Juttu palju, teksti vähe

Tundub, nagu ma ei jõuakski arvuti taha kirjutama, kuidas elu olu on ja kuidas kõik kulgeb. Kirjutada nagu oleks (seda ma väidan ju pidevalt ja nii see ka paraku on), aga lihtsalt energiakulu on kuidagi nii ära võetud, et anna otsad! Peale tööpäeva on energia nagu laksti kadunud ja tee siis veel midagi. Ainuke asi, millest veel unistasin, oli voodi ja padi ja hea uni. Õnneks on mul hea režiim sees - lähen nii kõige hiljemalt kell 23 magama ja ärkan isegi ilma kellata (ka puhkepäevadel) kell 7-8 üles. Nii et unerežiim on mul paigas. Mitte nii nagu töötades hommikusöögis, kus töö graafiku alusel ajas ikka pea sassi ja kõik režiimid olid pea peal. 

Ühesõnaga, nagu näha, siis unega on mul kõik korras. Kui titast rääkida, kes teoorias mu sees peaks kasvama ja mulle kaalu juurde andma, siis see toiming on vist kas pidurdunud või on ta ka vähese söömaga nagu mina hetkel. Mitte et ma vähe sööks (kuulge, Sassi ema ütles mulle kah, et ega ta kõike head ja paremat minu pärast mulle too vaid ikka lapsele, näete, mis terror siin käib. Selle kohta vaid ütleks: Jumal, sa näed aga ei mürista), aga kõht saab täis ja ei taha kah nigu rohkem. Sellest nädalast hakkas mul pihta vitamiiniralli - mul on vist tsiljon eri vitamiini, mida pean sisse sööma pluss ostsin veel erinevaid taimeteesid. Ja minu lemmikjoogiks on 100% granaatõunamahl. Vat, see 100%-line mahl pole üldse nii hea, kui on üks teine granaatõuna mahl klaaspurgis. Too täismahl (tõesti, seal on isegi tunda viljaliha maitset ja suhrust seal sees võib ainult unistada) on nii meeletult kange, et võttes ühe lonksu seda, hakkab silme ees virvendama. Pole hullu! - mina joon seda lahjendatult, aga ma joon seda! 

Pühapäeval tegime Sassiga romantikat. Käisime Pirita jõel paadiga sõitmas. Kolm tundi istusime ja sõitsime. Sassi telefonis on isegi pildimaterjali selle kohta. Ilm oli ilus ja kahekesi paadis istudes oli romantiline. Vaikne ja mõnus oli. Ma olen küll pea terve suvi üritanud Sassi sinna saada, aga seekord võttis noormees ise ohjad enda kätte ning pakkus välja. Alguses pidime ainult hinda vaatama ning nii see läks - võtsime kolm tundi sõitu ning istusime paati ning mees hakkas aerutuma - egas siis rase naine saa niiiiii rasket tööd ju teha. Nõrk ma pole ja alla anda ma ka ei tahtnud, eks ma siis võtsin aerud vahepeal ka endale - aerutamisega sain hakkama! Teate, isegi meeldima hakkas! Hea meelega oleks jäänudki aerutama. Ainuke probleem oli selles, et Sass pidi mulle pidevalt ültema, kuhu suunas minna. Üritage ise seljaga sõidu suunas juhtida, kerge see pole, aga selgeks saab. Minust oleks võinud kalamees saada, mõelda vaid - aerutad paati ja oled õnnelik. Mida elult muud vaja on? Ainuke vaevus peale paadisõitu oli see, et minu siidikäppadest käekesed olid hellad ja valutasid. Seega siidikäpad ikka ei tohiks paadiga aerutama minna. Samas - kui ikka kihk on peal, siis ei tohi järele ka anda. 

Kõige parem tolle paadireisi juures oli see, et kalda ääres kasvasid põldmarjad. Ja vat, neid oli NIIIIIIIIIIIIIII palju! Pidasime paadi seal vist kaks, kui mitte kolm, korda kinni ning läksime kaldale, et mina saaks oma põldmarja isu täis süüa. Need marjad olid lihtsalt nii suured ja head. Küll hapukad, aga vitamiinipommid ja neid oli palju. Ma sõin ja sõin ja kõht sai lõpuks täis. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati enne pühapäeva põldmarju nägin, veel vähem sõin. Isegi nimi ei tulnud alguses meelde. 

Paadisõit läks seega rahulikult ja vaikselt. Parte oli palju. Isegi liiga palju. Ja kõik nad olid emased. Tundub, et isased olid välja söödud. Ja need pardid olid targad - kohe, kui nägid mõnd paati lähenemas, ujusid nad ligi ja ootasid, et midagi kukuks paadist neile. Kuna meil ei olnud midagi neile anda, siis meie paadi juurest lahkusid nad päris kiiresti oma järgmist ohvrit otsima. 

Täna käisime üle pikapika aja Türgi kohvikus, mis algab F-tähega. Nime ei hakka ma parem välja ütlema ega kirjutama, sest see on liiga keeruline, et sellest sotti saada. Ostsime baklavaad. Neid on seal mitu eri sorti, valikutegemisega oli isegi raskusi, võtsime siis kõigest ühe. Õnneks on tegemist väikeste tükikestega, nii et väga hullu nagu polnud. Tegelikult läksime sinna, sest ma lihtsalt tahtsin nii enda kui Sassi vanematele Türgi maiust viia. Need on nii head ju! Aga minu ema on tsipa palju tõbine, nii et täna sinna ei jõudnud. Peab ootama. Ahjaa, sellega seoses, mida mina täna sain - hemoglobiini. Mitte et selles midagigi erilist oleks - absoluutselt mitte, aga SEE heboglobiin on SUUR. Jah, kaaluga üks kilo ja see kõik on ühes tükis! Mõistate - suur, ühes tükis hemoglobiin. See on iga lapse unistus ju! Vähemalt minu. Ma pole küll sellist kunagi näinud ning ma poleks seda seega ka kunagi tahtnud, aga jah, peale tänast ma tean, mida on vaja. Seega jälle on olemas üks koht, kus ma saan rauda. Porgandimahla on vaja vaid juua. Kaks tarka ema ütlesid, et ma olevat kahvatuks jäänud. Ise nagu ei saa arugi...

Aga Eesti ilmataat ei kõlba kah kuhugi. Võib-olla on ta puhkusele läinud või miskit, kuigigi see ei vabanda teda välja. Ons need siis mõned ilusad suveilmad, kui hommikul kell 9:30 on väljas 18 kraadi sooja? No ei ole. Ja siis hakkab veel sadama kah. Mitte et mul vihma vastu midagi oleks, mitte midagi pole, aga seda on viimasel ajal kuidagi paljuvõitu. Alguses on ilus ilm. Vaatad, eemalt läheneb korralik pilv. Mõtled, et pole hullu - läheb üle. Ei lähe ta kuhugi niisama üle. Ta ikka annab korralikult oma saju kah kaela. No nii. Tuleb korralik padukas ära. Siis on kuiv. Ootad natuke. Ootad veel natuke, siis hakkab tibutama. Hullumaja ma ütlen. Tundub, et õhus on juba sügise hõngu. Ma isegi ootan natuke sügist. Ma küll ei tea miks, aga ma ootan seda. Võib-olla on asi sügise hõngus. Ma ei tea, aga hinges ja südames on miski, mis nii väga tahab, et sügis jõuaks juba kohale. Oleks mul siis aimugi, miks ma seda ootan, aga pole. Lihtsalt ootan ja tahan sügist. Tõesti, väga tahan. Kummaline. Normaalne inimene pole ma kunagi väga olnud, seega...