Kahetsus

Öeldakse, et pole tarvis kahetseda seda, mis on tehtud, vaid seda, mis tegemata. Mõnikord pole vaja isegi tegemata jäetud asjade pärast muret tunda. Saab alati ju järgi teha! Või siis, kui võimalus tekib. KUI tekib. Isiklikult pole mul miskit, mille pärast kahetseda. Välja arvatud üks asi, mille kallal ma end olen kirunud. Kirun siiani. Isegi rohkem. Miks ma ei võinud peale Majanduskooli lõpetamist õigust edasi õppima minna ja kes käskis ära tulla juristibüroost, kus ma olin?! Miks ei olnud kedagi juures, kes oleks väikese sõnaga toetanud ja öelnud, et jäägu ma edasi õppima, vahet pole kui raske see ka on (tegelikult polnud õigust kohe üldse raske õppida, vastupidi - huvitav oli!). Mõistust polnud endalgi peas. Mäletan väga hästi, mida ma isegi mõtlesin sel hetkel: olen juba nii tohutult palju õppinud, et prooviks miskit uut. Ma annaks endale ise peksa, kui saaks ajas tagasi minna. Aga mis sa seal enam teed! Kaks varianti: 1. kahetseda elu lõpuni, et nii rumalukesekene olin, või 2. teha selleks miskit, et parandada oma viga. Valin teise kasuks. Vähemalt üritan.
Loll, kes vabandust ei leia, aga üritan sellest hoolimata anda endast parima, et tööturul jõuda sinnani, et saaks kas või juristi abiks vmt. Kas saan hakkama? Ma olen ju varem selle sees olnud. Alustama peab ju esimesest astmest. Üritan vaadata ka koolitusi vmt. Kahjuks koolituste mõtted pean kohe maha laitma, sest millegipärast osatakse koolituste eest küsida ulmehindasi. Vahepeal saan erinevaid pakkumisi, eriti ühe ettevõtte koolitustelt (seoses sellega, et olen siiski klient ja pannud linnukese kasti, et soovin pakkumisi). Väga huvitavad pakkumised on tegelikult! Nii huvitavad, et sooviks pea igast teisest osa võtta. Siinkohal väike aga, või kaks: enamus koolitusi on seotud mu praeguse ametipositsiooniga (kuigi rõõmuga võtaks ka neist osa ja täiendaks end sel maastikul), teiseks on enamus koolitusi mõeldud ettevõtetele. Sellest arvatavasti ka hind.

On üks väga üdini positiivne asi, just avastasin: kevad on käes ning päevad on valgemad. Sealhulgas ka hommikud. Ja teate, mis see tähendab? - seda, et ma saan kõndides raamatut lugeda! Vapustav uudis! Loomulikult seda vaid siis, kui laps on kodus ja ma teen jalutuskäigu bussile. Meeletult tore on avastada, kui saab lõpuks jalutades lugeda. Talvel on see toiming vähekene raskendatud. Esiteks on pimedavõitu, teiseks sajab pea iga päev ja iga hetk mingit ollust taevast alla. Olgu selleks olluseks siis mõnus pehme lumi, lörts või miskit veel toredamat. Vahepeal mängisin algajat melomaani. Ikka kuulasin muusikat ja nautisin. Nüüd sai korraks see aeg läbi, sest raamatutarkus soovib ka pähe tulla. Pealegi pole pea kuu aega raamatut lugenud. Jätkates sellist olukorda võib varsti lugemiskunsti ära unustada. Seda ei saa ometigi juhtuda lasta!

Varem. Või mitte

Täna ärkasin ehmatusega kaks minutit enne äratuskella. Ma ei ärka mitte kunagi enne äratuskella! Aga ma arvasin, et olin sisse maganud. See kompenseerib varem ärkamise. Igatahes, kuna ma üritan tubli olla, tegin kohe hommikused harjutused ära, et ikka värskem ja ilusam välja näida ning tegutsesin rindel enne-kui-laps-ärkab. Sest kui see rindejoon saab ületatud, ei ole enam aega miskit teha või mõelda, vaja vaid tegutseda! Ning bussile tormata.

 

Sai vaadatud eluloolist filmi Andrea Bocellist. Ilus film. Kohati mõtlemapanev. Oli kolm kohta, mida võiks jagada ning mille üle isegi juurelda. Esiteks, minu jaoks kõige olulisem, vaikus ja vaikimine. Ei ole ikka vaja rääkida, kui pole miskit tarka öelda. Vaikimine olevat kõige raskem distsipliin. On jaa! Kui keegi käsiks mul vait olla pikemalt kui tund, ma ei suudaks! Tegelikult saaksin hakkama, aga kuna mu lobapidamatus ületab mõnikord normaalse inimese kõnerääkimise piirid, siis ma lihtsalt ei suuda vait olla. Olles siiski enesega aus, siis lobapidamatus on taandunud. Need kõned, mille pidasin ennemuistsel aal, on tasapisi taandarenenud. Eks vanusega kaasneb ka terake mõistust, pole ikka vaja kõike rääkida, mis sülg suhu toob ja ka mitte seda, mida sülg suhu ei too. Mõnikord näen ma targem välja, kui kuss olen.

Teiseks meeldis mulle väga koht, kus teismeline Bocelli ütles oma isale miskit taolist, et kui teised võivad minna üle künka (ikka oli siin mõni teine sõna), siis tema peab üle mäe minema. Taaskord näitab, kuidas inimene oma tahteväega võib suuta kordades rohkem kui mõni teine, kel see puudub. Ehk mängib siinkohal olulist rolli ka ambitsioonikus. Mingil määral kindlasti.

Aga kolmas ja kõige viimasem tekitas minus kummastavaid tundmusi. Nimelt filmi lõpus jooksis nimitegalase ütlus. Miskit saatuse kohta. Ei hakka seda siinkohal täpselt üles seadma, aga põhimõte on selles, et saatusel pole su elus väga suurt osa. Ikka ise peab pingutama. AGA ma nii vaidleks vastu! Kohe ikka väga väga. Kui ikka on ette määratud, et pead kohtuma mõnd inimest, kes avab mõne suletud ukse, siis kuidas teistmoodi ma seda nimetama peaks kui mitte saatuseks? Ettemääratluseks? Või mõni muu illustratiivne sõna. Olen täiega nõus, et oma roll on ka enda saavutustel jmt, aga ole sa hea tahes ja pinguta palju tahes, mõnikord jääd ikka ukse taha ootama. Mõnikord veab kui saab uksepiidalegi ligi. Siinkohal kirjutaks ma pika romaani, aga mõni teinekord.

Kaks poolt

Mõtle ja vaata palju soovid, ikka näib, et igaühel meist on vähemalt kaks eri poolt. Kui mitte just rohkem. Asi pole eri iseloomudes, pigem nagu... Soovides, Kes me soovime olla, kuhu soovime pürgida. Ehk veel midagi. Mitmendat korda taban end aru saamas, et ma pole 100% kindel, kumb tee on tee, mida mööda ma sooviks rohkem sammuda. On ju võimalik sammuda kaht teed paralleelselt. Seda loomulikult juhul, kui nad teineteisega liigselt ei põrku. Teoorias on ilus, kui valitud teekonnad teineteist täiendavad. Olgu, annan alla korraks: nad ei saa alati teineteist täiendada. Rahumeel peaks olema nende vahel. Iga valitud teekond peaks teoorias Sulle endale midagi andma. Arvan, et see on olulisem kui ühisosa leidmine. Jah, ühisosa oleks tore, veel toredam on positiivsed emotsioonid, mille saame.

Eelneva lõigu kirjutasin mõni päev tagasi. Ehk isegi rohkem. Väike mõtteavaldus kogu teema kohta. Jääb ainult tõdeda, et kui oled ikka kahepaikne, siis oled ikka kahepaikne ning sinna ei saa miskit teha. Jah, on neid, kes teavad täpselt, mida tahavad, kus tahavad jne. Mina tean ka! Kahjuks tean kaht asja. See väike detail teeb asja keerulisemaks. Siinkohal on paslik tõdeda, et läheb nii kuidas läheb. Veidike Õnne läheb ikka vaja. Mõnikord lihtsalt ilma selleta ei saa. Pinguta, palju soovid. 

Edusammudest. Jah, olen vaadanud, kandideerinud. Hetkel kõik. Vabanduseks võib tuua tegusa nädalavahetuse. Kahjuks peab tunnistama, et peale Imelise Teaduse ajakirja pole ma miskit juurde lugenud. Patt. 

Täiskäik tagasi!

Kas ma jõudsin täna punktist üks punktini kaks? Ilmselgelt on vastus teada. Kas ma sain miskit uut teada? Ilmselgelt mitte! Kui just mitte arvestada töölt saadud informatsiooni, aga kuna see ei vii mind kuidagi edasi, olen edasi lootuselt loogik. Loogik vist isegi väga väikeses osas. 

Eile jäi lisamata, et kirjutamisega pean ka hoogu juurde saama. Üks-kaks-kolm! - jaaaa.... - hoog on sees! Peaasi, et pidama ei jääks. Lobapidamatust peab ju kuidagi arendama. See on nagu kirjandi kirjutaminegi: kui sa kuidagi seda ei arenda, siis ei saa sa selles ka heaks. Loomulikult on inimesi, kellel on looduse poolt lausa kaasa sündinud imeline kirjutamisoskus, ja teine tema kõrval nülib kas või pliiatsisüsilt koore ümbert, aga lihtsalt ei saa paberile peale sidesõnade miskit. Kust see tuleb? Ei tea. 

Hakkasin uurima tee kohta. Eesti keeles leidub neid asju vähe, sellest olen aru saanud. Kord juba tegin kiiruuringu. Leidub, väga üldist infot. Olen alati rõhutanud, et google aitab alati! Tegelikult aitab ka. Nii mugav ja lihtne on panna otsingusse märksõna ning leiad kõike ja rohkemgi veel! Aga kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et vajadusel leidub sealt väga palju infot.

Just lugesin, et eraldi kategooriasse kuuluvad taimedest ja puuviljadest tehtud segud. Tehniliselt ei saa neid segusi ''teeks'' nimetada. See tähendab, kui segu ei sisalda teelehti, siis tegu ei ole (tehniliselt) teega. No näed! Seega nn taimeteed, mida meil müüakse ''tee'' nime all, polegi teed. Pole olemas sel juhul kummeliteed või piparmünditeed. Need on taimejoogid (selle sõna mõtlesin mina välja, inglise keeles on väljend ''tisanes'', kahjuks ei suuda väga korrektselt seda emakeelde tõllkida, aga põhimõtteliselt viitab nimetatud väljend kofeiinivabale segule, mis sisaldab taimi, puuvilju jmt).

Progress on siiski toimunud - olen teinud pooleldi motivatsioonikirja ning lugenud tee kohta veel. Asi läheb ikka põnevaks. Kui saab põnevuseks nimetada poolikut mot-kirja. Parem see, kui mitte miskit! Pealegi ei tohi enda meeltes lasta mõlkuda lausel: unistus on see, mida sa väga tahad, aga mis täide ei lähe. Lora! 

Vaatab edasi, mida ilusat meile järgmised päevad toovad. 

Täna on uue elu esimene päev

Miks täna? Aga miks mitte?! Olen juba pikemat aega vegeteerinud, et peaks miskit kirja panema. Kunagi olin ju ikka totaalne plära-lära-leenu. Aga nüüd on vaja muutusi. Elukorralduses. Jah, eraeluliselt on kõik täpselt nii nagu mulle meeldib, isegi nii nagu pole osanud unistadagi mitte: mees (tegelikult juba nagu kihlatu), armas tütar, oma kodu... Mida veel võiks tahta?! Paljusi asju. On ju ammu tuntud tõde, et inimesed soovivad alati rohkem kui neil on. Nii ka mina. Minagi kuulun homo sapiens'ite hulka. Täitsa puhtkogemata (ma lihtsalt arvan, et kusagil tekkis viga ning ma oleksin ehk pidanud miski või keski muu olema. Teisalt ei saa ma seda kunagi teada, nii et ma naudin sajaga inimeseks olemist). Kuhu ma jõuda soovin, on see, et midagi ma soovin oma elus muuta. Perekonda mitte. Sõpruskonda võib ainult täiendada. Eneseareng ning karjäär on mu peamised muutsuunalised kohad. Sellest lähtuvalt - kuna on taaskordne selge tõde, et mida kõvemat häält teha ja mida rohkem olla inimestele nähtav, seda väiksem on su enda tõenäosus asjadelt alt ära hüpata - hakkangi uurima vaatama, kuidas mul läheb. Teen aastaga mingi arengu. Leian ehk enda unistuste töö või isegi teen suurt karjääri? Ehk teen totaalse kannapöörde? Miks mitte!

Vaadates ''Maahommiku lugusi'', on mul väga kange soov isegi minna maale elama, kasvatada veidi porgandeid ja kartulaid. Mitte miskit suurt, aga nautida seda rahu ja vaikust, mida linnaelu väga pakkuda ei soovi. Linnas on pidev kiirustamine, pidev teistele järgi jõudmine, pidev liiklus, pidev kära. Püsivalt. Arvestades veel asjaolu, et töötan ettevõttes, mis ümbritseb mind müraga, on soov kohati pugeda vaikusesse ning nautida seda. Vaikust. Rahu. Looduse lõhnasi. Teisalt soovin ma karjääri teha. Seega pean end korralikult kätte võtma. Alustada sammust üks: mõelda välja, mida tahan! MÕELDUD! - on üks erinev unistus, ütleme siis nii, et Liliani asi, millest ma tõesti hetkel rääkida ei soovi. Teine asi on õigussuund. Mõnikord kirun end, et ei läinud peale Majanduskooli lõpetamist edasi õigust õppima ega jäänud juura peale. Rumal-rumal-rumal. AGA veel pole hilja! Arvan, et saan sellega hakkama. 

Kui nüüd võtta need kaks arengusuunda: 1. Liliani asi ning 2. juura, siis oluline on end täiendada. PIDEVALT! Igapäevaselt! Lugeda midagi. Kirjutada. Uurida. Eks ma hakka andma aru, mida teada olen saanud. Loomulikult ei saa ma üleöö targaks. 

Loomulikult on kahe nn unistuse kõrvale vaja ka kandvat nooti. Selleks on enesekarjäär. Siinkohal on vaja vaid hoida silmad lahti ning kandideerida kohe, kui teele satub ette sobiv ametipost. Ega niisama sülle kuku ju miskit! 

Edu on vaja! Jõudu ka!

Täna leidsin juuksuris olles ka inspiratsiooni. Enne mind oli seal üks proua. Väga äge tädi! Ta oli väga sümpaatne, avatud, rõõmsameelne, töökas, väsimatu! Kogu tema olekust kiirgus eluga rahulolu. Vot, sinna soovin ka mina pürgida - olla rahul ja nautida iga sammu. 

Ühe asja lisan veel juurde. Kuna hobidega peab tegelema, siis hakkavad minu hobideks olema matkamine (üritan leida gruppe, kellega koos matkata) ning kõik seoses teega (siis siinkohal mõtlen teed, mida ikka juua saab).