Titejuttu

Tita otsustas täna minu eest ära, et pisikesed kollased mahlased aprikoosid pole tema rida ja kui ma neid veel söön, jooksen ma taas sinna, kus söödud toitu saab välja lasta sealt, kus ta sisenes. Või ei meeldinud talle Debussy kaunid meloodiad? Või siis tädi Helina mölapidamatust? Eks neid asju võib mitu olla. Ja mina pean olema siis see tark, kes peab välja uurima, mis titale ei meeldinud. Ühesõnaga - Debussy'd me enam ei kuula ning pisikesi kollaseid aprikoose kah ei söö. Tädi Helinaga ma aga pean rääkima. Kama kaks, kas siis titale meeldib see või mitte. 

Muide, kurgid on meil kah ennustavad. Kui käisime laupäeval kurke põllult korjamas ja hiljem Lasnamäel neid sorteerides, leidsime kurgi, mille küljes oli veel üks pisike kurk. Vat nii:

Tegemist on emaskurgiga, kes oli alles hiljuti poeginud ning tita saanud. Nüüd elavad nad aga koos, sest tita on veel pisike ja ei saa ema juurest ära minna. Kas tegemist on poiss- või tüdrukkurgiga soovite teada? Tegemist on poisskurgiga. Miks? Vaadake titakurki ja rohkem vasakult poolt, kui te hästi hoolega vaatate, näete seal meeste au ja uhkust. Seega täitsa poisskurk! See on märk, kes minu tita on. 

See pole ainus kurk, mille me nii avastanud oleme. Olime Sassiga eelmisel nädalal maal, ostime hapukurke. Teiste hapukurkide sekka oli end ära peitnud sarnane kurgipere. Ainult natuke pisemad. 

Mõelge, mis mõtteid teis tekitavad, kui näete kurgiema ja kurgititat aga kurgiisa pole kusagil. Kas pole mitte kurgiisad ühed saamatud, kes eemalduvad kohe, kui näevad titat? Hoolimatud on need kurgiisad. Pole neid ka kellelegi vaja. Kurgiemad saavad ise kah väga hästi hakkama. 

Juba pikemat aega tahan tuua esile suve neljapäevad ja reeded. Miks? Sest siis käivad linnapeal lehte müümas lehepoisid ja -tüdrukud. Nad on nii vahvad. Eriti poisid. Ja kui tublisti nad Ekspressi ja Maalehte müüvad. ''Kes soovib värsket Ekspressi või Maalehte! Ekspress kõigest 1,40 ja Maaleht 1 euro! Ostke värsket Eesti Ekspressi ja Maalehte!'' Käivad ja hõiskavad üle kogu tänava. Nad meeldivad mulle nii väga, et läheks ja ostaks ühe lehe lihtsalt profülaktika mõttes niisama. Aga kunagi pole mul sularaha... Needus. Äkki sel nädalal nad veel tegutsevad ning siis on võimalus minna ja osta. Ma tõesti loodan. Saaks neilt toredatelt ja tublidelt noorukitelt lehe osta. Nad on lihtsalt vahvad tegelased ja tublid. Nende vanemad võivad uhkust tunda, et nii noorelt tehakse müügitööd ja müügitöö pole mitte teps lihtsamate killast. Tublid poisid. Minu nägu läheb alati naerule, kui neid eemalt kuulen ja näen. Toreda päeva ilus algus. 

Autoga maale

Eile oli üks väsitav ja pikk päev. Käisime Sassi ja tema vanematega Võhmas. Seal paiknevad nüüd ju tema ühed vanavanemad. Kaks tundi sinna sõitu läks nigu ludinal! Ja milline vastuvõtt meid ootas. Sassi vanaema tuli mu juurde ja kallistas ja musitas ja ütles ''kullake''. Ma olin lausa keeletu. Ma saan sellise käitumise puhul aru vene vanatädikestest, aga eestlaste puhul on see natuke... Priiskav, kui nii võib öelda. Ma olen ju siiski Sassi vanaema näinud tervelt ühe korra varem ja see oli päris ammu aega tagasi. Ja nüüd kohe ''kullake''. Armas oli. Võttis küll sõnatuks, aga armas ja selline... Et kohe tahaks sinna jääda ja seal olla. Kohe tekkis kodune tunne. Tavaliselt on ju, et alguses on too võõrastav tunne vmt. Ühesõnaga emotsioon, mis ei lase end tunda täiesti vabalt. Seekord oli asi vastupidi. Aga võib-olla oli tõesti asi selles, et meid võeti nii soojalt ja koduselt vastu, et midagi muud polnudki vaja. 

Sassi vanaisa tegi ülimaitsvat liha. Ja see liha oli MEELETULT maitsev. Mõnus pehme ja just õigesti maitsestatud ja mahlane... Nii head ja mahlast ja maitsvat liha pole ma saanud väga ammu. Ja ahjukartulid, mis nägid pannil välja nagu pisi-pisikesed kuldsed päikesed ja kui neile veel tilli peale pandi... Ohhh, ma ütlen - tavaliselt söön ma poolt portsjonit ära ja kõht on juba täis, aga siis võtsin veel juurde! Kõik võtsime juurde, sest see oli lihtsalt nii hea toit. Olukorda võib kirjeldada nii, et sa sööd ja sööd ja kõht on punnis ja lihtsalt enam ei jaksa midagi süüa, aga sa lihtsalt pead sööma, sest toit on nii maitsev, et kunagi ei tea, millal seda uuesti saab. Ja meie siis neljakesi ägisesime ja pugisesime ja sõime. See polnud veel kõik - lauale toodi veel lihapirukaid (ja need lihapirukad ületavad ka Kalamaja Pagarikoja lihapirukad) ning õunakook. Ma ütlen, kõik oli lihtsalt nii hea, et pidi laua tühjaks sööma, aga kõht oli liiiiga punnis ja täis. 

Sellised vahvad ja kokalikud on Sassi vanavanemad, st pigem vanaisa, aga ka vanaema. 

Kõhud täis ei jääda ju niisama passima. Ega keegi väga liigutada end jõudnud, aga oli vaja minna vanaema venna juurde kurke tooma. Maal ju hea elu - mahetoit missugune kohe käekõrvalt võtta. Sõitsimegi siis põkati-põkati onu maja otsima. Leidime üles. Mul tekkis kohe nii kade meel, et Sassil on nii vahvad sugulased ja nii hoolitsevad ja hoidvad ja nii lahked. Sest tema onu (või siis pigem tema jaoks vanaonu?) oli nii armas. Korjas meile kaks suurt kilokotitäit kurke, mitte et meil oleks nendega midagi väga pihta hakata, aga siiski. Teised korjasid ka ikka! Isegi mina maatüdrukuna võtsin kurgikorjamisest osa. Ei saanud ju teistest ometigi kehvem olla ja kõht pole ka nii suur, et ma kummardada ei jõuaks. Nii me siis korjasime alguses kurke. Seejärel oli järg aedubade käes. Ma küll liialdan jälle ja räägin kõike ülivõrdes, aga ma lihtsalt poleks ette suutnud kujutada, et värsked aedoad otse peenralt korjates nii head ja värskendavad on. Päriselt ka - ma lihtsalt sõin neid kaunaga koos ja mind vaadati kui idiooti, aga need olid head. Või läheb mul lihtsalt aedoa vitamiine vaja. Soovitan soojalt proovida värskeid aedube niisama krõmpsutada nagu porgandit. See teeb päeva ja tervise palju paremaks. 

Okih, aedoad aedubadeks. Aga tolle onu aed oli veel täis üllatusi. Nimelt tal kasvasid maja ääres viinamarjad. Kolme eri sorti. Jah, KOLME. Heledad, tumelillad ning ühed roosakad, mis polnud veel väga valmis, aga olid kõige maitsvamad. Onu oli nii hea, et korjas isegi kobaraid ja andis meile. Et asi oleks veel eksootilisem, siis lisan juurde, et nende aias - lageda taeva all - kasvavad arbuusid. Ma küll ei mäleta mitu arbuusi seal täpselt oli, aga see jäi kuhugi viie ringi. Nii armsad ja pisikesed, või pigem juba päris suured, olid need arbuusid. Nagu rohelised titad ma ütlen. 

Veel oli tomateid. Tavaline värk. Mulle tomatid meeldivad. Aga kujutage nüüd ette poest ostetud kirsstomatit. Või ploomtomatit. Ning tehke üks neist kahest tomatist pisikeseks. Nii veerandiks. Või teine variant, kujutage endale ette näpuotsa suurust väikest tomatikest. Vat, nii pisikesi tomateid oli ka seal. Need olid magusad. Ja head. Nagu väikesed punased marjakesed. Kui oleks võimalik, ma oleks sinna aeda jäänudki, porgandite ja peetide keskele istuma. Või siis kasvuhoonesse tomatite juurde. Nii vaimustuses pole ma ammu olnud. Maatüdruk, mis teha. 

Arooniaid sõime ka. St mina sõin. Ja saime veel üht naljakat kartulit. See oli kummaline ja naljakas. Alguses vaatad - ooo, milline ilus kollane pikk lill! Siis tuleb välja, et tegemist on kartuliga, mille nimi oli, kui ma õigesti mäletan, maapirn. Vot nii. See sisaldab väga palju vitamiine. Onu koukis meile maa seest ühe pisikese kartuli siis kaasa. Hiljem maitsesime - maitse oli kartuli ja redise ja mingi õlitaolise asja segu. Aga samas väga hea. Tunne läks kohe kümme aastat nooremaks! Nii et kui näete pardikõnnis edasiliikuvat alaealist noorukit, siis see olen mina, mitte taas üks rasedusvastaseid vahendeid mitte kasutav tüdruk.

Igatahes, kõik oli suurepärane! Maal on ikka tore elu küll, kui on maja ja maapidamine ning on kätt ning tahtmist kõike teha. Mina jäin 100% rahule. Eriti hämmasas mind ikkagist see, kui lahked võivad inimesed olla. Lahked ja head.

Ja kui ma pole veel värskete maatoitude söömisest vitamiinimürgitust saanud, elan ma õnnelikult edasi. 

Sügise udusilmad

On teil ikka aimu, et sügis on juba ukse taga? Või peaaegu, et on ukse taga. Varsti lähevad lapsed kooli. Katarinalgi tuleb esimene uhke koolipäev. Aga ilma järgi on sügis juba pauguga uksest sisse sadanud ja teatas kõva ja selge häälega: ''Mul sai Suvest kõrini! Nüüd on minu kord. Suvi on lihtsalt liiiiga iiiiiigaaaav...'' Vot nii. Seepärast ongi meil kõik nii vihmane ja märg ja kuidagi sügisene. Isegi osad puulehed on kollased. Pole enam kaua jäänud äige sügise tulekuni.

Sügisega seoses on ju astrid õide puhkenud. Noh, need lilled, mida paljud 1.septembril oma õpetajatele viivad. Ilusad lilled. Näevad küll rääbakad välja, aga ikkagist ilusad ja nostalgiat täis. Vat, osade lilledega on see lugu, et neid saab vaid teatud aastaaegadel - piibelehti saab vaid kevadel, sinililli ka, astreid saab ainult sügisel, pojenge saab suve alguses, jne. Aga samas roose võid igal ajal osta. Nelke ka. Liiliaid samamoodi. Paljude lilledega on nii - osta mis ajal tahad. On vaid need üksikud, mida tahad ja ootad, sest neid saab lühikese aja jooksul konkreetsel aastaajal. Nii käisidki mu neelud juba pikka aega astrite järel. Ma tõesti ei tea, mis mul nende lilledega viimasel ajal on, lihtsalt pean neid saama. Eile käisingi Vabaduse väljaku juurest ekstra selle jaoks Kakuga möödas, et astreid osta. Ostsingi. Ilusad lillad ja valged ja roosad. Enesetunne läks kohe paremaks! Pluss, see on vihje mehele, et mulle ikka võib ka lilli tuua, kuigi see on mõttetu raharaiskamine. Aga lilled on ilusad ja teevad tuju heaks. Vot nii. Vaielgu siis keegi veel vastu. Minu tuju on igatahes hea - lilled ilusti vaasis ja rõõmustavad mind, sest päikest ju pole. Lihtne on teha inimest õnnelikuks, kui ta õnnelikuks tegemiseks pole vaja palju.

Eile tegin Sassile ka väikese üllatuse-kingituse - ostsin talle Steve Jobsi eluloo raamatu. Kord ta laenas seda raamatukogust, pikendas kaks korda, aga läbi ta seda ei saanud. Nüüd võib vähemalt nii kaua seda lugeda kui tahab. Eks raamat ole ikka paks ka. Nii et mõneks ajaks on lugemisvara mehel olemas.

Lapsed ja elu

Eile käisin üle pika aja Gabrieli vaatamas. On need lapsed mis on, aga vat, nendega on kohati isegi väga tore. Kuigi nüüd võib teha järelduse, et tegelikult on mul lastest kopp ees ja võin neid vaid mõnikord vaadata. No vaatame siis varsti Pardimamma, mida ma siis räägin, kui tita juba välja tulnud on. Tegelikult ka - Gabriel on väga tore laps. Eile me käisime temaga pargis, talle nii õudsalt meeldis keerdtorust alla veeretada nagu tuletõrjuja. See oli ta põhiline atraktsioon. Ja mina ei tohtinud teda turvata. Ta ju ikkagist juba 4aastane. Suur mees. Kuigi ega ta lasteaeda seepärast nüüd küll minna taha. Tal olen ju mina ja naabritüdruk! Kaval mees kah veel. Peale parki mängisime temaga veel jalgpalli. Mitte ühe palliga. Ikka kolmega. Mis me ikka koonerdama hakkama. Ja on ikka väsitav küll, kui peab ühe väga aktiivse lapse vastu astuma ja põõsastest palle taga ajama. Lõbus oli. Selle kohta ei saa midagi öelda. Suur pluss on Gabrieli juures see, et kui ma ütlen talle, et viie minuti (või kümne või ükskõik mis minuti) pärast lähme tuppa või teeme midagi muud, siis nii ka on. Ütlen, et viis minutit on läbi ja aeg on tuppa minna ja lähemegi tuppa. Paneme asjad ilusti ära ning toa poole ajama. Magamaminekuga on sama. 10 minutit lõikasime paberit. Aeg sai täis. Asjad ära ning tuduriided selga ja voodisse. Mina olen väga täpne selles osas ja tundub, et tüübil pole selle vastu midagi. Kui vaid saaks oma lapse kah nii punktuaalseks kasvatatud. 

Sai veel Onu Tomi sünnipäeva peetud tsipakene vanemate juures. Tomil oli siiski pikk päev seljataga ja minu õeksekesest tema naine on laagris ära, nii et on hea, kui kusagil saab tortigi sünnipäeva puhul söödud. 

Teate, kunagi väiksena oli mul ikka tsipa imelik, et mul nii suur pere on - ikkagist neli õde! - aga nüüd on mul selle üle lausa hea meel. Kuidagi kodune tunne on, kui on kõik pereliikmed koos ja saab juttu puhuda ja kõigil on tuju on ja kõik saavad läbi ja... Seda tunnet on väga raske kirjeldada. Ma lihtsalt tean, et mõnikord on hea olla kõik koos ja rääkida ning lahkudes tunned, et kurk valutab. See on see perekonna tunne. Ise ma loomulikult nii suurt pere ei taha, aga ma olen tänulik, et mul nii suur pere on. Suur väärtus ju. 

Ma olen ikka meie ahvileivapuust pajatanud. Tollest puukesest, mis sai alguse kahest väikesest lehekesest, mida sai piinatud igat pidi. Nüüdseks on meie puukene nii 6 sentimeetri pikkune ja tal on korralikult lehti. Tugev puu. Aeglase kasvuga küll, aga samas kui suureks saab on uhke tunne. Mul on juba praegugi uhke tunne - ikkagist ise oleme kasvatanud ju. Nüüd jääb vaid oodata ja loota, et ta kasvab edasi ja tugevamaks. 

Muide, millega ma veel hakkama sain - ma olen nüüd tallinlane. Jeah, pooleldi vastu tahtmist. Ja nüüd on siis ka roheline kaart olemas. Peab selle sisse õnnistama. Eks ma seni sõitsingi, kui nüüd kõik ausalt ikka ära rääkida, jänest. Mõnikord küll ostsin selle 1,60se pileti, aga noh, üldjuhul ma teadsin, kus mupod on ning tulin peatus enne neid maha. Lihtne. Mitte et ma nüüd nii väga õnnelik oleksin oma uue tallinlase staatuse üle, aga sellega kaasneb rohkem lisaboonuseid kui rakkelasena. Mis seals ikka... Pean nii umbes kaks aastat tallinlane olema, siis edasi on savi. Kuigi ega see nüüd tähenda, et ma Tallinnasse elama jään. Savisaar vaid unistagu sellest. Hingelt olen ma ju ikkagist maa tüdruk või siis natuke väikema inimestearvuga kohakese asukas. Mis teha, kasvatus oli selline. Kunagi ma tahtsin küll suurlinnas elada ja puha, aga nüüd... On see mõistus, mis koju jõudis või on tegemist millegi muuga, ei tea, aga nii see on. Eks vaatab, äkki õnnestub Tallinnase staatus maha raputada (selline tunne on küll, nagu pandi mind sunniviisiliselt paari maailma jõhkrama mehega).

Juttu palju, teksti vähe

Tundub, nagu ma ei jõuakski arvuti taha kirjutama, kuidas elu olu on ja kuidas kõik kulgeb. Kirjutada nagu oleks (seda ma väidan ju pidevalt ja nii see ka paraku on), aga lihtsalt energiakulu on kuidagi nii ära võetud, et anna otsad! Peale tööpäeva on energia nagu laksti kadunud ja tee siis veel midagi. Ainuke asi, millest veel unistasin, oli voodi ja padi ja hea uni. Õnneks on mul hea režiim sees - lähen nii kõige hiljemalt kell 23 magama ja ärkan isegi ilma kellata (ka puhkepäevadel) kell 7-8 üles. Nii et unerežiim on mul paigas. Mitte nii nagu töötades hommikusöögis, kus töö graafiku alusel ajas ikka pea sassi ja kõik režiimid olid pea peal. 

Ühesõnaga, nagu näha, siis unega on mul kõik korras. Kui titast rääkida, kes teoorias mu sees peaks kasvama ja mulle kaalu juurde andma, siis see toiming on vist kas pidurdunud või on ta ka vähese söömaga nagu mina hetkel. Mitte et ma vähe sööks (kuulge, Sassi ema ütles mulle kah, et ega ta kõike head ja paremat minu pärast mulle too vaid ikka lapsele, näete, mis terror siin käib. Selle kohta vaid ütleks: Jumal, sa näed aga ei mürista), aga kõht saab täis ja ei taha kah nigu rohkem. Sellest nädalast hakkas mul pihta vitamiiniralli - mul on vist tsiljon eri vitamiini, mida pean sisse sööma pluss ostsin veel erinevaid taimeteesid. Ja minu lemmikjoogiks on 100% granaatõunamahl. Vat, see 100%-line mahl pole üldse nii hea, kui on üks teine granaatõuna mahl klaaspurgis. Too täismahl (tõesti, seal on isegi tunda viljaliha maitset ja suhrust seal sees võib ainult unistada) on nii meeletult kange, et võttes ühe lonksu seda, hakkab silme ees virvendama. Pole hullu! - mina joon seda lahjendatult, aga ma joon seda! 

Pühapäeval tegime Sassiga romantikat. Käisime Pirita jõel paadiga sõitmas. Kolm tundi istusime ja sõitsime. Sassi telefonis on isegi pildimaterjali selle kohta. Ilm oli ilus ja kahekesi paadis istudes oli romantiline. Vaikne ja mõnus oli. Ma olen küll pea terve suvi üritanud Sassi sinna saada, aga seekord võttis noormees ise ohjad enda kätte ning pakkus välja. Alguses pidime ainult hinda vaatama ning nii see läks - võtsime kolm tundi sõitu ning istusime paati ning mees hakkas aerutuma - egas siis rase naine saa niiiiii rasket tööd ju teha. Nõrk ma pole ja alla anda ma ka ei tahtnud, eks ma siis võtsin aerud vahepeal ka endale - aerutamisega sain hakkama! Teate, isegi meeldima hakkas! Hea meelega oleks jäänudki aerutama. Ainuke probleem oli selles, et Sass pidi mulle pidevalt ültema, kuhu suunas minna. Üritage ise seljaga sõidu suunas juhtida, kerge see pole, aga selgeks saab. Minust oleks võinud kalamees saada, mõelda vaid - aerutad paati ja oled õnnelik. Mida elult muud vaja on? Ainuke vaevus peale paadisõitu oli see, et minu siidikäppadest käekesed olid hellad ja valutasid. Seega siidikäpad ikka ei tohiks paadiga aerutama minna. Samas - kui ikka kihk on peal, siis ei tohi järele ka anda. 

Kõige parem tolle paadireisi juures oli see, et kalda ääres kasvasid põldmarjad. Ja vat, neid oli NIIIIIIIIIIIIIII palju! Pidasime paadi seal vist kaks, kui mitte kolm, korda kinni ning läksime kaldale, et mina saaks oma põldmarja isu täis süüa. Need marjad olid lihtsalt nii suured ja head. Küll hapukad, aga vitamiinipommid ja neid oli palju. Ma sõin ja sõin ja kõht sai lõpuks täis. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati enne pühapäeva põldmarju nägin, veel vähem sõin. Isegi nimi ei tulnud alguses meelde. 

Paadisõit läks seega rahulikult ja vaikselt. Parte oli palju. Isegi liiga palju. Ja kõik nad olid emased. Tundub, et isased olid välja söödud. Ja need pardid olid targad - kohe, kui nägid mõnd paati lähenemas, ujusid nad ligi ja ootasid, et midagi kukuks paadist neile. Kuna meil ei olnud midagi neile anda, siis meie paadi juurest lahkusid nad päris kiiresti oma järgmist ohvrit otsima. 

Täna käisime üle pikapika aja Türgi kohvikus, mis algab F-tähega. Nime ei hakka ma parem välja ütlema ega kirjutama, sest see on liiga keeruline, et sellest sotti saada. Ostsime baklavaad. Neid on seal mitu eri sorti, valikutegemisega oli isegi raskusi, võtsime siis kõigest ühe. Õnneks on tegemist väikeste tükikestega, nii et väga hullu nagu polnud. Tegelikult läksime sinna, sest ma lihtsalt tahtsin nii enda kui Sassi vanematele Türgi maiust viia. Need on nii head ju! Aga minu ema on tsipa palju tõbine, nii et täna sinna ei jõudnud. Peab ootama. Ahjaa, sellega seoses, mida mina täna sain - hemoglobiini. Mitte et selles midagigi erilist oleks - absoluutselt mitte, aga SEE heboglobiin on SUUR. Jah, kaaluga üks kilo ja see kõik on ühes tükis! Mõistate - suur, ühes tükis hemoglobiin. See on iga lapse unistus ju! Vähemalt minu. Ma pole küll sellist kunagi näinud ning ma poleks seda seega ka kunagi tahtnud, aga jah, peale tänast ma tean, mida on vaja. Seega jälle on olemas üks koht, kus ma saan rauda. Porgandimahla on vaja vaid juua. Kaks tarka ema ütlesid, et ma olevat kahvatuks jäänud. Ise nagu ei saa arugi...

Aga Eesti ilmataat ei kõlba kah kuhugi. Võib-olla on ta puhkusele läinud või miskit, kuigigi see ei vabanda teda välja. Ons need siis mõned ilusad suveilmad, kui hommikul kell 9:30 on väljas 18 kraadi sooja? No ei ole. Ja siis hakkab veel sadama kah. Mitte et mul vihma vastu midagi oleks, mitte midagi pole, aga seda on viimasel ajal kuidagi paljuvõitu. Alguses on ilus ilm. Vaatad, eemalt läheneb korralik pilv. Mõtled, et pole hullu - läheb üle. Ei lähe ta kuhugi niisama üle. Ta ikka annab korralikult oma saju kah kaela. No nii. Tuleb korralik padukas ära. Siis on kuiv. Ootad natuke. Ootad veel natuke, siis hakkab tibutama. Hullumaja ma ütlen. Tundub, et õhus on juba sügise hõngu. Ma isegi ootan natuke sügist. Ma küll ei tea miks, aga ma ootan seda. Võib-olla on asi sügise hõngus. Ma ei tea, aga hinges ja südames on miski, mis nii väga tahab, et sügis jõuaks juba kohale. Oleks mul siis aimugi, miks ma seda ootan, aga pole. Lihtsalt ootan ja tahan sügist. Tõesti, väga tahan. Kummaline. Normaalne inimene pole ma kunagi väga olnud, seega... 

Midagi ilusat

Ühesõnaga, väga palju on juhtunud vahepeal ja minul on lihtsalt nii kiire, et mul pole aega hingamisekski. Okih, hingamiseks peab aega jääma, sest see tuleb ju loomulikult. Kui ikka tuleb. Vähemalt loodan seda. Igatahes, paar nädalat tagasi sain uudise, et võitsin piknikukorvi! Johaidiii! Nii väga tahtsime Sassiga piknikukorvi, seda õiget ikka, ja kevade lõpus-suve alguses saigi osaletud nii naljaviluks kampaanias, kus pidi ostma kaks Twixi või Tupla vmt paberit ja ostutšeki ära täitma oma andmetega. Olin juba ära unustanud ja üks reede helistati, et võitsin! Õnn oli suur - vähemalt üks hea uudis terve aja jooksul. Käisin sellel järgi ja tõesti - korv on väga hea ja super. Seal on isegi neli paari nuge-kahvleid-lusikaid ja korgitser olemas, ning tugevast plastmassist neli taldrikut ja neli joogitopsi. Ühesõnaga, kõik vajalik on olemas. Tumepruun punutud korv ja suur ka veel pealekauba. Nii et rõõmu kui palju. Sel aastal juba teine võit mul. Kuigi kahjuks ei realiseerinud ma oma esimest võitu. Pole hullu! - vähemalt sain oma korvi.

Ja üks hea uudis, mis alguses polnud üldse nii hea, kui oleks võinud olla, on see, et ma hakkan aktiivselt nüüd oma pugu kasvatama. Mitte mingi erilise dieedi pärast, vaid lihtsalt selle pärast, et üks uus tulevane ilmakodanik arvas, et ta peab end minu sisse ära peitma. Hea inimene nagu ma olen, kannatan siis seda jõhkrat vägivalda ja muutun emavaalaks. Ehk siis ma ei hakka siin omale uut blogi tegema, et titeblogi teha, vaid jätkan sama blogiga samas vaimus, lihtsalt teema muutub vahepeal. Ühesõnaga eks näeb, mis edasi saab üks samm korraga.

Kõige naljakam on see, et kõik sunnivad mind sööma juurikaid ja puuvilju ja kõike tervislikku. Ma siis näksingi neid. Varsti olen ise üks banaan või porgand. Ja nii tahetakse, et ma kaalust juurde võtan. No kuulge, enne võtan ma kaalust alla. Nii tervislikult pole ma juba ammu toitunud. Äkki nakatab teisigi - porksidieet ruuu-uuuuuu-uuuuu-liiiiiiib!