Saladus*

Mul on saladus. Neid on mul nii mõnigi, aga nii mõndagi saladust teavad ka teised. Mitte ainuisikuliselt vaid mina. Aga selles saladuses olen ma üksi. Totaalselt üksi. Nagu ulgumerel seilav paadilobudik, mida igaüks tähele ei pane. On üks saladus, mis jääb mind koormama. Koormab ja koormab ja ma usun, et kord tuleb päevavalgele. Või siiski mitte... Siiski, ma olen tugev. Igaüks ju teab seda, kes mind tunneb. Või peaaegu tugev. Ükskõik, mis saab, oma pisarad valan ma üksi. Ja nüüd neile, kes tõesti üritavad välja uurida, mis saladus mul siis ka on (ma ka ilmselgelt tahaks seda teada, kui ma oleks mitte mina), siis - ma ju niikuinii ei ütle. Seega on tollel tekstil nonsense tähendus. Aga seegi kergendab mu niigi koormatut peaaju, südametegevust ja hingevatsakesi.

I need to be strong.

Para mi ya no existes tiempo.

Para mi ya no existes.

Para mi ya no queda nada.

Para mi ya no queda nada. (Ehk siis Juanes ja ''Nada'')

Fuck!!!*

Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck!Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck! Fuck!

FUCKKKKKKKKKK!!!***

Vabandust, et vannun või ropendan, lihtsalt - FUCK!

Maal

Jõudsin maale. Aitab küll sellest linnaelust pluss pikk ja vastik töönädal lausa januneb, et saaksin ennast jõuetuni rakendada igaks minutiks. Ja mina lausa kannatamatult ootan seda... Ou jeah... Unes vaid...

Aga vat, kui ma eile rongiga tšuhtšuh maale jõudsin, leidsin eest rohkelt lumehangeid ja lumehelbeid, mis on kuhjunud mingiteks müstilisteks mägedeks. Rohkem kui päälinnas. Mulle meeldis. Kilomeetrisel rännakul jõudis isegi mu nina jääks külmuda. Täitsa külm oli väljas. Aga ellu jäin! Taaskord.

Öösel sain kaks kaaslast kohe voodisse: kassid. Emased. Aga nad olid vähemalt mu juures, kui ma magasin! Ja ei lahkunud, kui neid segasin. Nad on ikka meeletult armsad. Minu truud kaaslased. Nüüd saan ma aru, miks mõned naised meestele kasse eelistavad...

Hiina turakas on siiski siiani mu lemmik kaardimäng!


Leidsin pildi. Armsa pildi. Too pilt peaks ütlema rohkem, kui tuhat sõna.


Kas ma ei öelnud? Taolised pildid aitavad. Soe armastus, tingimusteta armastusest piisab. Koht, aeg... Pole olulised. Kõigest pisikeses südames pinnale laotuv tukse, mida tunnevad vaid vähesed tingimuseta armastuse osaliseks saanud... Ja kui sellest pildist peaks väheseks jääma tõestamaks armastuse jõudu, siis ma tõesti ei tea, mida veel soovitakse.

Otsus tehtud

Mõned ikka suudavad üllatada keset päeva. Õhtul. Vahet pole, millal, aga suudavad. Telefoni omamine on ses suhtes halb mõte. Pole hullu. Mulle meeldib mu telefon.

Nüüd on nii, et taas on plaan sussid nurka visata ja mugavamad papud varnast võtta, et liikuta taaskord sinna, kus päike on eredam ja palmid on rohelisemad. Jeah. Juba nüüd. Vähem kui kuu aega ja ma olen aasta vanem oma senisest numbrist ja ma lahkun. Lihtsalt teen leebet. Oli küll jutt, et ootan jaanuari lõpuni ning siis otsustan (pidin ju korterit vaatama ja otsima...), aga ei... Kannatamatus või reisikihk või mis iganes see ka poleks. Ma lihtsalt pean minema. Või kas pean? Kas ma lihtsalt ei põgene millegi eest? Mille? Reaalsuse? Jeah. See võib nii olla, aga rännata tahaks ka. No kuulge, ma olen Eestis juba passinud põhimõtteliselt pool aastat, ära võib ju tüüdata. Igavaks kisub juba. Mis siin Eestis siis on? - Märg. Vihm. Ahjaa - lund kah nii moe pärast, sest kalendri järgi on meil talv. Trossis nägudega inimesed (tegelikult on suhtkoht palju ka toredaid inimesi, selliseid naeratavaid. Imetabaselt vaffadus). Ja see pidev eestikeelne möla... Kopa viskab ette küll, kui pidevalt kuuled üht keelt...

Tegelt teen ma nüüd samuti totaalselt pea ees vettehüpet: minek on võõra inimesega. Nii võõraga, et ma tean vaid ta nime. Kus ta elab? Pole aimugi. Kui vana ta on? Kes seda enam mäletab. Minust vanem oli vistist... Aga kindel pole. Kuidas ma tema msni sain? Teate, teil targemat pole midagi teha? Piisab mulle sellestki, et ta meessoost on. Sellest peaks ju piisama. Ja tal on telk. Sjuuperljuks! Rohkem küsimusi mitte esitada. Ma tean, et mu mõistus pole töökorras. Ma tean, et ma jällegi ei mõtle piisavalt. Ma tean, et ma peaksin enne tausta ja kõike muud uurima. Ma tean, et mõni võib muretsema hakata. Ma tean, et oleks tore ka kõigile teistele rääkida oma kadumistuhinast. Ma tean seda kõike ja rohkem veel, aga näädsa - ei huvita! Mul on tõega savi või raud või liiv või kivi või ma-ei-tea-mis-kõik-veel. Ühesõnaga ärge üritage mind panna küsimuste ette: ''kas sa oled mõelnud...?'' või ''kas sa tead...?'' või ükskõik mida kummalist veel. Teadke lihtsalt ma ei oska neile vastata või vastan ikka oma saviga vastust. Seega... Täiesti kama kaks...

Ausalt rääkides, kui keegi tuleb sellise sjuuperhea põhjusega, miks ma peaksin jääma ja mitte minema, siis ma jään. Aga see peab olema ka ikka selline vägev põhjus. Vägevatest vägevam.

Midagi elust

Kontsad on toredad asjad. Eriti tore on nendega lumes sumbata ja tasakaalus püsida. Tõesti, au neile, kes käivad kontsadega igapäevaselt. Mina seda ei suudaks.

Muide, ma unustasin mainida ju, et laupäeval ma sain kultuurseks! Jaa! Ma käisin Maarjaga teatrit vaatamas. ''Minu neli naljakat tütart''. Oli Salme kultuurikeskuses. Väikeses saalis. Aga naljakas oli! Kohe nagu meenutas meie perekonda. Üks oli töökas ja elas eraldi, teine alles koolilaps, kolmanda jaoks oli tähtis vaid raha, neljas käis tööl ja kogus raha. Vat, teate, lõbus oli. Soovitan!



Ma ei tea, kas suutsin otsustada, aga on üks asi, mille järgi võib teha valiku, kui seda vaja on. Üks ja teine. Mõlemad head. Üks siiski parem... Nii on see alati.

-.-

Üks kirjutab: ''Ihad riivi taha, fantaasiad vanglasse ja soovid puuri vaatamiseks...'' Ja nii ongi, kui üritame eirata kõike seda, mida võiksime enda käes hoida.

Süütuse võtmine

Korda läks! Võtsin kätte ja läks korda! Ma kaotasin oma noorema õe klubisüütuse! Kui minu klubisüütuse orgunnis ära vanem õde (kui ma nüüd ikka õigesti mäletan), siis pidin mina oma noorema õe süütuse ära likvideerima. Hakkama sain! Teate, isegi põnev oli. Mul pole nii põnev ikka olnudki klubis. Tasub ikka noorema õega klubisse minna.

Esiteks nägin ma kahte tuttavat. Teiseks sain ma ühe oma tuttavaga paari. Kolmandaks sain ma paarimineku eest kaks tasuta Coolerit (lugeda: minimaalse alkoholisisaldusega limonaadi). Neljandaks sai tantsida, tantsida, tantsida, tantsida.... Viiendaks ütlesid ühed, et ma olen klubi huvitavam neiu. Mhm. Selles osas ma natuke kahtlen, aga pole hullu. Kuuendaks, suutsin ma jälle mängida päästvat inglit. Päästeingel on mu teine nimi nii ju. Seitsmendaks ei soovita ma kellelgil sukkis lumes sumbata.

Meeldejääv õhtu sellest aastast. Ja kohe nii aasta alguses.

Muide, seadsin endale tähtaja: kuu lõpuks kas korter või uuesti bye-bye Estonia! Nii on minu tänased lood.

Jälle mu telefoona!

Aga minu telefoonale tehti elundisiirdamine! Noh, teate seda telefoonat, kes korra spaas käis. Tal kadus ju aku ära. Kuidas, sellest ma ei räägi. Igatahes, täna, palju kuid hiljem otsustasin, et peaksin siiski oma telefoona elustama. Nii siis juhtuski: telefoona haiglasse, uus elund sisse, väike elektrišokk ja mu telefon elas! Teate, ta viskas pildi ette! Ma olin nii õnnes, et oleks peaaegu lakke hüpanud! Mu telefon on taas minuga ja me võime taaskord õnnelikud edasi olla... Elu lõpuni.

Ja kui me veel surnud pole, saame edaspidigi teineteisele kindlaks toeks olla.

Happy End

Vastab tõele...

Ei valeta... Vastab tõele, et minu juures lähevad asjad katki. Anekuse tipptase. Täna suutsin kaks asja ära lõhkuda. Tegelt oli väiksemaasjalisi katkiläinud asju rohkem. Mul õnnestub. Tõega...




Täna tundsin, et olen liiga kaua ühes kohas vegeerinud. Elu vajab edasiliikumist.




''Coming home, coming home, tell the world im coming home...''




Ja kunagi ma tulengi...





Miskit on puudu.


Midagi olulist.

Tähtsat.



Ei suuda vaid aru saada, mis see on...



Ava silmad.


Vaata maailma.




Me mängime Elu-mängu.

Pole kaotajaid.

Pole võitjaid.

On vaid mängurid.

Massiivselt palju sõltlastest mängureid.

Ravimatu haigus.

Totaalselt ravimatu...

Ja õnnestus!

Ma kohe ei saa teisiti, kui kohe pean rääkima oma arengust. Teate, et on olemas Saga teed. Nad on teistsugustes pakkides, kui teised teed. Ma olen avanud vähemalt 5 pakki neid teid, aga kunagi mitte õigesti. Esimesel korral ma lihtsalt ei näinud õpetust, kuidas pakki avada. Teisel korral unustasin ära. Ülejäänud kordadel ma lihtsalt ei saanud sellega hakkama! Ilmselge mõistuse puudulikkus. Igatahes, eile sain ma selle paki avamisega ideaalselt hakkama! Ma olin enda üle õnnelik. Ja mitte vähe. Ikka nii õnnelik! Ma sain hakkama mingi teepaki avamisega?! Tõesti, mõistus pole siinkohal enda teha...

Kaart

Mulle tuli eile postiga (võis vabalt olla ka postituviga, sest mind polnud kohal, kui asi juhtus) pruunis ümbrikus kiri. Tegelikult polnud kiri - kaart oli! Uusaasta kaart! Ise joonistatud ja puha. Kuusk peal ja puha. Ja mitte Eestist. Ikka kaugelt maalt: Türgist!

Igatahes aasta on mul alanud täitsa ilusti kaunisti toredasti.


Ja Gaba ütles mulle täna, et ma teen naljakat häält ja viitas sellega sellele, et ma olen naljakas. Juba teine laps, kes nii arvab. Sest mind ju ilmselgelt kiusatakse sellepärast, et ma olen naljakas. Loogika missugune! Laste arvates. Ohhh, kuidas nad mulle meeldivad!


Ja muide, kes te siin kõik loete ja ikka veel ei tea, siis on mul uus blogi kah: http://lubadusedterveksaastaks.blogspot.com/. Seal saate silma peal hoida minu selle aasta lubadustel ja nende täitmistel. Nii et võib vahepeal igavuse peletamiseks lugeda...

No nii, tänase päeva tegu - ''Kirjutan 3 luuletust ja panen blogisse üles'' - sai valmis! Ilmselgelt pole mu luuleanne just hiilgav, aga täna pidin lihtsalt luuletama...



Tore oleks olla Eikeegi
Tore oleks olla Tundmatu
Nähtamatu
Maailmale
Ja selle sügavustesse
Peita nägu sügavale tumehalli pilve vahele
Peita silmad vahtralehtede varju
Peita end merelaine vahtude voogu
Olla kaugeltki tundmatu
Inimeste mässumeelsuse soovidele

***

Punasekarva kasukas säramas päikeselaigus
Roheliste kissitavate silmade kaval segamatu pilk
Irvetaoline Irvitava kassi muie suule manatud
Häirimatult lamaskledes praeb end omaenese egos

Oh seda kassiisanda kartmatut elu
Imelihtsalt muutub kõik käegakatsutavaks
Imelihtsalt muudab kass end lähedasemaks
Imelihtsalt sulatab ta end mu kitsasse südamesse

(Too luuletus on siis mõeldud armsale Imbetsillile. Ei ole just kõikse parem, aga ma loodan, et kunagi teen selle paremaks)


***

Päikesepaiste verevalgus
Paiskab ümber üüratu egolaksu
Seab ta ümber lumevalged lilled
Puhub pähe sillerdava hõbepärja

Meretuule rohekaugesina
Tungib maanina varbasse
Puhudes painavale valutuksatusele roosikupli
Andeks lootuse lilleaasta avamisele

Uus aasta Uued algused

Häpppi njuuu jeaaar!

Tuli suure paugu ja kärtsu ja mürtsuga ja mõne raketi rünnatuga ka minu pihta ja kahe šampusepudeli avamisega. Pluss veel nii mõnegi totaalselt võõra inimese kallistamisega. Aga egas ma siis iga päev ei või Raekoja platsil lihtsalt hüüda: ''Head uut aastat!'' Ja seda võimalikult kõva häälega. Neti ja Tom hüüdsid ka, aga mina sain kallistusi. Haa! Täitsa võõrad inimesed. Mina neid ei tundnud, nemad mind kah, ja enamus oli venelasi. Nad ongi avatumad. Ja et aasta ikka huvitavam oleks ka autojuhtidele, kirjutasime nii mõnelegi lumisele autole peale: ''Head uut aastat!'' Nad säravad hommikul kindlasti rõõmust sellist soovi oma auto peal nähes. Lihtsalt tehke järgi või makske kinni. Oli üks parimaid uue aasta vastuvõtte. Mulle meeldis. Ilutulestik kandis minune uue aasta koos uute algustega. Neid algusi ei ole mitte üks, vaid lausa mitu.

Igatahes, nüüd on käes uus aasta. Uues kuues. Ja meil kohe täitsa valge kah. Sobib mu plaanidega. Uue aasta lubadusi mul pole. Ei tee kah. Kes nendest lubadustest ikka kinni peab? See-eest on mul täitsa oma idee, kuidas teha oma aasta 2012 palju põnevamaks, huvitavamaks ja meeldejäävamaks.

Esimene uus algus on mul ''366 uue aasta asja'', kui ma võin selle nüüd nii nimetada. Mul on tops, mille sees on varsti 366 paberilipakut, milledel on kirjas, mida ma pean tegema kas antud päeval või mingisuguse aja jooksul. Täna pean ma näituseks kirjutama kolm luuletust ning need siia kirjutama. Eks ma üritan aja jooksul oma tegemistest teada anda. Hea, et ei tulnud mingit jooksmist. Eks uue aasta esimene päev peabki olema natuke rohkem loominugulisem, kui muidu.

Teiseks uueks alguseks on võistlus Neti ja Tomiga.

Kolmandaks algatuseks on veel tuhat asja. Tegelt mitte küll nii palju, aga mõned ikka. Uued. Sellised, mille tegemiseks ootasin ma lihtsalt uut aastat.




Seega ei mingeid lubadusi uueks aastaks! Tehke nagu mina: elaga oma elu paberilipakute järgi ja kasvatage oma distsipliini! See on parem, kui sõnadega kirja pandud lubadused. Kui ei usu, tehke järgi. Aasta lõpuks olen ma kõige distsiplineeritum inimene tervel maal!