Lollistuv Lili

Eilne päev. Pagarikoda. Mina leti taga töötamas, kliendiga tegeledes ja naeratades nagu ikka. Uksest astub sisse Jaanus, üks mu lemmikklientidest, ja kohe üle Pagarikoja kostis tema tervitushüüd: ''Tervist, kaunitar!'' No nääd, sellise asja peale kohe ei saa teisiti, kui peab suu kõrvuni venitama. Tegelikkuses on alati nii, kui ikka Jaanus uksest sisse astub, siis ta kohe vist ei saa teisiti, kui rõõmustab, et mina tööl olen. Ikka ta ütleb, et olen kaunitar ning siis veel naerab mu üle. Ja mitte vähe. Eks ma naeran ja norin vastu. Tuleb sinna nooremaid kiusama. Ise on ikka 30 aastat ja pluss peale kah ning naisega ja suuuuuuure kõhuga. Aga ei, siiski on tore, kui on kliente, kes ei esita lolle küsimusi ja lihtsalt teenindavad end ise. Ning võtavad ise lasteküpsiseid... Oh, neid kliente kalleid.

Pagar Pillega tuli taaskord jutuks mu mõistus (kui teil ikka meeles pole, siis mul lihtsalt ei eksisteeri taolist ollust nagu mõistus, aga pidevalt tuleb ta jutuks; karm reaalsus), aga igatahes mina lollistun. Ma ei tea küll, kuhu mul veel lollistuda on, aga ma lollistun ja see on fakt. Edu mulle tolle karmi tegevuse juures... Loodan, et jään ellu.

Nädalavahetus

Taolised nädalalõpud võiksid ju iga nädal olla. Vat, sellised, nagu mul sel korral on olnud. Lihtsalt vapustav! Ja üllatusi täis. Nii palju ilusaid asju on öeldud, nii palju meeldivaid asju on korda saadetud. Jälle midagi, mida vanaduses meenutada ja lastelastelastelastele rääkida (eeldades, et ma elan niiii tohutult kaua, aga arvestades seda, et pensioniiga iga päevaga ikka tõstetakse ja tõstetakse, siis mina ei kavatse küll enne susse taeva poole visata, kui ma ikka vähemalt 10 aastat olen saanud pensionil olla, ja nii ongi. Tehke järgi või makske kinni.). 

Alustan kohe kaugest reedest. Kondiiter Marge ütles mulle, kui oleks võimalik ja kui saaks, annaks ta mulle klienditeenindamises magistrikraadi. Ma olevat lihtsalt nii superluksilt vahva klienditeenindaja, et anna vaid otsad. Too oli terve reedese päeva parim kompliment. Eks mulle on mu klienditeenindamise osas neid komplimente varemgi tehtud. Vähemalt üks asi, millega ma hakkama saan. Ja seda täitsa ise.  Aga tegelikult oli reedese päeva suuuurim üllatus postkaart. Lähen mina Pagarikoja postkasti tühjendama, seal oli ikka Sirp, nagu reedeti alati, mingid arved ja postkaart. Taha oli kirjutatud ''Lilian@pagarikoda''. Ja muu jama ka. Aga all polnud saatjat. Postkaart Hispaaniast ilma saatja andmeteta. Terve päev mõistatasin, kes võis olla 16.05.2012 Hispaanias Malagas. Vat, ei mõelnud välja. Terve päev kummitas mind. Eile vist suutsin selle olukorra lahendada: üks mu klientidest, kes hõõrus mulle pidevalt nina alla, et ta läheb Hispaaniasse. Ma arvan, et too meesterahvas oli ainuke isik, kes seda teha sai, aga ma pole väga kindel. Nii et siiski: mõistatuslik postkaart Hispaaniast ja tolle saatja on küsimärgi all. 

Reedel käis mu töö juurest läbi veel üks armas väike tüdruk. Ta käib ikka seal minuga rääkimas. Enne minekut ta aga seekord küsis, kas kalli saab. No mida veel? See oli nii armas, et pisar oleks peaaegu silma tulnud. Tõesti, kas saab kalli. No ikka saab. Kes siis kallist ära ütleb? Eriti tolle väikese armsa tüdruku oma, kes meenutab mulle mind väiksena. Tegime siis kalli. Ikka armas plikatirts. Ahjaa! Reedel käisin ju kinos kah. 3D'd jõllitasin. ''Men in Black''. Vähemalt sai nalja seal filmis.

Eile oli hea päev. Mõnus puhkus. Mis sa teed, kui eile oli esimene päev kahe päeva jooksul, kus ma ei käinud ei pagarikojas tööl, last hoidmas ega oma uues töökohas proovipäeval. Seega - esimene totaalselt vaba päev kahe nädala jooksul. Ja seda ma nautisin. Käisime esiteks loomaaias, kus olid jääkarud ja hülged ja ahvid ja maod ja... Osad kohad olid ajutiselt külastajatele suletud. Vat see oli kurb. Hakka või pisaraid valama. Aga teiseks sai käidud tivolis. Kolm karuselli sai ära katsetatud. Esimene oli ikka nii kohutavalt hirmus, et anna või otsad. Ma mõtlesin, et kukun sealt alla. Kujutasin ette, et hüppan langevarjuga. Tegelt ka! - see oli nii hirmus, et kui ta korra seisma jäi, lootsin, et ta lõpetab, aga ei! - tema pani edasi tagurpidi! Oii!, milline hirm naha vahele puges. Või hakkan ma lihtsalt vanaks jääma ning taolised kiired ja kohutavalt hirmsad karussellid pole ikka mulle. Mis teha, vanadus hakkab pähe. Teine oli lahja karusell. Pea alaspidi sai küll riputud ja raputatud, nii et naba paljas, aga siiski lahjavõitu. Kolmas karusell ajas südame pahaks. Alguses polnud nagu hullu, aga siis võttis ta tuurid üles ja noh... Pea hakkas aga ikka ringi käima. Lausa vapustav.  Eks ma peale tivolit suutsingi oma söödud hamburgeri välja tulistada. Ikka sealt kaudu, kus ta sisse läks. Aga tegelt ma arvan, et Muumid on buliimikud. Jeah, nad on paksud küll. Arvatakse, et nad on paksud, sest neil pole toidu väljatuleku auku. Ma usun ka seda. Aga mõelge nüüd loogiliselt: kui neil ei tuleks never ever ühtegi sisseläinud toitu välja, siis oleksid nad ju täitsa ära surnud. Seega peab mingi osa toidust siiski välja tulema. Seega arvan mina, et nad on buliimikud. Vat siis. Küll ma olen enda arvates ilgelt tark! 

Täna aga olin taaskord hotellis hommikusöögiteenindajate meeskonnas. Ja nüüd üritan puhata, st puhkaks, kui saaks, aga ma suutsin seelikule kloori kuidagi valada. Seda suudavad ainult parimad, ja mina olen parim... Seega - seni, kuni mul jalad veel all, seni tegutsen! Tegutsema hakkan ma nüüd! Kuigi tegelt tahaks pea padjale panna ning silmad kinni panna ning näha unes seda, mida täna öösel nägin... Ohhhh...

Võõrad suled vol

Ahjaa!  Ma olen juba ühel korral end ehtinud võõraste sulgedega, aga ma pean seda tegema veel ühe korra. Okih, mitte Gabrieliga enam. Nüüd omistan endale võõrad suled Kata ja Jakobi näol. Te lihtsalt ei suuda ette kujutada, milliseid kilde nad maha panevad. Näiteks Katarina ütles mulle kord, et ma ei ole vana, sest mul ei ole meest ega last. Jakob palus mul kord prillid eest ära võtta ning siis ütles, et ma näen ilus välja. No nääte, millised naljaninad nad on! Igatahes, nüüd mõned pildiklipid.

Ja nii lihtsalt on...

Päris Ise

Mu armas, veel praegune kolleeg, suutis mulle taaskord imetabase komplimendi soetada. Nimelt Pagar Pille ütles mulle nii: ''Peab tõdema, et sa näed tunduvalt rumalam välja.'' Vat siis, milliseid komplimente suudab üks inimene mulle teha. Ja nagu juba aru saite, oli too kompliment taaskord mu imetabase mõistuse pihta. Mina ju ei saa sinna midagi teha, et mul selline vigastus külge kleebitud on... Päriselt noh... Pealegi, üritage ise olla minu mõistusega. Ma usun, et iga teine ei saaks sellega hakkama. Peab olema tasemel, et omada taolist mõistusekiirgust nagu mulle on loomupoolest antud. See on see, kui sul on palju õdesi ja sinust lihtsalt läksid nood head geenid mööda. Vabandust, geneetiline defekt.

Vaadake, mõnikord olen ma vägavägaväga tõsine. Tõesti, kohe nii tõsine, et mul hakkab ka hirm, et ma nii kohutavalt tõsine olla suudan. Kohe megasuperhüper tõsine. Tõmbun endasse. Olen kuss. Ei räägi. Iga sõna, mida öeldakse, on nagu löök allapoole vööd, kuigi see pole nii. Mõnikord lihtsalt juhtub nii, et tahan olla tõsine. Mudu kõik naeravad ja on pahased, et ma teen ainult nalja tõsiste asjade üle ka. Ma ei tee seda meelega! Kuigi tegelt, kui on mõni tõsine küsimus, millele peaksin ka tõsiselt vastama, siis nagu automaatkäiguga vahetub mu sisemus ümber, mu mõte blokeerub tõsisuse koha peal, ning minu kerkib esile kloun, kes kohe ei saa teisiti, kui peab mõne krutski viskama. Oma klounistliku käitumisega suudan nii mõnegi inimese enda poole kurjalt vaatama panna. Ka need, kes ei vääri mu klounistliku käitumist ebasobival ajal. Nii võin tõdeda, et ma ei suuda tõsistes olukordades adekvaatselt hakkama saada. Minu paha. Püüan end parandada. Ühel hetkel. Ja tegelt ka, ma ei tee meelega, et ma tõsine olen ega ka seda, et ma naeran liiga palju... Ma üritan end remondimehe kätte viia, äkki parandab ta minu ära. Remont võib vaid kalliks maksma minna. Oiii! Ikka väga palju raha võib see maksma minna. Hakkan rikkaks, siis lähen remondimehe juurde. Seni aga... Lihtsalt kannatage või tehke 180-kraadine totaalne kannapööre ning jookske elu eest hing väljas minema. Tsauhhapakkaahhhaaa!

Aga mina tegin inimesele rõõmu meelt. Tehke järgi või makske kinni. Mõnikord suudan ka mina üllatada. Supraaaiiiizzz!

Ma valin uut töökohta. Noh, arenguruumi mul ju on... Pealegi: ''kaua võib üks inimene teha seda, millest tal on ükskõik'' No nääte! Mõni suudab vägaväga kaua, mina mitte. Kord viskab mulle ka kopa ette. Ja siis olen ma nagu põrisev traktor, mis mööda põldu kihutab ja teeb põka-põka-põkka-põrrrrrauhhh!

Ahjaa! Ma ei saa ju unustada kõige tähtsamat asja, mis mu uue töökoha ühele uksele on kinnitatud. Uksel on silt: ''WELCOME HOME''. No nääte, nagu läheks koju. Tunne on küll selliste killas. Ja ma olen seal vaid kaks korda käinud. Aga seal saab ju hommikuti täitsa tasuta süüa nii hõrkusi roogi, et lausa lust hakkab mu südamel seda luksust nähes. Puuviljad, praetud viinerid, seened, kodujuust, sink, juust, pannkoogid, praemuna, head kohvi, putru moosiga, croissante, teisi saiakesi, müslit, krõbuskeid, jogurtit... Nimekiri tuleks lihtsalt öeldes lõputu. Kui näituseks võtta, et esimesel hommikul sõin vaid kausi müslit, siis täna olin targem ja võtsin kodujuustu, värsket kurki, kadaka juustu, praetud tomatit, kukli ja kõige peamise asja - suure tassi musta kohvi. Ärge nüüd arvake, et ma kogu suure taldriku toitu täis kuhjasin. Igast asjast sutsuke vaid. Noh, kurki oli tõesti natuke palju. Ahjaa! Ühtesi saiakesi võtsin ka. Aga need olid nii pisikesed. Üks oli moosiga, teine kreemiga. Mõnusad. No näete siis, seda kõike saab maakeeli öeldes ilma rahalise maksevahendita.

Arenguruumi mul on, aga teate, hetkel võin öelda, et HETKEL VEEL olen ma oma valikuga rahul. Süda küll tahab natuke kriipida, aga küll ma talle näitan veel! Püüdku vaid.



Nalja tahate kuulda? Ilmselgelt mitte. Pealegi ei jõuaks ma nii kõvasti karjuda, et kõik seda kuuleksid. Pluss tegelt pole üldse tegemist naljaga. Mis ma öelda tahan on see, et mina ei mängi enam Ilmaga. Ja nii jääbki. Mõelge ise, täna hommikul säras niii lõõskav päike, et anna või otsad, oli nii soe, et inimesed leemendasid higist, aga nüüd... Sajab lauspaduvihma. On see siis normaalne? Eh, on. See on ju Eesti ilm... Nautigem seda!




Kuulake seda http://www.youtube.com/watch?v=A0tPvKeXNPo&feature=related.

Päriselt ka...

Ma peaksin hetkel tööd tegema. Pirukaid ja saiu müüma ja klientidega suhtlema ja neile oma kõige ilusamat naeratust naeratama, aga selle asemele mängin ma jälle haiget. Tase lihtsalt. Teist korda selle aasta jooksul, kui olen suutnud haigeks jääda. Ja mööda pole sellest aastast läinud rohkem kui neli kuud ja natuke peale. Ma olen tavaliselt aastas korra haige. Ja seda ka mõni päev järjestikku vaid. Ja arst ütles mulle reedel, et mul on angiin. No tervist. Okih, algeline angiin, aga kas see muudab asja? Arst on mul ka naljakas. Ütles, et ma ei tohi ühtegi toitu külmakapist võtta ja süüa. Toit ja jook peavad olema soojad ja puha. Jäätist ei tohi ka süüa. Aga arst oleks pidanud osanud ette näha, et mina ei kuula alati vanemaid ja targemaid. Tõesti, arsti juures olles mõtlesin, et ma kuulan sõna ja ei söö midagi külma ja puha. Nagu et oleksin tubli või nii. Minus murdus miski. Murdus kui kuivanud õlekõrs. Ma tundsin, et ma ei saa ka sel korral iseendale vastu hakata ning mitte süüa kõike seda, mida ma tahan. Ilmselgelt süüa kõike, mida arst on keelanud. Hea asi selle juures on, et ma jäin truuks iseendale. On ju positiivne? Pealegi ma võtan vähemalt neid antibiootikumegi, milled arst mulle välja kirjutas. Juba see on suur vastutulek minu poolt. Ja igaüks, kes mind vähegi teab, v.a ma ise, teab, et taoline tegu on minu kohta suur eneseületus. Minu jaoks on need rohud ja värgid niikuinii vaid selleks, et neid 1. valesti võtta, kas siis valel ajal või vales koguses, 2. mitte absoluutselt tarbidagi. Ma tean, et ma olen paha inimene. Näete ju isegi.

Reedel pean taas arsti juurde minema. Kuna arst ei ole minuga pidevalt koos, siis mina vaid noogutan ja ütlen, et tegin kõik täpselt nii, nagu arst mulle ette ütles. Mina pole siis süüdi, et haiguslehel olles mu  ravi pole mõjunud. Ma tean, ma olen vastik. Endal hakkab ka halb juba. Südametunnistus kogub juba tuure. Aiaiaiii. Kuhu ma nii välja jõuda tahan...? Brasiiliasse? Jeah, küll ma sellise suhtumisega ka kord sinna jõuan. Uskuge mind. Mina juba suudan. Ma olen ju lootusetu.

Mõelge ise, kui mu käest kukuvad maha pea kõik asjad, kui ma suudan end igale poole ära lüüa, ennast katki teha, haigeks jääda... Tegelikult pole mina süüdi. Päriselt ka! Asjad lihtsalt ei taha mu käes olla. Nad ise tahavad maailma avastama minna ning lähevad mu käest ära. Ja mina ei löö end meelega ära! Seinad ja uksed ja muud värgid tulevad ise mu tee peale ette. Ise tulevad! Ma näen, et mu ees on vaba tee ning kui mina kõnnin, siis pauhti! on laud poolel mu teel. No näete, mina pole süüdi ju. Ja mina ei tee ise end katki. Asjad ise tahavad mind katki teha. Päriselt ka! Üritage te nüüd kõik minu vastased vastupidist väita. Sest kõik on tõsi, mida mina ütlen. Aamen selle peale.

Ideaalsus

Ligilähedane ideaalile. Nalja teete või? Ma ei ole isegi mitte ligilähedane normaalsusele, nii et ideaalsus jääb minust ikka väga-väga-väääääääääääääääääääääääääga kaugele. Nii et ei ole siin midagist ''ligilähedane ideaalile''. Ja tegelikult, mis asi on ideaalne? Kohe uurime järele. Minu armas eki.ee tuleb abiks. Seal on kirjas taoline värk:''ide.aal+, ide.aalne - täisulik, pairm, FILOS ainult ideedes, inimeste teadvuses eksisteeriv.'' No näete, ideaalsust ei eksisteeri. Või noh, eksisteerib, aga seda vaid iga inimese enda peas, kahe kõrva vahel. Seega on ka ideaalsus igaühel erinev. Minu ideaalsus ei pruugi olla veel Sinu ideaalsus. Seega ideaalsust pole olemas. Ja mida ma sellest järeldan? Ma ei saa olla ligilähedane ideaalile, kui ideaalsust absoluutselt ei eksisteerigi. Ma võin ju väita, et jeah, ideaalne on, kui ma olen selline ja selline ja selline, aga siis tuleb üks ning lükkab ümber kõik, mida mina olen ideaalseks pidanud.

Tegelikult kah, mis on inimestel tolle ideaalsusega? Mehed tahavad ideaalset naist, naised tahavad ideaalset meest. Ja ma usun, et pea kõik soovivad ideaalset elu. Nii, ühe jaoks on ideaalne elu, kui tal on mees, kaks last, koer, kass ja maja suure aiaga. Teise jaoks on ideaalne elu, kui tal on suur kohver täis palju raha, et saaks rännata punktist A punkti B. Kolmanda jaoks on ideaalne elu elada elu lõpuni raamatuid lugedes. Näete, juba sellest, et igaüks kujutab ideaalset elu totaalselt erinevalt näitab, et ideaalsust ei saa võtta üheselt. Ilmselgelt. Nii palju kui on erinevaid inimesi on erinevaid ideaalsuse maastikke. Igaüks meist maalib endale just sellise maastiku, kus ta saab seigelda ja rõõmu tunda oma nn ideaalses elus. Aga paljud meist jõuavad taolisele maalile? Maalile, kus on kõik aina ideaalsus ise? Jeah, me püüdleme sinnapoole. Igaüks erinevaid radu pidi.

Teisalt olete te mõelnud, et ideaalsuse poole püüeldes muutuvad ideaalsused? Me siiski areneme, kasvame, õpime... Alustame väikeste ideaalsustega, ja lõpuks, on meie kujutluspildis sellised ideaalsused, mida ei anna võib-olla isegi mitte hoomata.

Kas me üldse mõistame, mida meie alateadvus meile ideaalsuse koha peal ette söödab? Kas meil on üldse aimugi, kas meid ümbritsev maailm on ideaalne, ja kas on üldse võimalik luua ideaalne Mina, ideaalne Sina, ideaalne Maailm? Selleks võib minna aastaid (või isegi põlvkondi?) jõudmaks sellisele ideaalsuse astmele, mida igaüks meist soovib. Ja alati leidub rahulolematuid...

Ligilähedane ideaalsusele. Käegakatsutav, kuid samas nii meeletult kauge mõiste. Mina ideaalne. Sina ideaalne. Meie ideaalsed. Maailm ideaalsus.

Keerukas

Nimesi ei nimeta ja näpuga ei näita, aga üks tegelinski suutis jälle haigeks jääda. Angiini nimelt. Täpsemalt algelisse angiini. Haiguslehe sain ka. Nüüd ei nädal aega mingit tööd. Olen puhkusel. Seda ma soovisingi ju. Okih, mitte nüüd kohe nii, aga nüüd ongi natuke rohkem aega tegeleda selliste asjadega, millega ma peaksin tegelema. Korteriotsing. Uue töö otsing. Või peaks tõesti seljakoti pakkima ning lihtsalt taaskord hääletama hakkama mingis X-suunas? Mõnikord on see seljakotipakkimise kihk lausa meeletult suur. Tõega suur. Võtaks kätte ja läheks minema. Aga ma ei tee seda. Nope. Mitte seekord. Sel korral jään ma siiski Eesti pinnale. Selleks suveks. Kolm on küll kohtu seadus, aga ma lahkun vaid viimses hädas. Ja küll mina juba tean, millal mu nn kannatuste karikasse viimane piisk langeb. Sinna on veel aega. Hetkel on oluline end säästa. Säästa mõnest inimesest. Mõnest olukorrast. Mõnest käitumismallist. Ja väga paljudest... Ühtedest asjadest, millest ma end väga säästnud pole. Ma saan hakkama. On vaja vaid ruumi ja aega. Ja head plaani. Algplaani tegelt. Lõpp-plaani ma tean. Algust on vaid vaja. Motivatsioonipuudust mul hetkel pole. On nii mõnigi asi, mis mind innustab ja mis mind lausa lükkab takka. Teadjad teavad üht põhilist lükkajat, kuigi too põhiline tõuge mu plaanide muutustele peaks olema teoorias mu toetaja.

Ma ju pole nõrk. Ei ole ju? Täitsa tugevust täis Eesti naine. Ja natuke kangekaelsust kah. Positiivne asi on ka - ma suutsin lõpuks end maha rahustada. Igaüks, kelle soov on mind kuristikku lükata ja verepisaraid valama panna, leppigu sellega, et minu verepisarad on otsa saanud. Ma loodan, et on. Igapäevaselt ümbritsevad mind inimesed, kelle ainus soov on mind murduma panna. Nii näib mulle nende tegevusplaan paistvat. Kas mu kannatamistest pole neile küll olnud? Tundub, et ei. Okih. Ma siis jätkan samas vaimus.

Kätlin ütles nii veebruari kuus midagi taolist, et keegi peab ju mu vanemakohuseid täitma, kui mu enda vanemad seda ei tee. Õigus! Keegi peab ju seda tegema. Näiteks ma ise. Kui latsevanemad ise latsevanema kohustusi ei taha täita, siis on määratud latseke hukule. Ma vist päris hukka pole läinud... Noh, see et mu intelligentsuse tase on natuke nigelavõitu ning mõistus pole mu vanusele järele jõudnud, pole ju päris minu viga...

Muide, kui te näete kedagi hullumeelset brünetti rulluisud jalas ringi tuiamas ning tal on peas selline nägu, nagu ta oleks ilge rulluisuäss, siis teadke, see pole mina... Ausalt, see pole mina. Mina ja igasugused ratastega olevused ei käi käsikäes. Nagu mina ja tehnoloogia. Taolised asjad on ettemääratud hukule.