.

Jälle ma vatran ilmselgelt liiga pikalt. Aga lühidalt: kelgutamas käisime kah! Kell oli siis ikka ilusti kümme läbi. Õhtul siis. Ja takusment on nüüd natuke valus... Istumine on natuke piinarikas, aga ma siiski elan üle.

Igatahes ilus oli. Kuu säras taevas kui kullane pannkook. Ila lausa tilkus.

Mingi hetk

Mu vananemiseni on jäänud vaid loetud päevad. Kas ma tõesti tahan seda? No, ei tea... Kas see on üldse tarvilik... Mina seda ei näe, et oleks... Ma saan juba 23. Täitsa vanaks. Tõesti. Päris vanaks. Halastamatu!

Mulle on juba mõned inimesed öelnud, et olen vastupandamatu. Alles laupäeval korrati seda veel. Ju siis olengi seda. Ma ei tea vaid, mis pidi see vastupandamatus väljendub... Oleks siis lihtsam see asi...

Ja on viimased päevad veel Eestis. Ma lahkun siit. Taas. Nagu ei saaks ma siin rahu. Ei leiaks midagi taolist. Reisinostalgia piinab. Või piinab mind põgenemistuhin? Juba nii mõnigi arvab, et ma põgenen millegi eest. Noh, täitsa vale see ka pole, aga päris tõsi ka mitte.. Ma tahan lihtsalt minna. Oma teed. Sinna, kus on ainult võõrad ja mitte tuttavad... Inimesed, keda ma pole näinud, rajad, mida ma pole käinud... Ma tahan midagi võõrast. Midagi palju võõrast. Võõras riik. Võõras keel. Võõras kultuur. Võõrad tabud. Kõik on võõras. Ja mina kõige selle võõra keskel täielikult võõrana.