Lapsed ja elu

Eile käisin üle pika aja Gabrieli vaatamas. On need lapsed mis on, aga vat, nendega on kohati isegi väga tore. Kuigi nüüd võib teha järelduse, et tegelikult on mul lastest kopp ees ja võin neid vaid mõnikord vaadata. No vaatame siis varsti Pardimamma, mida ma siis räägin, kui tita juba välja tulnud on. Tegelikult ka - Gabriel on väga tore laps. Eile me käisime temaga pargis, talle nii õudsalt meeldis keerdtorust alla veeretada nagu tuletõrjuja. See oli ta põhiline atraktsioon. Ja mina ei tohtinud teda turvata. Ta ju ikkagist juba 4aastane. Suur mees. Kuigi ega ta lasteaeda seepärast nüüd küll minna taha. Tal olen ju mina ja naabritüdruk! Kaval mees kah veel. Peale parki mängisime temaga veel jalgpalli. Mitte ühe palliga. Ikka kolmega. Mis me ikka koonerdama hakkama. Ja on ikka väsitav küll, kui peab ühe väga aktiivse lapse vastu astuma ja põõsastest palle taga ajama. Lõbus oli. Selle kohta ei saa midagi öelda. Suur pluss on Gabrieli juures see, et kui ma ütlen talle, et viie minuti (või kümne või ükskõik mis minuti) pärast lähme tuppa või teeme midagi muud, siis nii ka on. Ütlen, et viis minutit on läbi ja aeg on tuppa minna ja lähemegi tuppa. Paneme asjad ilusti ära ning toa poole ajama. Magamaminekuga on sama. 10 minutit lõikasime paberit. Aeg sai täis. Asjad ära ning tuduriided selga ja voodisse. Mina olen väga täpne selles osas ja tundub, et tüübil pole selle vastu midagi. Kui vaid saaks oma lapse kah nii punktuaalseks kasvatatud. 

Sai veel Onu Tomi sünnipäeva peetud tsipakene vanemate juures. Tomil oli siiski pikk päev seljataga ja minu õeksekesest tema naine on laagris ära, nii et on hea, kui kusagil saab tortigi sünnipäeva puhul söödud. 

Teate, kunagi väiksena oli mul ikka tsipa imelik, et mul nii suur pere on - ikkagist neli õde! - aga nüüd on mul selle üle lausa hea meel. Kuidagi kodune tunne on, kui on kõik pereliikmed koos ja saab juttu puhuda ja kõigil on tuju on ja kõik saavad läbi ja... Seda tunnet on väga raske kirjeldada. Ma lihtsalt tean, et mõnikord on hea olla kõik koos ja rääkida ning lahkudes tunned, et kurk valutab. See on see perekonna tunne. Ise ma loomulikult nii suurt pere ei taha, aga ma olen tänulik, et mul nii suur pere on. Suur väärtus ju. 

Ma olen ikka meie ahvileivapuust pajatanud. Tollest puukesest, mis sai alguse kahest väikesest lehekesest, mida sai piinatud igat pidi. Nüüdseks on meie puukene nii 6 sentimeetri pikkune ja tal on korralikult lehti. Tugev puu. Aeglase kasvuga küll, aga samas kui suureks saab on uhke tunne. Mul on juba praegugi uhke tunne - ikkagist ise oleme kasvatanud ju. Nüüd jääb vaid oodata ja loota, et ta kasvab edasi ja tugevamaks. 

Muide, millega ma veel hakkama sain - ma olen nüüd tallinlane. Jeah, pooleldi vastu tahtmist. Ja nüüd on siis ka roheline kaart olemas. Peab selle sisse õnnistama. Eks ma seni sõitsingi, kui nüüd kõik ausalt ikka ära rääkida, jänest. Mõnikord küll ostsin selle 1,60se pileti, aga noh, üldjuhul ma teadsin, kus mupod on ning tulin peatus enne neid maha. Lihtne. Mitte et ma nüüd nii väga õnnelik oleksin oma uue tallinlase staatuse üle, aga sellega kaasneb rohkem lisaboonuseid kui rakkelasena. Mis seals ikka... Pean nii umbes kaks aastat tallinlane olema, siis edasi on savi. Kuigi ega see nüüd tähenda, et ma Tallinnasse elama jään. Savisaar vaid unistagu sellest. Hingelt olen ma ju ikkagist maa tüdruk või siis natuke väikema inimestearvuga kohakese asukas. Mis teha, kasvatus oli selline. Kunagi ma tahtsin küll suurlinnas elada ja puha, aga nüüd... On see mõistus, mis koju jõudis või on tegemist millegi muuga, ei tea, aga nii see on. Eks vaatab, äkki õnnestub Tallinnase staatus maha raputada (selline tunne on küll, nagu pandi mind sunniviisiliselt paari maailma jõhkrama mehega).