Tasemel tase

Ma käisingi eile üksinda rullitamas! Täitsa üksi! Johaidiijebidijee! Ja ei kukkunudki kordagi! Uskumatu! Lausa tohutult uskumatu! Või tähendab, ühel korral maandusin oma takusmendi peale küll, aga ma tegin seda meelega, sest ma kartsin ühest laugest krobelisest kohast üle minna ja ma ei teadnud, mida teha ja nii ma siis paningi pepukese maha ja istusin natuke seal, kuni vanamemm minust mööda kõndis. Tal võis vähemalt ilus vaade olla: enamvähem korralik tütarlaps istub rulluisud asfaldil kõnnitee ääres maas. Kaunis, seda ju igapäevaselt ei näe. Kindlasti rääkis sellest veel teistele kah: ''Oo, teate, mida mina täna nägin. Tulin kodu poole ja korraga vaatan - tüdruk - jah, täitsa tüdruk oli, istub maas. Jaa! Ärge tehke imestunud nägu, ma tegin ka alguses, aga vaatasin lähemalt kah - juuksed olid peas küll ja tundus, et tissid olid kah olemas. Ja istus tee peale päise päeva ajal! Kuhu see tänapäeva noorus ka jõudnud on! Absurdne lihtsalt. Päise päeva ajal end täis juua!'' Nii ta võis küll rääkida. Ega ma parem välja näinudki. Nii et annan andeks.

Uiskamisest muidu. 

Ega jah, hakkab juba looma. Ma polegi enam nii hädapätakas kui alguses olin. Areng on toimunud. Ma küll ei kukkunud kordagi, aga ega see ei tähenda, et ma sellele ei mõelnud. Mul oli peaaegu alati ajusopis idee olemas, kui ma peaksin sattuma kukkumisstaadiumisse, kuhu ja kuidas ma siis kukuksin. Alati hoidsin end murulapi lähedusse. Seal on ju ikka pehmem maandumine kui kõvale asfaldile. Kõigele peab ju mõtlema. Kusjuures kõige tobedam totrus on see, kui ma ise uiskasin päris kenasti (vähemalt ma arvasin, et ma olin täitsa äge ja rullitasin VÄGA hästi), siis lamaskles keset teed mõni putukas või mutukas või lihtsalt satikas ja ma lihtsalt pidin nende pärast tegema mõne manöövri ning sattusin hädaohtlikku situatsiooni. Absurdsed elukad. Ma ei saanud ju neist üle kah sõita. Ma oleksin ju nii mõrvar! 

Täna käisime kah Sassiga uiskamas. Tegime nii pika ringi, et peale seda olin laip. Päriselt.

Enne...

...ja nüüd...

Saate aru, kunagi ma joonistasin lausa suurepäraselt. Noh niivõrdkuivõrd. On ju enamvähem seeditav pilt? Kui pole, siis ma mõistan - ma lihtsalt joonistan enese lõbustamiseks. Aga mis nüüd on saanud! Nüüd ei oska ma isegi pliiatseid käes hoida ja joonistused on muutunud naeruväärseteks! Näete ju ise kah, mis muutus on toimunud ja mis pidi! See pole isegi enam muutus, vaid... Ühesõnaga - langus...