Maailmast

Ma tunnen end ikka kohutavalt tohutult vanana. Ja kevad tuleb kah kätte. Kuulge, mõelge nüüd ise - ma ju ikka olen palju vanem, kui ma nt suutsin varem kirjutada siia pikkkkkkki romaane (ja ma ei liialda ju), siis nüüdseks on need romaanid nii kokku kuivanud, et ei anna isegi mitte novelli mõõtu välja. Taandareng teeb vanadusega koostööd. Peaks vanaduse maha jätma. Eks ma tegelt olen ju igavaene 22. Kui teised saavad olla igavesed 20 või 18ed, siis miks peaksin mina saama mitte olla igavene 22? Parim eluaasta ju üldse! Mõelge vaid - 22 on viimane taks! Ma parem olen selles eas, sest siis on juba ju kõik lubatud. 20lt pole ju kõik lubatud. Kasiinosse ju minna nt ei tohi, kuigi ega ma pole isegi veel sinna jõudnud. Ja paljudesse klubidesse saab ka alles siis, kui oled 21 täis. Siit võiksin edasi arutleda, miks ma küll siis ei taha olla igavene 21. Lihtne ju - see ei riimu hästi. Ja see pole viimane taks, kus kõik on vaja veel järgi proovida enne, kui vanadus hakkab võimsust võtma. Ma siiski arvan, et olen endale õige nn viimase vanuse valinud. Ja jään sellele ka truuks. Vat siis nii.

Küsimus: Kas valuvaigisti võtab kõik valu ära? Noh, on ju loogiline, et valuvaigisti vaigistab valu. Aga näiteks kui mu süda hirrrrrmsasti valutab või mõistus läheb paigast ära või hinges on nii tohutult piinav valu, et lõikaks kas või noaga, kas siis võin võtta tugevatoimelist valuvaigistit ja valu teeb leebet? Sel juhul peab ikka väga tugev valuvaigisti olema... Tohutult tugev. Selline... Müstiliselt tugev. 500st pole kasu. Nonsens. 500x6 aitaks võib-olla. Siis oleks kutupiilu olek garanteeritud.

Oskate ette kujutada, kui isekad võivad mõned inimesed olla? Lihtsalt nii meeletult isekad, et isegi mina ei suuda ette kujutada kui isekad. Parafraseerin üht veresidemetes väga lähedast inimest: kui teistega sõbralik olla, ollakse ka sinuga sõbralik. Lugedes seda lauset, tahtsin ma naerdes voodi alla väänelda. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, mida kõike mustad tähed meie ette tuua võivad. Mida kõike kirjutada võib. Mida kõike... Ka mina kirjutan palju hülgemöla, aga teades ennast, siis ma isegi ei saa öelda, et ma sõbralik olen. Eiii! Ja ma ei käitu ka alati sõbralik. Vastupidi. Ma olen see, kes olen. Ma ei taha end muuta. Noh, natuke ikka tahan, sest neid miinuspooli lausa lokkab must välja.

Oih, mida ma räägin?! Lausa kohutav! Ma pistan end nüüd pokri. Mõneks ajaks vähemalt. Kaua ma siin kummalist juttu ikka puhun. Idiootsus!

Uudis kah - ostsin endale uue telefoona. Jeah. Puutetundliku. Nutitelefoona. Ja mitte ainult - 3D ikka. Ähäh. Ma olen ka nüüd kõva mutt. Ega ma sellest väga suurt aru niikuinii ei saa. Teisalt küll õpin. Teate, ma tean, et tegelikult pole mul seda telefonihakatist vaja, aga ma võin ju end kord elus ju ka hellitada. Polegi endale niiiii suurt luksust veel lubanud. Ja veel taolise raha eest. Kord elus ju võib. Peaasi, et ma õnnelik oma uue leluga oleksin. Soovige edu!