Seal ukse taga on keegi, kes suudab mu naerma panna. Fakt, mis viib lausa enneunustavalt joovastusse. Unustustekaevusügavikust kerkib pinnale kaunis helesinise läikega mull, mis meenutab hõljuvat tiibadeta tüsedavõitu haldjast ristiema, kes on tulnud kaevust maale õnne tooma. Et igaüks saab tükikese õnnekulda hinge. Hingetagavarasahvrisse kõige vaevalisematesse aegade tarvis. Helesinise läikega mull keerleb ja tiirleb me ümber, lehvides nähtamatu hingena igaühest me ümber. Pannes tahtmatult oma virvendustega meid tundma ärevalt. Pannes meid tundma, et keegi jälgib meid. Et keegi on me lähedal. Aga me ei näe teda. Hetk hiljem tunne hajub. Kaob kuhugi kaugustesse. Ristiemast lendlev mull leidis järgmise, kelles tekitada kummaliselt kihelevat tunnet. Nii ta lendleb ja lendleb. Kord kõrgemal, kord madalamal, põigeldes eemale ettejuhtuvatest puudest, majadest, mägedest... Meie elude haldjas. Meie elude õnne haldjas. Meie õnnetooja haldjas. Kaevusügavikust välja ilmunud just hetkel, kui teda kõige vähem oskame oodata.
''Kõik, mida sa lood, võid teistega jagada,'' laulavad Indigolapsed. Pole neid ammu kuulanud. Nii hea, lõõgastav. Rahustav. Unustusse viiv. Teise maailma hõljutav.
Kas ma eelistan nutta või naerda? Mu sõbrad on mõlemad. Nii hea on naerda. Nii lõõgastavalt vabastav. Nii hea on nutta. Nutta end tühjaks ja priiks kõigest, mis tekitab hinges tugevaid keeristorme.
No comments:
Post a Comment