Toreda päeva ennustus

Hommikul ma mõtlesin, et tuleb imeline päev. Päev, kus õpin juurde uusi asju. Päev täis emotsioone. Põhimõtteliselt läkski kõik nii, nagu ma tahtsin. Järeldus, mõttejõul on väga suur tähtsus. Ikka kui midagi mõelda, siis nii ka läheb ja mitte kui midagi muud ei saa.

Päev algas nagu ikka üks argipäev alata võib - ärgates ja tõustes. Ma teadsin ainult seda, et täna pean ma hakkama üht noormeest õpetama. Ise olen tööl olnud ainult kaks nädalat ja siis hakka veel õpetama kah! Kusjuures, ma olin kõik vajaminevad asjad üles kirjutanud ja vahepeal ma mõtlesin, mis siis, kui ma peaks ka kedagi õpetama. Et oleks ikka ilgemalt ilgelt vahva. Ja nüüd siis tuligi see päev. Kuidagi ootamatult. Samas põnevalt.

Ma näen tööl olles aknast, kes meie majast mööduvad. Enamjaolt teen vahet ka neil, kes meie juurde tulevad. Rahulikul sammul möödus noormees pintsakus ja geelitatud tukaga. Tundsin, et ta tuleb meie juurde. Tuligi. Küsis, kas A, minu tööandja, on seal. Ma olin üksi! Ütlesin küll, et helistan talle. Ta vastu, et pole vaja. Ütles, et ootab autos. Ja mina siis mõtlesin, kui see ongi see tegelinski, keda õpetama pean hakkama, on asi küll jokk. Tegemist oli väga tagasihoidliku ja korraliku tüübiga. ''Teda on küll igav õpetada,'' käis mu mõttest läbi. Ja siis, kui ta tuligi hiljem tagasi, mõtlesin, et mul kohe veab totaalselt. Asi polnudki nii hull. Palju põnevam oli! Pea kaks tundi rääkisin talle kõigest, mida teadsin. Kõigest, mida peaks ka tema teadma. Ka kõige pisematest detailidest. Mu hääl oli peale seda loengupidamist läinud. Huvitav, mis saab siis, kui helistamiseks läheb? 30 pakki Mynthonit ja asi korras! Odavam on vett või teed juua...

Noormees kuulas huviga. Küsis asju, millest mul isegi aimu oli. Oskasin vastata, v.a mõned asjad. Enamjaolt panin ma tarka, nii et tolmas! Mu ego tõusis pügala võrra! Jippidii! Ja ma tundsin end kohutavalt targana. Ja kui hiljem mu teine kolleeg, kes on minust kaks päeva kauem töötanud, ütles, et tema ei oska pooligi asju seal, sain ma teise egolaksu. Ja kolmas egolaks tuli, kui noormees, kellele ma loengut pidasin, soovis minu märkmetevihikust PDF-faili teha. Ma ütlesin, et seal on tühised asjad sees, aga siiski ta soovis neid. Sest isegi kõige pisem asi vajab meenutamist. Mina olengi tänu sellele märkimissüsteemile enamus asju endale meelde jätnud.

Kaheks tunniks minu kuulajaskonnaks saanud noormees suutis mind veelgi üllatada. Me lahkusime koos. Andres ütles, et ma ikka puhkaks nädalavahetusel ja hingaks ikka sügavalt sisse ja välja. Eelootav nädal tõotab tulla kõnederohke ja mind pannakse proovile. Olen juba kaks nädalat niisama ilus olnud. Nüüd peaks tööle ka hakkama. Lahkusime kahekesi. Noormees küsis, kus kandis ma elan. Vastasin Kalamajas. Esitasin omapoolse viisakusküsimuse. Ta elab ise Jüris, aga ütles, et võib mind ära viia. Vopa. See oli üllatus. Ma mõtlesin, et mis nüüd maailmas juhtunud on. Kas tõesti hakkab põrgu jäätuma? Ma võtsin igatahes selle kutse vastu. Egas siis iga päev pakuta transporti otse kodu ukseni. Kuigi jah, egas see Kalamaja ja Jüri just naabrid pole. Ja ekselda saime me kaks ka Tallinna linnas. Sellise autoga sõites ei ole vahet, kas sõidad viis minutit vähem või rohkem. Ikka luks auto oli. Suur ja mõnus... Nahksisustus ja vaade oli suurepärane... Mugavus missugune. Sellise autoga sõidaks kas või iga õhtu koju! Vahet pole, et õhtune kõndimine selle tõttu unarusse jääb! Halleluuja mugavatele nahksisustustega autodele! Nüüd hoian ma pöidlaid ja varbaid, et saaks veel noormehega koju sõita. Nii võib talle teekond meelde jääda. Ärakasutaja missugune.

Täna tundsin mitu korda tööl olles deja vu efekti. Jällegi. Hea enne. Mulle vähemalt. Ma tean ja olen nüüd 99.9% kindel, et tegin õige valiku, et ikka valisin töö. Ma tean, et saan sellega hakkama, ma tean, et see saab olema raske katsumus. Mulle anti võimalus. Mind valiti välja kogemustega inimeste seast. Mina, kellel pole ühtegi kogemust telefonimüügi alal, saan teha tööd, millest mul pole kõige värvilisematki aimu. Ja ikkagist valiti välja mind! Kelle poole ma pöördun tänudega? Kolleegid... Vot, selliseid seltskonda poleks suutnud isegi unes endale töökollektiivis ette näinud. Nad kõik on väga positiivsed ja aktiivsed ja täis elu ja energiat ja igaühe mõttemaailm on teisest erinev. Samas meid liidab miski ühine asi. Ma arvan, et see pole huvi toonerikassettide või printerite vastu. Ükskõik, mis see ka poleks. Ma tahan seal olla. Pealegi, see koht on heaks hüppelauaks mu edasisse ellu. Kui ma suudan seal imesi korda saata (ja ma tean, et ma suudan seda), siis suudan ma ka oma tulevikutöödel seda teha. Ükskõik, kui palju mul neid ka tulemas pole. Minu eesmärk on ennast üles töötada. Isegi, kui ma peaksin selle jaoks töötama 15 tundi päevas, ei anna ma alla. Töötama ja tõestama nii endale kui ka teistele, et ma pole nõrk. Ja seda ma polegi. Iga algus on raske. Ja kindlasti ei saa mul kerge olema. Ma ei ootagi, et mul kerge oleks. Kerged ülesanded on nõrkadele. Mu ees laiub pimedus. Iga pimedus peidab endas negatiivseid ootusi. Iga pimedus peidab endas riske. Ma riskin, et olla õnnelik. Ma riskin, et unustada. Ma riskin, et olla keegi, kes suudab teha kõike. Ma ei taha olla tänapäeva iseseisev naine, aga ma tahan enne mitte-iseseisev-naine olemist elada iseseisvalt. Kui suudan iseseisvalt iseendaga toime tulla, saan hakkama oma elu jagamisega ka teise inimesega. Oot, pimedusest läksin eemale... Pimedus... Negatiivsed ootamatused... Riskid... Kas tõesti? Noh, oleneb, kes kuidas asja võtab. Rikid peidavad endas igal juhul negatiivseid emotsioone. Me ainult ei pea neid võtma negatiivsetena. Mina seda ei teee. Kasvatan negatiivsest ootamisest põnevust täis ärevuse. Ärevuse, mis on tulvil põnevust. Ootust. Mu hing pulbitseb sellest kirjutades, sest ma tohutlust tahan ennast proovile panna selles pimeduses. Tahan, et see pimedus kasvaks värvikirevaks valguseks. Ma ei taha, et see oleks ere valgus. Ma ei taha tunneli lõpus valgust näha. Sest ma ei usu tunnelite juttu. Lihtsalt on pimedus, mis kasvab valguseks. Kasvab meie sees ja meie ümber. Aegamisi kasvab. Korraga me lihtsalt avastame, et me näeme enda ümber värve ja mitte pimedust. See on ootamatu. Ootamatu avastus. Ja just see ongi põnev! Mitte kunagi ei tea, millal on valgus kasvanud piisavalt suureks, et seda tunnetada. Kunagi ei tea, millal on pimedus selja taha jäänud ja lõpuks ometi täiskasvanuks saanud. Aga mitte kunagi ei saa me jätta pimedust maha. Kui pole pimedust, pole meil ka valgust. Tasakaal. Tasakaalu ei tohi kaotada. See peab alati jääma. Kui on liiga palju valgust, ei suuda me leppida kunagi ootamatu pimedusega. Vastupidi ka. Kui oleme liiga kaua veetnud aega pimeduses, hakkame ahmitsema valgust, mis ootamatult kusagilt puu tagant välja hiilib. Nii saab valgus otsa ja pimedus saabub taas... Hoiame siis mõlemat tasakaalus. Ikka 50-50.

Aga risk ja pimedus. Risk on väljakutse. Seega pimedus on samuti väljakutse. Kes võtab selle vastu kes mitte. Mina võtan. Jälle tööga seotult. Töö... See tuli ootamatult. Mulle mitte nii väga, aga teistele. St mõnele küll. Kusagilt ma alles lugesin mõtet, et kui me ei tee asja naudinguga, siis me raiskame oma aega. Ma naudin oma tööd, kuigi ma tõsimeeli ei tea, mis mind ees ootab. Ma naudin, et suudan olla inimeste keskel ja suhelda inimestega. Ma olen suhtleja, kuigi nii mõnigi seda ei arva. Arvatavasti imestaks nii üks kui teine, kui kuuleks, mis alale ma end sokutanud olen... Mina ja suhteln! Minevikus küll mitte. Olin ju ikkagist tagasihoidlik ja kõnelesin hädavaevu. Kuigi jah, latatara olen ma ka olnud. Seda mõnes seltskonnas. Nüüd aga pean ma päev otsa rääkima ja rääkima ja rääkima ja rääkima ja rääkima... Ja mõtelda ei tohi. Kui ma mõtlema hakkan läheb kõik aia taha. Ainuke asi, mida pean tegema, on uskuma sellesse, mida räägin. Seega pean ma olema teadlik, miks ma räägin, kellega ma räägin ja millest ma räägin. Jeerum, kuidas ma juba ootan oma tööd!

Pealegi on meie koosseis peaaegu, et uus! Ja esmaspäeval alustame oma tööd kõik koos! Uus kollektiiv. Nagu kool - kõik kõik on uus septembrikuus. Tegelikult on see väga hea, et oleme uued näod pea kõigile. Nii on lihtsam edasi areneda. Alustame kõik põhjast ja vaatame, kaugele suudame areneda meie ja kui kaugele suudame viia meie ettevõtte. Pagan, kuidas ma tahan seda arengut näha. Nii enda kui ka firma ja ka teiste töötajate arengut. Imeline...