Üllatus!

Mis päev täna on? Neljapäev. Täpsemini: täna on maikuu eelviimane päev ja taevas lõõskab päikseratas, kuigi hommikul ja ennelõunal pidi vihm meid lõbustama, puud on rohelised ja lilled õitsevad ja kõik on tore ja ilus. Natuke veel ja käes on suvi! Mind see ei koti. Mind ei huvita, et tuleb suvi ja päike paistab ja puha, ma suvatsesin endale kurguhaiguse sebida. Mitte ainult - ninnu on kah vastikut nohu täis. Teretali. Vabandust - teresuvi. Ja mina tahtsin täna veel rullitama minna... Tuhkagi ma rullitama lähen, kui mu kurk teeb põrgupiina valu. Nii kaotaski minu suvi mõtte...  

Tehtud mees

Täna väike Gabriel kah hiilgas oma hiilguses. Hakkasime siis magama minema ja tegin talle nn tuuletekki. Lugesin veel kaks lühikest unejuttu ning siis ütlesin talle: ''Pane nüüd ilusti silmad kinni ja näita, kuidas tublid (või oli see head?) lapsed magavad.'' Selline manööverdav lause, et äkki jääb kiiremini magama. Mida tema kostis selle peale: ''Aga sa ju tead, kuidas nad magavad!'' Vot nii. Mulle pandi ära.

Rakke City

Rakkes kah jälle käidud. Selle kevade jooksul juba kolmandat korda. Ma pole päris mitu aastat korralikult Rakkes passinud ja nüüd järsku võtsin kätte ja käin seal kolm korda! Johaidii. Ma ütlen, vanaks hakkan jääma, teist vabandust mul välja tuua pole. Kurb. Pealegi pidin Sassile kah ära näitama, millist elu maal elatakse.

Kaugel eemal paistab imeline mürisev lubjatehas

Lisaks - mitte kusagil pole nii imeliset vaadet nagu meie rõdult paistab - vaade lubjatehasele. Siiani olen vaate lummuses. Eriti, kui päike loojub. Alati loojub päike lubjatehase taha ning kui sa seda imetlema jääd...

Oeh, ma olin isegi unustanud, kui ilus see oli. Niisama oli ka ilus. Üks hommik ärkasin varakult üles. Enne kella viit juba. Udune oli. Väga udune oli. Päike hakkas tõusma ning udu lausa lummas ja haaras endasse. Kükitasin rõdu ääre peal ning lihtsalt vaatasin oma väsinud silmadega udu kadumist ja müstiliste kasetippude väljatulekut. Ühesõnaga nagu aru võib saada, siis rõdul on esiteks tore turnida (kolmandalt korruselt allalendamine ei ole küll teab-mis-pehme või teab-mis-ohutu, aga tsipa turnida võib ju), teiseks on rõdul tore kõike vahtida (ja mitte ainult päikeseloojangut ja/või -tõusu, vaid ka näiteks maainimesi ning pääsukesi ja tuvisi ja kurgi).

Isekorjatud piibelehed

Tegelikult ei teinud me seal maal sel korral mitte midagi. Puhkus siiski, ega siis ei saa ju teha midagi. Mitte et ma oleksin niisama jalad seinale visanud ja aknast välja vahtinud, aga põhimõtteliselt. Maal on ikka teine tunne olla. Isegi piibelehti käisime korjamas. Jah, täitsa ISE korjasime ja nägime vaeva. Meeletult palju oli igast sitikaid-satikaid-sääkski. Mind nad väga ei piinanud, mul kehvveresus, aga Sassi nillisidi küll. Eks ma muutusin küll vahepeal armukadedaks - mis nad tulevad võõrast meest nillima kui tüdruk kõrval on! Aga võta sa näpust, ega nemad seepärast järele jätnud, vastupidi - tiirlesid ja piidlesid ja nillisid rohkem mehe verd. Hakka või neid putukaid vihkama. Sellele vaatamata saime piibelehed korjatud ja ohutult tuppa transporditud. Ma lausa jumaldan neid valgeid lilli! Lõhnavad nii hästi, et võib või nende nõidusesse langeda. Eks nendega peab ettevaatlik olema. Ei saa lihtsalt nuusutada, pärast hõljud kusagil kaugel ja eemal ega tea ise kah, kus tegelikult reaalsus on. Nii et olge ettevaatlikud lillede lõhnamisega. St nuusutamisega. 

Maa kassidel oli kah täiesti hea meel meid näha. Neid ei saanud kuidagi endast eemale - ikka siiberdasid sabas ja nurrusid ja hõõrusid ja magasid kah veel su peal. Üks hommik tuli Mats lihtsalt end minu vastu hõõruma ja äratas mind üles. Ma saan aru, et kassidele peab tähelepanu pöörama, aga no kuulge - varahommikul ja pealegi puhkuse ajal ei ole väga meeldiv kassi nühkimise ja nurrumise peale ärgata. 

Pisi Matsu

ja proua Tessa

Maaelu peab ikka kassidega seotud olema, teisiti ma vist ei oskakski oma maakodu ette kujutada. Kaks silmapaistvat ja inimesi vajavad kiisud. Aga kui neil ikka kopa ette viskab, eks nad annavad siis teada. Neil seda nn iseloomu jätkub. 

Maaelust veel. Toonekured on endale pesa teinud posti otsa. Ma pole veel kunagi näinud, et nad meile nii lähedale pesa teevad, aga vat - nüüd on see juhtunud. Tore. Nüüd näebki kurepere igapäevast elu ning äkki näeb ka, kuidas pojad pesast välja kukuvad. Vabandust - lendama õpivad. Nüüd aga peab taas linnaeluga ära harjuma. Liiga palju siiberdamist on olnud selle kahe nädala jooksul. Samas lõppude lõpuks tunnen, et olen puhanud ja valmis igast tegudeks! Nii et andke mulle aga midagi teha ning ma ainult teen. Või noh, oleneb ikka ülesandest. Kõike ma vist kah nüüd tegema ei hakka. Ühesõnaga nüüd naudin taas linna. Nii võrd kui võrd naudin. 

Tere tulemast Reaalsusesse!

Minipuhkus

Kummaline, kuidas iga tagasitulek/lahkuminek mõjub totaalselt erinevalt igast teisest. Või pigem on kaks mõju: 1. sa oled väga õnnelik, et lõpuks taas tagasi oled, sest tunned, et oled energiat täis laetud ja täis tegutsemisindu, 2. sa tunned end küll puhanuna, aga siiski on midagi puudu, kas hinges või... lihtsalt on taoline tundmus, et sa ei taha tagasi olla. Vot nii. Mina tunnen peale Otepäält tagasitulekut, et hea meelega läheks kohe tagasi või muudaks suunda või mida iganes, peaasi, et ei peaks Tallinnaga taas suhet looma. Pidin. Dammmmmitttt. Ei ole hullu. Kuidagi seesmiselt tühi tunne on, kuigi tõele au andes, möödus Otepää puhkus kenasti ja rahulikult. Mõnus oli. Juba esmaspäeval pisilinna poole sõites, sain aru, et too väike puhkus läheb kenasti.

Istusime esmaspäeval Sassiga Tallinn-Otepää bussi. Mugav buss oli vähemalt. Polnud veel Tallinnast väljagi jõudnud, kui helistati - hotellist, kus pidime veetma kaks ööd. Helistati ja küsiti, millal me orienteeruvalt jõuame ja millal me sauna soovime. Karp vajus lahti. Ma polnud sauna peale mõelnudki. Tunne oli nagu tähtsal isikul, kelle poole pöördutakse ainult personaalselt. 

Selline vaade avanes meie hotelli rõdult.
Kaunis maalähedane ja väga kodune

Ja Sass poseerib kah rõdul.
Ilus rõdu oli

Sõit kujunes isegi väga toredaks ja mugavaks. Hotelli jõudes olin ma tegelikult natuke hämmingus - hotell oli pisem, kui ette kujutasin ning administraator oli väga tore ja taoline... Sina-peal naisterahvas. Polnud mingeid kindlaid reegleid, ei mingeid paberimäärimisi ega midagi muud taolist. Anti lihtsalt kiip, millega tuppa saime ja kõik. Muide, hotelli peale oli vaid 10 tuba. Päris hea. Ja too personaalne suhtumine, kui isegi küsiti, mis kell me hommikusööki soovime... Mul jäi suu kinni ning mõte jäi kah kuhugi ajukäärude taha kadunuks. Kui puhkus siis puhkus - 10ne paiku sobib hommikusöök väga kenasti. Johaidiii!

Muide, see valge laik seal maas
on lihtsalt kõige
lihtlabasem lumi

Toas ootas meid ees pudel vahuveini - Törley - ja taldrikutäis apelsine ja Tžernobõli viinamarju. Ja toas oli rõdu! Ja suur voodi ja... Oh, tuba oli küll pisikene, aga rõdu kompenseeris kõik ning me jäime sinna ju kõigest kaheks päevaks. 

Kultuurišokid saime kah esimesel päeval kohe kätte. Esiteks külastas meie tuba too suurendatud herilane, noh, too vaablane, kes on tuhat korda suurem kui tavaline herilane või mesilane. Ohissaristike, mida me siis läbi elasime. No kuulge, leidke mulle palun inimene, kes rotisuuruse herilase peale õnnest lakke hüppab ja tahab temaga veel mängida. Too idiootne mutant herilane oli end kahe kardina vahele ära mahutanud ja ei näidanud mingit märkigi, et tahaks sealt lahkuda. Oojaa! Me olime hirmu täis ja mitte vähe. Jooksime vannituppa ning loopisime kardinat patjadega, et äkki too olevus lendab rõduuksest välja. Ühesõnaga kaks linnainimest ja tohutu suur hiigelolend pidasid maha ennekuulmatu lahingu toa nimel. Meie jäime peale! Imekiirelt sulgesime rõduukse ning värisesime kergendunult. See polnud veel meie saaga lõpp. Lõpuks julgesime ikkagi ukse lahti teha, tõmbasime isegi kardina ette. Ja mis te arvate, mis juhtus? Vaatan mina ja näen - paganama mutant herilane lendab taas kardina taha peitu! Ohjeebus. Aga sel korral tegutsesime kiiremini ning saime tüütust külalisest lahti. Tagantjärele on naljakas, aga siis oli kõik naljast kaugel.

Teate laulu ''Suusabaasis on tansupidu, see toimub siin igal
õhtul...'' Nääte, oligi tants! 

Sellega veel meie loomadega tutvustus läbi ei saanud. Läksime jalutama korraks. Otse hotelli ees terrassil ootas meid väike varblane. Ma küll ütlesin Sassile, et näe - varblane, aga vat, tema ei teinud minustki välja (millal need mehed ikka naistest välja teevad...?). Ta oleks peaaegu äärepealt väikesele pruunile varblasele peale astunud, kui ma poleks oma naiselikkust mängu pannud ning ta eemale lükanud. Seega võin ma raudpoltkindlalt väita, et tänu minule pääses kindlast surmast üks linnuke. Aga jah, too varblane reaalselt lihtsalt passis hotelli ees. Ei liikunud ega midagi. Lõpuks, kui me teda jõllama hakkasime, tegi paar hüpet hotelli lahtise ukse suunas. Meie puhkus sai ideaalse alguse.

Kuulus Energiasammas

Sass ammutab energiat

Lühidalt veel meie minipuhkusest. Esimesel päeval elasime sisse ning piinlesime peavaludes. Teate ka kui kõrgel asub Otepää merepinnast? Mina ka ei teadnud. Midagi üle 100 meetri igatahes oli. Ja seda oli palju. Igatahes külastasime veel sauna, mis meile broneeritud oli. Lava oli ja külmaveetünn kah. Mitte väike tünn, vaid suur ikka, kuhu sai peale lavalt tulekut hüpata. Alguses oli küll tsipa külmavõitu, aga ära harjub. Päeva lõpetasime Oti pubis. Peab ju külaeluga kah tutvust tegema, mitte ainult hotellis passima. Mitte et seal Oti pubis nii palju külaelanikke oleks. Vabandust - linnaelanikke. Okih, järgmine päev. Külastasime energiasammast, mis oli vaid puupakk, mille külge

Mina ammutan energiat

Jalutuskäigu ajal nägime puulehte
söövat tigu. Ma pole kunagi
näinud tigu puulehte söömas
ja äkki oli neid kaks! Johaidiii. Ja
võrreldes teiste tigudega,
olid nad seal palju tumedamad.
Tarbivad seal siis mingeid
mõnuaineid... Muud seletust
pole...

oli rautatud karusepised. Saime tohutult energiat! Külastasime veel kord kirikut, isegi sisse piilusime. Ja siis me lihtsalt jalutasime ja nii umbes poole tunniga sai Otepääle ring peale tehtud. Ja ei - me ei lõiganud. Ja jah - väikesed äärelinnaeramud ei huvitanud väga meid. Ühesõnaga edasi ja tagasi ja oligi nagu kõik. Hotelli vastas on ka Tehvandi spodivärgid. Ja seal oli külakiik. Sellega tegime ka natuke kiiga-kaaga-kiiga, kuni ühel läks süda pahaks. Mina oleksin edasi kiikunud. Ausal. Suusahüppetorni nägime kah ära. Oli küll suur. Aga sinna meid ei lubatud. Keelumärk oli juures, et inimene ei tohi liikuda. Ja vat, jäigi suurahüppe mäe otsa ronimata... Otepää positiivseks küljeks võib öelda, et prügikaste on seal ilusti ja korralikult. Nagu meie suitsumehe katse näitas, olid prügikastid paigutatud täpselt ühe suitsu tegemise kaugusele teineteisest. Väga oluline teave kusjuures, eriti, kui sa pole meelestatud seisundisse, mis lubab suitsukoni maha visata. Nüüd tuleme aga Tallinnasse ja otsime prügikasti taga. Mitte et siin poleks neid, on küll, aga mitte nii sujuvalt. Katsetage järgi, aga nii see oli.

Vat see pisilinnuke tahtis meie toitu ära süüa. Lihtsalt
istus ja nillis meid. Jõhkard

Viimasel päeval poodlesime. Ostsime ninni-nänni-suveniiri. Egas siis iga päev nii kaugele linna satu. Suveniir on tõestusmaterjali eest, et me ikka kohal käisime. Kahju oli tegelikult
ära minna. Mõnus ja hubane oli. Isegi viimasel päeval, kui meelierutavad Itaalia mehed olid vallutanud terve hotelli. Jaaa... Itaalia mehed...

Tegelikult me puhkuse ajal ei teinudki muud, kui üks meist
passis iPljadis ja teine tegi igavuse peletamiseks
pilte

Igatahes, finally jõudsime ka Tartusse. Mõtsime meiegi, et oleme targad ja intelligentsed ja külastame Ahhaa keskust. Külastasimegi. Tublid olime. Ainult külastus oli ikka suur viga. Manage endale silmade ette terve klassitäis lapsi. Noh, jõnglasi. Nii 5.klass. Nüüd korrutage too klassitäis lapsi vähemalt... sajaga. Nii, nüüd asetage need viiendikud jõnglased ühte väikesesse ruumi, kus on palju huvitavaid asju, mida käppida. Nende järelvalvajaks pange üks õpetaja, keda ei koti, mida lapsed teevad. Vat, selline olukord ootas meid ees. Tahtsime meie midagi uurida ja teha, tuli kusagilt jõnglane ja hakkas ise tegema. Närvivapustuse saime. Šokiteraapia missugune. Ainult meie olime šoki äärel. Nii läkski meie ilus puhkus aia taha. Oli siis vaja sõita nii kaugele, et see tunni ajaga ära raisata? Oli küll - närvipuhkus oli!

Vahetusega nädal

Lõppude lõpuks sain sel aastal rulluisukad jalga ja sõitma minna! Mitte et ma nüüd maailma parim rullitaja oleks, mitte sinna poolegi (ausalt öeldes olen ma algaja, kohe väga algaja), aga vähemalt on Sassil väga suur kannatus ning ta pidas vastu ning suunas ja õpetas mind. Ausalt - ma oleks vist temata ikka miljontuhat korda käna käinud ning punaste haavadega ja nuttes tagasi tuppa läinud. Ja seda ka paljajalu ning rullikad näppus. Lisaks oleksin veel endale tõotanud, et ma mitte iialiialneverever ei pane rulluiske jalga, veel vähem hoiaks neid kusagil silma all. Igatahes, midagi taolist ei juhtunud. Jäin püsti! Noh, alguses olin küll natuke hirmu täis. Päriselt. Jalad all tudisesid nagu vanainimesel. Kui Sass poleks mind kinni hoidnud, oleksin esimese tõuke järel ilusti maanteega tutvust teinud. Igatahes, mitte kõike ette laduda, siis võin öelda, et peale pea kahetunnist rullitamist olin ma päris osav. Hakka või ehtsaks rullitajaks ning trikitajaks. Vat, see oleks tase.  Lõpuks jõuan levelini, kus ma ei tudise, vaid lausa lendan rulluiskudel tuhatneilja viie tuule suunas nagu proff.

Igatahes, lõpuks rullikaid jalast kiskudes oli ikka meeldiv tunne. Kõndimisel läksid kah jalad risti. Tasemel värk.

Täna oli Sassi sünnipäev kah. Torti sai ühesõnaga. Happy birthday to yuuuuuuu! Kinke sai ka. Ooo, sünnipäevad mulle meeldivad - siis saab kinke teha ja siis saab kinke ja torti (see on kõige olulisem fakt sünnipäevade puhul)! Ja homme on Kaku sünnipäev. Ühesõnaga liiga palju sünnipäevi järjest. Varsti hakkan neid juba vihkama. 

Eile käisin taaskord Avatud Meelte vabatahtlike projektis. Ja nüüd olen ma tark! - Sain isegi tunnistuse, et olen läbinud koolituse teemal argument ja avalik esinemine või midagi taolist. Ühesõnaga teoorias (justament - teoorias) oskan ma hästi avalikult esineda olgu publikuks üks kuni mitupalju inimest ja pealekauba oskan ma argumenteerida. Teoorias ma nüüd vähemalt tean, mida on vaja selleks, et argumenteerima hakata. Nii et omamoodi olen ma nüüd tark. Johaidiishalalaalaaaa. Nii et minu vabatahtliku elu läheb kenasti. 

Ja siis eile - lõppude lõpuks - tuli siis äikest ja välku ja müra ja vihma. Kas teate ka, kui kaua ma seda oodanud olen? Nädal aega lubatakse, et nüüd tuleb vihma ja äikest, aga tuhkagi - kusagil pole seda äikest. Pettunud olin ausalt öeldes. Aga eile... Teate, oleksin ma oma kuivade riietega varustatud, oleksin ma läinud vihma kätte ja seal tantsinud ning poriloikudes hüpanud. Jeah.

See meeldib mulle. Ja vikerkaar tuli kah taevasse. Ma jumaldan suveäikest.

Maaelu

Mul oleks nagu alanud pisipuhkus, see tähendab pisipuhkus sai nüüd nädalavahetuse möödudes mööda. Käisin maal. Ma poleks pidanud sinna üldse minema, sest laupäeval oli mul poolkohustuslik vabatahtlik noorteprojekt. Aga kihk maaleminekuks oli lihtsalt liiga meeletult suur, et pidin valima kahe hea vahel ning valisin selle, mis mulle tsipakenegi rohkem meeldib. Ühesõnaga, ei hakka siin juurdlema, miks ma tegin just selle valiku ning mida ma kõige kiirustades tegema hakkasin, et mind kah ikka autu peale võetakse ning maale ära viiakse. Enne seda pidin ma mõned asjad korda ajama ehk kui mina ära lähen, peab ju ka Sassile keegi kõrvale jääma. Tegingi talle asendus-Liliani. Panin ta riidesse ka. Miniseeliku ja sügava dekolteega pluusi ja isegi rinnahoidja ning isegi sukad panin. Ainuke puudus oli, et asendus-Lilianil polnud käsi otsas. Püüdke ise patjadest ja pleeditest ennast meisterdada, siis vaatame edasi, kui kenasti hakkama saab. Ühesõnaga mina sain iseenda valmistamisega päris kobedalt hakkama. Vot nii. Tehke järgi või makske kinni. Kahjuks ei ole mul fotosüüdistust...

Maal oli vapustavalt tore. Juba ammu pole näinud kevadist maaelu. Ma ütlen - seal on ikka asjad teistmoodi linnaeluga võrreldes. Pole nii palju kära-müra ja on ikka rohkem rohelist ja looduslikku poolt. Seda mul vaja oligi - rahu ja vaikust ning palju rohelust ja metsatuka all õitsevaid lillekesi ja värske õhk kah. Okih, palju värsket õhku seal Rakkes ikka on, lubjatehas rikub ju kõik ära. Samas, mulle meeldib. Lubjatehas peab olema, muidu poleks ju tegemist kohaga, mis on mulle meeltesse söövinud. Lisaks, mis mulle kõikse rohkem meeldib lubjatehase juures - seda näeb just meie korterist ning päike läheb selle taha magama. Isegi maakassile meeldib päikeseloojang lubjatehase taustal. Ma räägin - lausa imeline! Rahu ja vaikus, mis kaasneb päikeseloojanguga, mida võib rõduäärele toetudes nautida... Võid isegi uppuda loojangusse ja mitte kunagi tagasi tulla, kui taoline hüpe ajas võimalik oleks. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et tegelikult on kõik võimalik. Jamajutt. Kuid mitte alati. Lubjatehas ja päikeseloojang ja kiisu ja kevadõhk.

Edasi.
Laupäev oli eriline päev. Mulle. Pole mööda Eestit tea-mis-asjast rännata saanud. Netil oli vaja Remnikule minna. Sõitsimegi siis sinna. Tom ja Neti ja mina. Mina olin siis see meelelahutuslik osa. Meeldiv oli. Pealegi pole ma mitte kunagi veel näinud Peipsi järve näinud. Ega siiski näinud väga lähedalt, aga kaugelt - autoteel sõites - võisin aimata Peipsi järve sinavaid vooge. Sõit oli meeldiv. Korra tegime peatuse kitsarööpalise raudtee juures. Isegi rongi olid nad peale jätnud! Ühesõnaga väike ekskursioon mööda eestit ja loomulikult tegime ka väikese fotosessiooni. Väike säärenäit käis asja juurde. Ei hakka siia kõike pilte toppima, ega tegemist pole ju fotoalbumiga vaid lihtsalt kohaga, kus ma saan oma emotsioone lahata ja kirjutada kõigest (või noh, õigemini, peaaegu kõigest, mis aga pähe kargab). Ühesõnaga esimene ja ka viimane meelelahutuslikult hariv peatus tehtud, istusime taas autusse ning panime gaasi põhja ning kihutasime tuhahatnelja Remniku suunas nagu oleks meil kuri takka.

Mis veel? Sinnasõites mõtlesin ma ikka, et hea meelega oleksin ma Nipernaadi. Ma võin teha septembrist maskimaalselt mai lõpuni nii palju tööd, kui keegi ka tahab, aga siis võtaksin oma pauna (lugeda: oranži seljakoti) ning hakkaksin mööda maad ringi tuiama. Lihtsalt rändaksin ja imetleksin ja ahhetaksin, kui ilus on ikka Eesti ja kui ilusasti õitsevad lilled, kui hästi laulavad serenaadi pesitsevad linnud, kui imeliselt roheliselt tärkab rohi ja lehenupsakud arenevad. Kuidas suliseb pisike oja ning laulab suurem jõgi. Kui meelsasti löövad järvelained liivasele männimetsa rannale. Oeh, kui ilus see kõik on ja millise meelerahu sellest kõigest saab.
Teate, kui uskumatult palju harakaid ma ida Eestis nägin? Ma olen küll harakaid näinud, aga et neid nii palju on. Selle üle on lausa hea meel.
Tegelikult on laupäevast nii palju rääkida ja rääkida, aga kohe ei oska millestki alustada. Võililled kah õitsevad.

Pühapäeval keetsime marmelaadi Netiga. Jeah. Tomatimarmelaadi ja apelsinimarmelaadi. Esimest korda elus. Nii palju, kui maitsesime, tuli päris head kraami. Peab nüüd lihtsalt ootama, et marmelaadid ära tarrenduskid, siis oleme Netiga saanud hakkama meistriteostega - marmelaadidega! Mitte, et suhkru keetmises midagi rasket oleks, aga siiski... Tegelikult tegime vaid emadepäevaks midagi erilist. Aga mõlemat marmelaadi tuli rohkem, kui üks purk, seega omatarvitamiseks jääb ka midagi. Nii et kui emasid järgmisel või ülejärgmisel või seda järgmisel üllatada soovite, tehke lihtsalt ise marmelaadi ja oodake, et need meeldivad. Kõik.

Paljustki oleks kirjutada, aga lihtsat... Raamat ootab ja ma kannatamatult tahan seda lugeda. Vabandused pole siinkohal minu teha.

P.S Maal meeldib mulle ikka tsipake rohkem kui linnas. Mis teha, maalaps olen.

Kevad, oooo kevad!

Just täna on see päev, kus lõpuks tunnen, et olen välja puhanud. Tõesti, töö lõpetamine oli reede, täna on teisipäev, seega on olnud taastumiseks aega neli päeva. Hea, et niigi, kui nüüd takkajärele mõelda. Ja ega ma pole õieti puhata saanud, sest kogu oma aja olen ma raisanud igasuguste asjade tegemisele, sest nüüd - lõppude lõpuks - olen teinud/saanud teha just seda, mida olen tahtnud teha juba pikka-pikka aega ja nüüd - nelja päevaga - olen teinud peaaegu kõike seda, mida olen kas edasi lükanud või väsimatusest tegemata jätnud. Jah... Peaaegu kõike olen saanud teha. 

Eile käisin pea üle kahe kuu Gabrieli vaatamas. Gaba ema küsis, kas poiss on natuke muutunud ka selle kahe kuu jooksul, mina vastasin, et minu arvates on ta ikka samasugune. Kohe mind nähes hakkas ta mulle oma asju näitama. Eriti hullult oli ta ametis vaibaklopperiga, kuhu peale pani nuustiku ja siis üritas nuustikut hüpeldada. See oligi põhimõtteliselt meie päeva sisuks. Aga käisime ka nende aias liivakastis mängimas. No kuulge - ma võin olla küll 24 täis, aga see ei takista mul liivakastis mängimast! Te ikka teate, mis tunne on, kui küünealused on liiva täis? Või mis tunne liivaklibu papudes? Või mis tunne on ''mängult'' liivakooke süüa? Pole ammu liivakastis mänginud, aga hea oli. Väga hea oli. Ning siis nägin selle aasta esimest liblikat! - Valge oli. Nüüd tulebki ennustuste kohaselt valge suvi. Ühesõnaga väga meeldiv ajaviide väikese, juba nelja-aastase Gabrieli seas. 

Täna nautisin pikka hommikut. Nii mõnus on ärgata teadmisega, et ei pea mitte kuhugi kiirustama, et sul on aega just nii paju, kui ise soovid. Pannkoogi isu tuli ka. Tegingi täna terve posu panniga kooke. Ja vat, nii häid pannareid pole ma juba ammu teinud. Pole küll ilus ennast kiita, aga keele viisid alla küll valmiskäkerdatud pannkoogid. Hea oli üle pika aja küpsetada. Tundsin end lausa sõiduvees ja selle aja jooksu ei tulnud mitte ühtegi muret meelde! Nagu elaksingi muretus ilmas. Võib-olla isegi elangi? Kes seda teab. Tegelikult elangi, lihtsalt unustan murelikud mured ning elan edasi oma elu.

Veel parem tänase päeva juures on see, et suutsin finally külastada Neti uut kodukohta. Mis uus see nüüd ka on, aga ikkagist, mina pole sinna veel jõudnud erinevatel põhjustel. Täna jõudsin. Kaua ma seda ikka edasi lükkan! Pealegi oli väga tore lobiseda vanema õeksekesega. Jällegi - pole ammu koos maha istunud ega rääkinud. Kunagi me ikka rääkisime ja vist ainult rääkisimegi. Mäletan veel neid aegu, kui Neti kusagilt tuli ja siis helistas mulle ja nii lobisesime nii keskmiselt tund aega ja kui ta koju jõudis, siis kah veel lobisesime. Nagu oleks juttu jätkunud kauemaks ja kauemaks. Mul on ikka väga hea meel, et mul on õed. Tänu neile olen ma õppinud nii mõndagi. Eelkõige arvestamist teistega. Leppisime kohe veel kokku, millal järgmine kord kokku saame. Peamegi saama! - Vahet pole, kui kiire meil ka pole, ei tähenda, et peaksime lahku kasvama. Kord-kaks kuus kokkusaamist pole ju palju. Kui jõuan teistega kokku saada, jõuan ka õdedega ja teiste sugulassidemetaga tegelinskidega. Ahjaa! - Käisin ka vanemate juures korra läbi ja koer Peggy oli õnnest nii segane, et hüppas mulle peale ja niutsus nagu poleks mind kohe miljontuhat aastat näinud. Ta lausa puges mulle. Hea meel, et temagi mind taga igatseb ja pole mind ära unustanud. Meel läks härdaks. 

Mida veel uut kevadiselt sinise taeva all? Homme lähme Helinaga ''Grease'' vaatama, aga enne seda juuksurisse! Lubasin mõnele, et lasen end poisipeaks lõigata. Ma küll ei tea, kas lasen, aga kui tahetakse mind poisipeana näha, siis palun väga! Ega ma kade ole. Homme igatahes näeb, mida ma oma juustega olen lasknud teha. Äkki ei julgegi midagi teha ning lasen vaid pea puhtaks pesta? Väärt mõte. Nõnnamoodi ma lähenengi homme juuksurile. Ma olen ikka idiootlikult tark kenjaalsus (täpselt nõnna kirjutatud mitte teisiti).

Ons siis veel millestki pläterdada? Mhm. Jeah. Teate, kevad on lõpuks ka meieni jõudnud. Viimaks ometi võttis jalad alla ja näitab oma tõelist kevadelist palet. Lilled ja paiguti on rohi isegi vägagi roheline. Suured muruplatsid on rohelised. Ja võililled õitsevad! Jaaaa! Kollased võililled! On küll totaalne umbrohi, aga siiski - VÕILILL! Mõistate. Või on lihtsalt mu ajud talvest nii krussis, et mind ajab juba imestama ja hämmastama iga pisiasi, mis seostub kevadega. Tõsiselt. Selline tunne, et viimasest kevadest on möödas nii tuhatmiljon aega. Päriselt ka. Mõelge ise, tegelikult kestis meie praegune talv ikka väga pikaldaselt. Kevad peab oma aja tasa tegema kuu ajaga, sest siis hakkab juba suvi. Ja suvest ei taha mina juba ilma jääda. Kevadki on juba hea, aga suvi... Oo, suvi... See meeletu suvi... Saab natukenegi oma akusi laadida. D-vitamiini ka! 

Aitab lobast! Ei saa ju klammerduda kevadisel õhtul arvuti taha ning kirjutama end unustada (kuigi ma sattusin vist kirjutamisvoolule ning siit on juba raskem pidama saada, aga ma saan hakkama, võtan end kokku. Iseendaga peab ju vahepeal karm kah olema), parem hakkan lugema. Minus peitub ikka tõeline keenjus. Viimasele väitele võib alati vastu vaielda. Mina ainult ei julgeks seda teha. Ma lihtsalt tean, et ma vist kaotaks... Või siiski mitte...

Halleluuuujahhhh!

Avatud Meeltega Avatud Meeltesse Avama Meeli

Võin nüüd öelda, et olen teist päeva ilma tööta. Ametliku tööta. Ei lepinguid, ei kokkuleppeid, ei tüütavaid ja närvidele käivaid ülemusi... Lihtsalt mina ise. Ja kas on mul siis ka vaba aega? Jah, mõni päev vabadust ikka tiksub nagu.

Nii hea tunne on, kui ei pea muretsema päevast päeva selle pärast, kuidas tööl läheb. Kas saab hakkama. Kas ma mitte jälle ei saa vastu päid ja jalgu, kui miski on õigesti tehtud või kogemata kahe silma vahele jäänud. Ühesõnaga - lõppude lõpuks saan hakata elama! Puhata ja nautida. Olla mina ise.

Samas ega mul nüüd nii palju vaba aega ka nüüd pole, et passima jääks. Eile näiteks käisin noorteprojekti Avatud Meeled esimesel koolitusel.  Tegemist on projektiga, mille eesmärk on toetada ühiskonna mõistvama ja kaasavama suhtumise kujunemist erivajadustega inimeste suhtes. Ühesõnaga eile käisin seal ning kokku oli tulnud nii palju erineva taustaga inimesi, et lausa lust oli seal olla. Õppisime meeskonnatööd mängu kaudu ja päris mitmete meeskonnatööde kaudu. Põhimõtteliselt kõige tegimegi meeskondades. Hea tunne oli, sest nii kiiresti pole ma siiani veel ühtegi suurde gruppi sulandunud. Ühesõnaga - oli meeldiv ennast taas tunda kasulikuna. Oli meeldiv tunda end kohas, kus sa oled oodatud ja sa oled vajalik isegi oma kohalolekuga. Oli meeldiv tunda end ühtsena ühes grupis teistega ning tegutseda ühtse meeskonnana. Mis sest, et pean vaeva nägema ja ka kuulama, mis sest, et mulle selle eest ei maksta (aga süüa antakse!), see ei loe! Peaasi, et end hästi tunneksin ja oma päevi niisama õhtusse ei veerataks. Ma olen ikka väga tänulik, et saatsin avalduse ning minuga ühendust võetakse. Nii võib minust saada päris Superkangelane.

Kohati oli mul isegi natuke kurb meel, et olen lõpetanud igasugused sidemed hotelliga. Mitte küll igasugused, aga ütleme, et enamus. Või pigem: natuke kurb meel on ikka, et ma enam seal ei tööta. Samas olen ma õnnelik, et võtsin kätte ja lahkusin, kuna mulle ei meeldinud sealne süsteem, mitte ei jäänud sinna passima ning vinguma. Edasi peab liikuma. Sisemine stagnatsioon näitab, et peab end kätte võtma ning midagi tegema, mitte lihtsalt kohapeal tammuma. Võtame või projekti, milles nüüd osalen - ma arenen seal! Ma arenesin juba eile seitsme tunni jooksul, kui veetsin meeldivat aega Tallinna Puuetega Inimeste Majas. Lisaks olin ma õnnelik ega muretsenud. Oluline aspekt, kas pole? Eile oli mu uue elu esimene päev ning kui asi nii edasi läheb, siis võin ma õnnest lausa end Hiinasse välja kaevata ning kõiki kollaseid pilusilmu kallistada ning õppida ära hiina keele. Jah, nii õnnelikuks teeb mind asjaolu, et ma liigun edasi, mitte ei seisa paigal. Nii õnnelikuks.

Ma ajan jälle kelbast. Räägin üht, aga siis viskan jutu mujale. Tüüpiline mina. Vähemalt seda oskan teha. Ja küsimusi vältida, kui need mulle ei peaks meeldima. Aga mu endine töö... Osad kolleegid olid väga toredad. Mõnedega jään edasi suhtlema pikemaks ajaks, mõnega ma ei tea, kas üldse kunagi veel kohtun, mõnega ma tahaks veel kohtuda vägavägaväga, sest nad on mulle armsaks saanud, mõned aga tahan lihtsalt jäädavalt unustada. Võtame või armsaima inimese tollest hoonest. Ene... Vat, uutele inimestele tutvustasin teda nii: ''Tema on kõige parem naine siin hotellis.'' Ja ma arvan, et ma ei pannud mööda. Nii on. Ta aitas alati. Ta oli alati olemas. Ta ei arvutanud. Ta võiks olla mulle vanaema. Samas on ta nii nooruslik. Ta õpetas meid, kuidas mõni asi käima peaks. Kord näitas ta meile kolme erinevat kapsaliiki. Kord õpetas meile, kuidas biojäätmeid oleks kõige lihtsam prügikasti visata. Kord rääkis mulle, et tervisekaitse ei luba puhast pesu ja pakendatud toitu ja veel kolmandaid asju ühe käru peal hoida (mis on loogiline, aga mida mulle ei õpetatud varem). Ja nii edasi ja nii edasi. Tark naine. Reedel kallistas ta mind kõvasti kõvasti ning siis oleks mulle küll pisar silma tulnud. Päriselt. Mul oli kahju. Ma tean, et Enel on hea meel, et me edasi liiguma, aga tal on ka kahju, et tegusad ja toredad inimesed lahkuvad ja asemele tulevad uinamuina tüdrukud, kes ei suuda enda varvastestki kaugemale näha ning ei suuda teretamiseks isegi suud avada. Ning siis kinkis ta mulle marstipanist südame, nagu näeb üleval pool. Seda ei tahaks isegi mitte süüa. Ainult mälestuseks, et on inimesi, kes sulle ikka mõtlevad ja kellele isegi mõelda.

Ühte asja pole ma veel jõudnud kirjutada, kuigi see juhtus oi-kui-ammu-aega-tagasi. Endine kolleeg Inna, kes lahkus ikka enne mind, tegi mõnele meie tüdrukule ka kingitused-üllatused. Nukud. Ehk nagu talismanid. Vasakul on too ilus pildike. On ju ilus nukuke? Pidavat olema vene traditsioon ja amulett, mida kinkida sõpradele ja pereliikmetele. Kohe ei saanud teisiti, kui pidin Innale kaela hüppama ja kallistama teda.

Loomulikult on veel inimesi, keda ma tõesti taga igatsema jään, nii hommikusöögi meeskonnast kui ka restorani meeskonnast. Ja noh, ka terve hotelli peale on mõni inimene veel, kellele ma soovin vaid seda, et neil läheks paremini kui mul seal hotellis. Ma sain hakkama, aga ma sain aru, et pidev pinges oleks ei tule mulle mitte kohe teps kasuks. Ühesõnaga võtame asja nii kokku: hotellis oli väga tore olla, sain tuttavaks seal väga toredate inimestega, kellega siiani suhtlen ja mitte kui kolleegid vaid kui sõbrad. Hotellis õppisin nii mõndagi uut, mida varem ei teadnud, lisaks veel seda, et kõik, mis on ilusa sametkatte all peidus, pole mitte teps nii ilus ja särav nagu arvata oleks võinud. Ma ei kahetse midagi. Sest nagu kõlab mu elumoto - ära kahetse seda, mida oled teinud, vaid seda, mida oled tegemata jätnud - liigun oma eluga edasi ja olen tänulik tolle eluetapi eest oma lühikeses elus.

AGA et mitte ainult ajada siin mingit tööpläma siis ka natuke midagi muud. Neljapäeval käisin

Sassiga Kadriorus jalutamas. Istusime tiigi ääres ning vaatasime linnukesi. Ja siis vaatame - ujub part. On part. Samas - ei, ta pole part. Igatahes, nood pardid seal olid musta-valge kirjud (isased isendid siis), emased olid ikka pruunid, aga nende nokad olid nagu labidad. Korralikku pilti ei saanud neist linnukestest, aga pildil - täpselt keskel - figureerib isalind. Ja nad olid palju pisemad kah, kui meie sinikael pardid. Pluss nad sukeldusid ja olid vee all ikka päris pikalt. Vahepeal isegi ujusid vee all teise kohta. Vapustavad linnud toodud Kadrioru pargi tiiki. Minge vaadake ja uurige ja andke teada, kui on teada, mis part see siis on. Mina kutsun neid igatahes piilupartiteks. Noka järgi. Nende nokk on nagu Donald pardil. On ju?

Ja mu kaktus õitseb! Mul on üks pisipisi kaktus ja ta õitseb, talle meeldib õitseda. Hetkel on tal viis avanenud heleroosakat ja kollakat õiekest ning kaks punga. Noh, pole just väga oluline informatsioon ja selle osa võib täiesti vabalt ka vahele jätta, aga no kuulge! - kui emad jagavad igat pisidetaili oma laste kohta, siis mina jagan igat pisidetaili oma taimede kohta. Vot tak. Või siis natukenegi jagan. Olulist infot. Minu jaoks. Vähemalt on kaktuse õied meeletult kaunid. Nagu lootose õied! Või vähemalt nagu ühed kaunid kevadõied. Kaktus mul vähemalt teab, et on kevad ja et peab ka õitsema. Kevadiselt. Öelge, et see pole tõsi ja ma toon viis vastuväidet.

Lõpetuseks ütlen vaid seda, et oma vaba aja sisustamist alustasin joonistamisega. Järgmine pühapäev on ju emadepäev, selleks ajaks on vaja emadepäevakaarti. Kaks suutsin valmis joonistada. Ühe oleks küll vaja, aga mida rohkem, seda uhkem, ja on mille vahel valida! Nii et edu joonistamisel mulle ning õnnelikku uue elu jätkamist. Johaidiii!

Täpselt selle lause kirjutas üks vahva tegelane (teadmata, aga ta pidi olema vahva, et sellist lauset kirjutada) Pagarikoja tahvli seinale, kui ma veel seal töötasin. Lihtsalt üks väike tore mõte postituse lõpetamiseks. Nautikem.