Hoki

Poleks uskunud, et hoki võib nii lahe spordiala olla. Hakka või ise seda mängima! Mitte et ma vägivalda armastaks, aga verd tahaks ikka näha ju! Aga päriselt, kui oleks valida, kas vaadata hokit või jalgpalli, valiksin ma iga kell hoki. Mitte et ma niiii suur fänn oleks, aga see on kuidagi põnevam ja pidev tegevus on kah. Jalgpall jääb kuidagi loiuks. Seega: Valigem hoki! Juhhuuu! Päriselt ka. Tänu taliolümpiamängudele saan selle võlust aru. Ega enne ei saanudki. Mõtlesin taaskord, et lollid mehed ajavad mitmekesi üht väikest mõttetut litrit taga, kel pole kuhugi pääseda ja togivad seda õnnetut litrit oma keppidega. Vaene litter. Mõelge, millised tunded teda vallata võivad? Õnnetukene! Jalgpalli pall on vähemalt suurem ja pehmem ning ta lendab muru peal. Aga litter? Tema peab jääle lendama! Mõelge, kui valus tal olla võib, kui lendab pea ees vastu kõva jääd. Ohissaristike, ma ei taha sellele mõelda. Endal hakkab jube valus. Samas - hoki on ikka põnev!

Vanadus peas

Tita ise ja tita isa

Nagu näha, ikka puuküürnik ei ole välja tulnud. No kaua võib?!?!

Nüüd on vana. Veeransada aastat on täis saanud. Mitte et ma nüüd end vanana tunneks, aga siiski... Ja nagu ütles Mart: nüüd olen jõudnud normaalsete inimeste sekka. Vat siis. Enne polnud normaalne, nüüd olen. Väga tore sünnipäev oli. Tegime Sassiga õunakooke ja puha. Ja pitsat kah. Mitte et need oleksid mingid suured kunstiteosed, aga vähemalt tegime. Asi on tegudes siiski. Sünnipäev hakkas mul ka kohe öösel. Ega ei saanud ju oodata hommikuni. Esimesed kingid kohe öösel kätte. Ja lilled. Ei hakka siin kinke ette loetlema, vaid ütlen lihtsalt, et inimesed on ikka nii armsad ja head. Vat. Armsad ja head, et mind nii meeles peetakse. Isegi Sassi vanaema soovis õnne. Eesti keeles. Lilled ja kingi andis ka. Nii armas temast, et meeles pidas. Üldse pidasid paljud inimesed mind meeles. Ei ole ma midagi nii nähtamatu. Suure kõhuga ongi väga raske nähtamatuks jääda ju. Hea on see, et tita ei tulnud sünnipäeval välja, oleks kohutav olnud. Mina ei taha küll oma sünnipäeva kellegagi jagada nii...

Aga lilli sai ka. Mitte palju, aga see eest ilusaid. Hüatsindid on ikka veel mu lemmikud. Nagu piibelehedki. Neid võiks päev otsa nuusutada ja isu ei saaks ikka täis! 

Ilusad lilled, üks uhkem kui teine. Mitte palju,
aga kõik on südamest!

Minu lemmikud - hüatsindid. Ja mitte hüatsindid

See on siiski kõige armsam. Niii punane ja liblikane

Vaatasime üks päev multikat ''Frozen''. Alguses olin skeptiline. Viimasel ajal on multikad-animatsioonid liiga etteaimatavad ja mitte midagi erilist. Arvasin taas, et taas mingi tavaline armastuslugu või muu taoline kraam. Aga vat, ei olnud! Ma olin nii üllatunud, kui hea see oli! Nii heade keerdkäikudega. Ja et alati polegi ''tõeline armastus'' mehe ja naise vahel. Pluss seal olid nii head laulud. Nüüd kummitabki mind http://www.youtube.com/watch?v=moSFlvxnbgk ''Let it go''. Ja jääbki vist kummitama. Ilus laul on. Võimas pealekauba. Seda multikat soovitan vaadata. 

Sõbrapäev on kah peal. Mitte et see minus väga sügavaid tundeid tekitaks. Kommertspüha taaskord. Mulle meeldib see päev küll, aga ma ei lähe sellega nii kaasa. Aga ma pigem ootan siiski vastlaid. Siis saab kukleid! oo, vastlakuklid vahukoorega. Mmmmmm... Ja ilma moosita. Vat see on midagi muud juba.

Tundub, et ma pole väga kirjutamislainel, sest pressin neid lauseid nagu vägisi välja. Seega on aeg lõpetada. Johaidii! 

Raamatud

Tita vist ei taha välja tulla. Liiga sooja koha leidis endale. Liiga mugavalt tunneb end seal. Eks siis seepärast ta end ei liigutagi viimasel ajal eriti, sest teab, et ta peaks väljas olema mitte sees. Ma arvan, et ta teeb meelega nii. Kisub kiusu. Pealegi, nagu olen ma aru saanud, siis ta niikuinii ei tee nii nagu teised tahavad vaid kõik vastupidi. Hakkab mulle juba praegu vastu. Tubli laps vähemalt! Pole mul tema kohta midagi halba öelda. Aga ämmaemand ütles, et on vaja sauna ja seksi. Sauna kahjuks pole... Kurb. See jääb siis vahele. Ja põrandaid peab käpuli pesema. Nii peaks saama kõik põrandad läikima hõõrutud. Aknaid võiks iseenesest peseta ju... Talv küll on, aga hetkel on see talv pigem nagu varakevad, kus hommikuti kuuleb linnulaulu ning veesolinat ning igal pool on koerte jäetud miinihunnikud. Nii et peab vaatama, et mõne sisse ei astu. 

Küsisin täna ämmaemanda käest kah, kas ma ikka kõhuli magada tohin (ma magan ju siiani kõhuli, okih, mitte päris kõhuli, aga nii pool-kolmveerand asendis) ja tema ütles, et nii võib, aga päris kõhuli ei tohi. Pluss kui laps hakkab kära tegema, siis ka ei tohi. Last see ei koti, olen ma tähele pannud. Ta ei tee üldse kära, kui kõhuli olen. 

Alles hiljuti võtsin kätte raamatu ''Kadri/Kasuema''. Ma pole seda kunagi lugenud. Jeah, imelik ta ole. Aga ma pole seda mitte kunagi lugenud! Ajab naerma, eks? Mind küll. Kodus on raamatu olemas, aga mina seda ei lugenud. Allakäinud olin. Eks ma lugesin lapsepõlves muid raamatuid. Aga mulle meeldib see raamat. Ma saan aru, miks see mõnele veel meeldib. Raamatust võib järeldada, et unista, unista suurelt, sest unistused täituvad. Kui mitte kohe, siis hiljem. Ja ikka ei mõika, kuidas ma ''Kadri/Kasuema'' varem pole lugenud. Hullumeelsus!

Kooki tegime üks õhtu! Õunakooki. Ooo, see oli imeliselt hea. Ma ei teadnudki, et oskan peale surnud koera ka õunakooki teha. Kuigi erilisi oskusi selleks pole ju vaja, aga siiski.

Siiski siiski on viimasel ajal mingi hea koduse toidu isu. Näiteks hakklihasoust kartulaga või lillkapsas sulatatud võiga või riisipuder/mannapuder kisselliga või ... Mul oli veel miskit. Mälu. See on see haugi mälu: 15 sekundit ja ülejäänud on refleksid. Ja refleksid ütlevad: sul on nädala õppimisplaan ja sa pole seda järginud. Johaidii. Nii palju siis plaanidest. Aeg neist kinni pidada!

Titanic kultuurumus

Lõppude lõpuks sai ära käidud Titanicu näitusel. Pettunud olin tsipa, kui väga aus olla. Jah, seal näidati asju, mis on otse Titanicult pärit ja nii mõndagi sain teada ja puha, aga siiski... Miski oli nagu puudu. Võib-olla see tunne? Võib-olla lihtsalt paisutati kõik liialt üles. Mine sa tea, mis see oli, aga minu jaoks jäi asi lahjaks. Samas, oleks pidanud giidi võtma, oleks võib-olla asisem olnud. Aga tõesti - liiga kiiresti sai läbi. Okih, näitusel oli ka peatrepp, see kõige kuulsam koht. Ja välja oli toodud nii esimese klassi kajut kui ka kolmanda klassi kajut. Miskit uut sain ikka teada, peaaegu miskit uut. Titanic tegelikult oleks võinud pääseda, aga vat, rumalad inimesed olid. Näiteks tehti terve päeva jooksul, kui laev uppus, mitu (vist oli isegi 20) signaali-teadet, et teatud laiuskraadidel on jääkamakaid. Aga mõnda ei võetud kuulda. Mõnd lihtsalt eirati. Mõnd ei kuuldudki... Nii see läks. Pluss Titanic käitus valesti, kui jäämägi oli otse ees: ta oleks võinud otse jäämäele otsa sõita, mitte kohe tagurdama hakata, nii oleks saanud laevanina küll väga rängalt vigastada, aga ülejäänud laeva vigastused poleks olnud nii suured. Ja võib-olla oleks Titanicul vedanud ning ta oleks oma esimese reisi ka lõpetanud. 

Kahju oli ka neist inimestest, kes hukkusid vaid seepärast, et ühele laevale ei saadud ning nad pandi Titanicule. Näiteks üks kaheksaliikmeline perekond. Pidid minema Ameerikasse ühe laevaga, aga kuna oli söestreik (kui ma nüüd õigesti mäletan) ja too laev lihtsalt ei sõitnud, mindi Titanicuga. Pere sõitis kolmandas klassis, kuigi oleks võinud täitsa vabalt sõita ka teises klassis. Terve pere hukkus. 

Mida huvitavat veel? Noh, näiteks laeva kaks osa on teisest 600 meetri kaugusel merepõhjas. Ega nad ei saagi ju kõrvuti olla, aga päris paras vahemaa laeva kahele osale. Ahjaa! Väga huvitav fakt: terve laevameeskonna peale oli ainult 23 naismeeskonna liiget! Vat, siis. Naisi oli vähe. Ja esimeses klassis oli kaks kajutit, mille hind oli eurodesse ümber arvestades vist üle 10 000 euro. Kallis kraam. Eks kui midagi huvitavat veel meelde tuleb, annan teada. Aga siiski, pettunud ma selles värgis tsipa olin.

Samas sama raha eest käisime ja vaatasime ära ka Lennusadama. Allveelaeval Lembit käisime ka. Ja ma lõin seal pea nii ära, et tundsin, kuidas laps mu sees kah põrutada sai. Valus oli!

Nagu aru saada, pole tita veel välja tulnud. Aga ühel hetkel peab ta välja tulema! Ma arvan, et ta ehmus ära, kui eile põrutada sai. Mis ta ikka siia hirmsa maailma kätte tuleb, kui vastu pead siin saab... 

Kuulsusesära

Ma saan kümme korda kuulsamaks! Teised pereliikmed ka. Issi vaid saab 100 korda kuulsamaks, kui ta juba on. Mitte et tal oleks veel kuhugi minna. Tegelikult ikka on küll... Sel aastal juba teist korda pürgib ta meediasse. Ei saa ta ilma selleta kohe üldse olla.

Issi teeb kartulapuderust ja helimees ja kaamera-
mees võtavad kõik pilti. Vähemalt filmiti
teda rohkem kui meid.

Igatahes, ETV peal käib sari ''Meie inimesed''. Issist taheti filmi teha. Esmaspäeval hakatigi selle jubedusega pihta. Saage aru, et saada 23 minutit filmi, peab inimese sabas käima kaks päeva! Johaidii! Mul saab enne kannatus otsa. Esmaspäeval käisin ka oma vanemate juures ja jäin ka kaamera fookusesse. Või jäi kõht... Mine sa te, ega see kõhuke nii suur ka nüüd pole, aga siiski. Oleks tita ära sündinud, oleks ta ka kümme korda kuulsamaks saanud. Tema poleks pidanud midagi tegema. Ei rääkima ega midagi. Teate ka, kui raske on kaamera ees olla loomulik? Põhimõtteliselt ärge näidelge ega rääkige kaamerameestega. Ise nad lobisesid! Toredad inimesed olid vähemalt. Eks ole näha, palju ma kaadrisse jäin ja mida üldse näidatakse. Kui kunagi filmlõik vähemalt ETVsse tuleb. Ja nii saamegi me kõik kümme korda kuulsamaks. Emmed ja issid ja nende lapsed. Tore tali.

Tita pole veel välja tulnud. Ikka passib soojas. Täna on ilus ilm. Kui ta täna välja tuleb, siis ta näeb, et Eesti talv võib olla päikseline, koheva lumega ja mitte üldse väga külm! Mitte et ta seda tulevikus ei näeks. Aga siiski! Ilu on oluline. Pluss siis ei peaks ma minema ämmaemanda juurde. Kohe üldse ei viitsi sinna minna, kuigi tee oleks sama. Aga siis saaks asjaga vähemalt ühele poole ära! Noh, vaatame, mida tita arvab. Sõnakuulelik pole ta ju siiani väga olnud. Kiiret tal asjaga pole. Üks päev korraga ja tsipa ette. Selline on meie taktika. 

Nädalakene

Nädal läks nagu lupsti! Ei saanud arugi, kui teine pihta hakkas ja siis korraga ära lõppeda tahab. Lihtsalt võttis kätte ja saab nüüd läbi. Samas nii palju juhtus kah. Enamus oli ikka kool. Kool ja kool ja veel kord kool. Aga vat, tore on koolis olla. Mis on positiivne - mina ja tita pidasime vastu! Jebidijee! Oli küll imestamist, et põhimõtteliselt kohe sünnitama minek ja ikka käin koolis ega ole väsinud ning mõni päev jooksin 0-korruselt 4-korrusele mitterasedatega. Vastu pidasime. Sünnitama ei hakanud. Seda nalja oleks kah veel vaja olnud, et oleksin poolel teel tagasi läinud. Ega ma nii alla anda ka ju ei saa!

Isegi õppejõud panid mu rasedust tähele. Mitte et see nüüd nii varjatav oleks. Enam mu kõhtu ikka ei varja. Nüüd on see juba ees ja on aru saada, et olen ikka titeootel. Keemia õpetaja ütles, et ma olen ikka tubli, et koolis käin, et ta teab, kui raske see on. Teine õppejõud, kui joonistasime molbertite toel natüürmorti (mul tuli see loomulikult väga imeline plätserdis välja), ütles, et ma võin ju ikka istuda ka, kui ära väsin. Ja uuris, kas ikka 4x45 minutit seistes vastu pean. No kuulge! Olen ma siis nii nõrk või miskit? Eh, kui teised vastu peavad, ega ma siis kehvem olla saa! 

Ega siin polegi midagi väga pikalt midagi lobiseda. Tore koolinädal oli. Nüüd loodan ja hoian pöialt, et saaksin järgmise sessi ka kenasti läbitud. Oleneb kõik titast. Aga tema on meil tubli - talle meeldib kool.

Isegi mu kõhtu on näha! Ja kui hästi vaadata, siis kõigi selja
taga laual on näha seda head veini, mis on tsipa pruunika
värvusega.

Eile tähistasime sünnipäevasid. Sai palju süüa ja juua (st kes sai kes ei saanud). Meeletult head veini sai ka! Tõesti, ma ei mäleta, mis selle veinuška nimi küll nüüd oli, aga väga hea vein oli. Mõnus pehme ja poolmagus. Roos. See tähendab värvus oli selline, et vahet pole, kas võtad Vana Tallinna või tolle Ungari veini. Mõlemad olid ühte värvi. Aga maitse oli veinil parem. Ainuke halb asi on selles,et toda veini Eestist ei saa. Otse Ungarist transporditud Eestisse. Kahju. Sest tõesti - nii head veini pole ikka saanud! Ja ma polnud ainuke, kes nii arvas. 

Lumepallisuppi sai ka! Jaa! Seda pole niiiii ammu saanud. Noh, kõik ei teadnud, mis asjandus see on ning olid eelarvamustega - supp on ju soolane! Ja kui nähti, et tegemist on munamöksiga pluss veel magusa möksiga, siis pidi proovima. Kiideti takka kah veel! Ei, lumepallisupp on hea asi. Mulle väga meeldib. Eriti too kollane osa. 

Laupäeval oli see hea, et üle pika aja oli taas pere koos. Vanemad ja kõik õeksekesed. Kolmel neist olid veel väimehed kaasas, pluss meie vanavanemad ka. Üle pika aja, kus issi polnudki ainuke mees majas! Johaidii! Tore oli. 

Täna käisime Mõmmi ja Mardi ja Sassiga veel koopas kakaod vahukoorega joomas. Saime lihtsalt kokku ja lobisesime. Nad on niikuinii tartukad ega satu linna nii tihti. Meie ei jõua aga Tartusse. Seega hea ajakasutamisvõimalus. 

Millal tita välja tuleb? Noh, tähtaeg on nigu 9.veebruar. Eks ole näha, kas ta tuleb varem või mitte. Eks ta järgmine nädal välja vupsab ja siis ma pungun. Hetkel aga... Issi ütles, et ma ei tohi sel nädalavahetusel sünnitada! Me siis tublide lastena kuulame vanema inimese sõna. Vot tak. Pluss, emme on väga tubli olnud ning kudus titale mütsi ja sokid. Ja tita ei saa veel välja tulla, sest üks sokk on veel poolik ja tita lapitekk tahab ka väikest nokitsemist. Nii et tita teab, millal ta peab tulema - siis, kui kõik valmis on! Meil on tubli laps. 

Tark on ta ka. Näiteks ta teab, millal end liigutada. Kui ta ümber on inimesed, kes tahavad, et ta liigutaks, siis ta ei liiguta end. Vot. Näiteks eile: üks kui teine tahtis, et tita end liigutaks. Tuhkagi ta seda tegi! Läksime ära, siis hakkas alles ta end liigutama. Tubli laps ma ütlen - ei allu provokatsioonidele! Mõtleb oma peaga. Kui ikka ei taha teha nii nagu kästaksa, siis ka ei tee. Oot, nii võib ju raskeks minna.... Mine sa tea. Tubli laps on ta ikkagist.