Autoga maale

Eile oli üks väsitav ja pikk päev. Käisime Sassi ja tema vanematega Võhmas. Seal paiknevad nüüd ju tema ühed vanavanemad. Kaks tundi sinna sõitu läks nigu ludinal! Ja milline vastuvõtt meid ootas. Sassi vanaema tuli mu juurde ja kallistas ja musitas ja ütles ''kullake''. Ma olin lausa keeletu. Ma saan sellise käitumise puhul aru vene vanatädikestest, aga eestlaste puhul on see natuke... Priiskav, kui nii võib öelda. Ma olen ju siiski Sassi vanaema näinud tervelt ühe korra varem ja see oli päris ammu aega tagasi. Ja nüüd kohe ''kullake''. Armas oli. Võttis küll sõnatuks, aga armas ja selline... Et kohe tahaks sinna jääda ja seal olla. Kohe tekkis kodune tunne. Tavaliselt on ju, et alguses on too võõrastav tunne vmt. Ühesõnaga emotsioon, mis ei lase end tunda täiesti vabalt. Seekord oli asi vastupidi. Aga võib-olla oli tõesti asi selles, et meid võeti nii soojalt ja koduselt vastu, et midagi muud polnudki vaja. 

Sassi vanaisa tegi ülimaitsvat liha. Ja see liha oli MEELETULT maitsev. Mõnus pehme ja just õigesti maitsestatud ja mahlane... Nii head ja mahlast ja maitsvat liha pole ma saanud väga ammu. Ja ahjukartulid, mis nägid pannil välja nagu pisi-pisikesed kuldsed päikesed ja kui neile veel tilli peale pandi... Ohhh, ma ütlen - tavaliselt söön ma poolt portsjonit ära ja kõht on juba täis, aga siis võtsin veel juurde! Kõik võtsime juurde, sest see oli lihtsalt nii hea toit. Olukorda võib kirjeldada nii, et sa sööd ja sööd ja kõht on punnis ja lihtsalt enam ei jaksa midagi süüa, aga sa lihtsalt pead sööma, sest toit on nii maitsev, et kunagi ei tea, millal seda uuesti saab. Ja meie siis neljakesi ägisesime ja pugisesime ja sõime. See polnud veel kõik - lauale toodi veel lihapirukaid (ja need lihapirukad ületavad ka Kalamaja Pagarikoja lihapirukad) ning õunakook. Ma ütlen, kõik oli lihtsalt nii hea, et pidi laua tühjaks sööma, aga kõht oli liiiiga punnis ja täis. 

Sellised vahvad ja kokalikud on Sassi vanavanemad, st pigem vanaisa, aga ka vanaema. 

Kõhud täis ei jääda ju niisama passima. Ega keegi väga liigutada end jõudnud, aga oli vaja minna vanaema venna juurde kurke tooma. Maal ju hea elu - mahetoit missugune kohe käekõrvalt võtta. Sõitsimegi siis põkati-põkati onu maja otsima. Leidime üles. Mul tekkis kohe nii kade meel, et Sassil on nii vahvad sugulased ja nii hoolitsevad ja hoidvad ja nii lahked. Sest tema onu (või siis pigem tema jaoks vanaonu?) oli nii armas. Korjas meile kaks suurt kilokotitäit kurke, mitte et meil oleks nendega midagi väga pihta hakata, aga siiski. Teised korjasid ka ikka! Isegi mina maatüdrukuna võtsin kurgikorjamisest osa. Ei saanud ju teistest ometigi kehvem olla ja kõht pole ka nii suur, et ma kummardada ei jõuaks. Nii me siis korjasime alguses kurke. Seejärel oli järg aedubade käes. Ma küll liialdan jälle ja räägin kõike ülivõrdes, aga ma lihtsalt poleks ette suutnud kujutada, et värsked aedoad otse peenralt korjates nii head ja värskendavad on. Päriselt ka - ma lihtsalt sõin neid kaunaga koos ja mind vaadati kui idiooti, aga need olid head. Või läheb mul lihtsalt aedoa vitamiine vaja. Soovitan soojalt proovida värskeid aedube niisama krõmpsutada nagu porgandit. See teeb päeva ja tervise palju paremaks. 

Okih, aedoad aedubadeks. Aga tolle onu aed oli veel täis üllatusi. Nimelt tal kasvasid maja ääres viinamarjad. Kolme eri sorti. Jah, KOLME. Heledad, tumelillad ning ühed roosakad, mis polnud veel väga valmis, aga olid kõige maitsvamad. Onu oli nii hea, et korjas isegi kobaraid ja andis meile. Et asi oleks veel eksootilisem, siis lisan juurde, et nende aias - lageda taeva all - kasvavad arbuusid. Ma küll ei mäleta mitu arbuusi seal täpselt oli, aga see jäi kuhugi viie ringi. Nii armsad ja pisikesed, või pigem juba päris suured, olid need arbuusid. Nagu rohelised titad ma ütlen. 

Veel oli tomateid. Tavaline värk. Mulle tomatid meeldivad. Aga kujutage nüüd ette poest ostetud kirsstomatit. Või ploomtomatit. Ning tehke üks neist kahest tomatist pisikeseks. Nii veerandiks. Või teine variant, kujutage endale ette näpuotsa suurust väikest tomatikest. Vat, nii pisikesi tomateid oli ka seal. Need olid magusad. Ja head. Nagu väikesed punased marjakesed. Kui oleks võimalik, ma oleks sinna aeda jäänudki, porgandite ja peetide keskele istuma. Või siis kasvuhoonesse tomatite juurde. Nii vaimustuses pole ma ammu olnud. Maatüdruk, mis teha. 

Arooniaid sõime ka. St mina sõin. Ja saime veel üht naljakat kartulit. See oli kummaline ja naljakas. Alguses vaatad - ooo, milline ilus kollane pikk lill! Siis tuleb välja, et tegemist on kartuliga, mille nimi oli, kui ma õigesti mäletan, maapirn. Vot nii. See sisaldab väga palju vitamiine. Onu koukis meile maa seest ühe pisikese kartuli siis kaasa. Hiljem maitsesime - maitse oli kartuli ja redise ja mingi õlitaolise asja segu. Aga samas väga hea. Tunne läks kohe kümme aastat nooremaks! Nii et kui näete pardikõnnis edasiliikuvat alaealist noorukit, siis see olen mina, mitte taas üks rasedusvastaseid vahendeid mitte kasutav tüdruk.

Igatahes, kõik oli suurepärane! Maal on ikka tore elu küll, kui on maja ja maapidamine ning on kätt ning tahtmist kõike teha. Mina jäin 100% rahule. Eriti hämmasas mind ikkagist see, kui lahked võivad inimesed olla. Lahked ja head.

Ja kui ma pole veel värskete maatoitude söömisest vitamiinimürgitust saanud, elan ma õnnelikult edasi.