Haige olen. Vat, lihtsalt lampi jäin haigeks. Ja juba neljandat päeva olen tõbine nagu mingi... Haigus ise. Viimati põdesin nii pikaaegset haigust - neli päeva ikkagist - aastal... 2005? Või noh, igatahes mitu sajandit tagasi. Mina olen ikka vaid tavaliselt max 2 päeva haige. Mitte neli! No kuulge, see on nagu mingi nali või. Jeah, tunnistan oma patu üles - ma tahtsin olla kolmapäeval haige. Sain oma tahtmise. Kolmapäevast sai veel naljapäev, kus ma ikka pidin tööle kakerdama. Siis sellest sai reede. Ja nüüd täna. Pidin täna ka tööl olema, aga näädsa - juhataja ütles, et istu kodus ja joo teed. Eh, mida mul siin ikka teha paremat on kui vaid teed lürpida. Ja teki all kõkutada. Uimane on olla. Olgem ausad - mõnikord on ikka hea natuke haige olla. Luksus, mida iga päev kuldkandikul sulle ei anta. Eriti mulle, kelle põhihaiguseks on krooniline verevaegusaneemia. Raudse tervisega nagu ma juba olen.
Neljapäeval oli naistepäev. Sain isegi lilli. Kaks roosi ja viis tulpi. Tulbid on mu lemmikud. Ühed lemmikutest. Ega roosidelgi midagi viga pole, aga need meeldivad ju peaaegu kõigile, ja mina ei taha olla Kõik. Okih, mingi müstika siiski neis roosides peitub, aga mitte nii suur müstika, kui põllulilledes, mis on just sellised, mida igaüks igaühele ei vii. Suurilinnades polegi neid ju saada. Siis peab tahes-tahtmata jääma oma kallite lillede juurde. Kui just nupp ei noki ja midagi vahvat välja ei mõtle.
Aga üks hiline naistepäevalilleke kõikidele naistele: @~~}~~~ No nääte, isegi sellisest lillest piisaks mulle täiesti. See vähemalt ei närtsi ära ja jääb seniks, kuni ta ise hävitad. Ma olen vähenõudlik. Nii et mehed, te ei pea üle pingutama. Natukesest piisab alati!
No comments:
Post a Comment