Suvitajad mitte suvitamas

Noniinoniinoniii, noored ja vanad, kuked ja kanad! Nigu näha, pole ma juba peris ammu endast märki jätnud. Nigu ma ei teekski päevad otsa midagi või oleksin ma nigu maa pealt pühitud. Kõigi kurvastuseks (ja mõne üksiku rõõmustamiseks) pean siiralt teatama, et olen siiski täiesti reaalselt veel eksisteeriv. Ei ole ma sõitnud ära kuhugi kaugele maale (aga see ei tähenda, et ma sellele ei mõtleks - ikka tahaks ju minna omamoodi pöidlaküüdiga üle maailma rändama, ikka minu moodi), ei ole ma kuhugi ära kadunud, ei ole ma kirjutamist ära unustanud, ei ole ma... Ühesõnaga, ei ole ma midagi nii saamatu, nagu ma üritan väita, kuigi maine on vist taoline mul küll. Olen ikka iseenda maine rikkuja. Sellega olen ma kenasti hakkama saanud. Ma olen ikka tubli tips küll. Igatahes, paljupaljupalju asju on juhtunud ja tehtud. Rullitamas pole ainult väga käinud viimasel ajal... Kurb aga tõsi.

Vasak põlv teeb meeletut valu. Huvitav, hakkan ma vanaks jääma või midagi...? Okih, eks mu bioloogiline kell ju tiksub kah ikka aegamisi. Helina enda sõnad. Väidab, et peaksin juba esimest last tegema. Peaks vist küll. Sellega seoses tuli mul just praegu väga super mõte. Meisterdada laps. See on ju käkitegu! Ma räägin lühidalt: selleks tuleb võtta paras ports savi. Vahet pole, mis savi, peaasi, et mäkerdaks. Savi peab võtma nii piisavas koguses, et sellest saaks teha väikelapsemõõdulise käki. Noh, ja kui käkk valmis käkerdatud on, siis polegi midagi muud, kui ürita talle teha nägu külge, käed ja jalad. Ega nad väga tõetruud olema ei pea, sest väikelapsed on ju teki sisse mässitud ja nii ei näe keegi peale lapse näo midagi. Lihtne ju! Ainult natuke plätserdamist. Vat, sedapsi ma teengi, et endale laps saada. Varsti näete mind titekäruga mööda linna ringi tuiamas ja tegemas nägu, nagu oleksin ma värske ema. Ja kui mõni vanamammi küsima tuleb, kas saab last näha ja peale nägemist tõdeb, et laps on kuidagi elutu, siis ma jooksen padavaika vankriga eemale. Minust saab maailma parim ema. Seda ma ütlen. Las siis too bioloogiline kell tiksub edasi, aga Helina ei saa enam midagi öelda.

Suvi on siiani ju tegelikult täiesti ilusti möödunud. Ma olen isegi jumet võtnud natuke. Kord käisime Sassiga rannas päevitamas isegi. Tund aega kõrbesime ja praadisime. Õnneks ei läinud ma punaseks nigu tavaliselt juhtub. Kuid siiski - ma ei saa sellest mõttest aru, lihtsalt lamad seal päikese käes ja ei tee midagi muud. Mul hakkab nii lihtsalt igav! Ja kujutate ette KUI igav hakkab lihtsalt rannas lamades ja päikest võttes? Või äkki ma pole lihtsalt päevitaja tüüp. See võib ka täiesti olla. Mis ma ikka seal päikese käes peesitan, kui saan midagi muud kah teha. 

Sassiga seoses tuli veel meelde meie maalesõit. Olime väga tublid, pigem rohkem ikka Sass. Sõitsime nädala alguses maakoju mul ära. Alguses mõtlesime ikka rongiga minna, aga Sass ütles pannes kogu oma mehejõua mängu, et meie lähme autoga ja punkt. Ma kui naine, pean ju meest kuulama ja sõnaõigust mul polnud. Lihtne. Mees ütleb ja naine teeb. Nii käivad ju asjad demokraatlikus ühiskonnas. Igatahes, sõitsimegi telefoni GPSi järgi maale ja jõudsime kohale. Ma küll tegin kaardilugejana paar viga, aga hea autojuht tegi lihtsalt kiired tagasipöörde manöövrid ja olimegi tagasi õigel rajal. Päris hea ja mõnus oli tegelikult hommikul väga vara (me hakkasime liikuma juba hommikul natuke peale kuut) autoga mööda Eestimaat kihutata tuli takus. Ilus oli vaadata, kuidas maa ärkas ja loodus lausa kutsus endasse tormama. Imeliselt roheline ja vaikne oli terve ümbrus. Rahu ise. Lehmad tee ääres, kes Sassi nähes saba liputasid (ja üritage talle öelda, et lehmad ajasid nii kärbseid ära, nii te rikute kogu kodurahu), lillelised aasad, rohetavad metsatukad ja üksikud puud. Nautimus. Kodumaine nautimus. Lummus, millesse laseks end rahumeeli viia. 

Maal oli mõnus ja rahulik. Hea oli mõneks ajaks linnakärast eemal olla ja maa kasse piinata. See tähendab maa kassid piinasid meid. Eriti üks neist kahest. 

Üritasime üks päev ka metsa jalutama minna. Ja ''üritamine'' on selle seletamiseks väga õige sõna. Ühesõnaga, kõik sai alguse hommikul, kui Sass avastas, et ta üks lääts on tsipakene katki või mõrane või tükk oli küljest ära. Nii pidi ta kandma prille. Moekas värk. Või siis mitte. Igatahes, läksime me siis nagu kaks prillipapat metsa vahele jalutama. Korjasime metsmaasikaid, mida veel leida oli ning ajasime kõrre otsa. Nagu lapsepõlves sai tehtud. Mängisime ikka lastena, et kõrre otsa aetud metsmaasikad on pulgajäätis. Totter, aga me olime lapsed. Metsatee ääres nägime isegi surnud mutti. Jalad püsti. Samas, ta võis ju päikest võtta. Jalutasime siis edasi, ja Sass kohendas prille. Kohendas nii, et tegi need katki... Vat siis naljanina. Kohe jäigi täitsa pimedaks. Aga terveks tegime okulaarid. Kuidagimoodi. Nii lõppeski meie nii 15 minutiline jalutuskäik. Ilus oli. Vähemalt saime mõnedki metsmaasikad õrre otsa aetud. 

On siis veel midagi ilusat ja kena juhtunud? Hea on tõdeda, et mind pole unustatud ja mina pole unustanud. Mõnikord on küll hea, kui unustad mõne asja, aga kõik lihtsalt ei taha su mälust ära kaduda, tee mis tahad. See pole probleem, peab lihtsalt mõtlema teistele asjadele. 

Eile oli Silva sünnipäev ka. Käisime seal tüdrukutega, tegime Silvale ''Isikliku kraanivee reservuaari'' ehk siis meeletult ilusa ja raske karahvini, mille peale kirjutasime loetud lause. Nägime kolmekesi sellega ikka palju vaeva, higimullid otsa ees ja puha (st võis ette kujutada, et nigu oleks higimulle, aga tegelikult polnud kah). Lõbus oli. Ja Silvale meeldis kah. Selle taga on oma ajalugu.

Ühesõnaga, kui veel midagi meenub, annan teada. Üritan mitte enam väga pikaks ajaks ära kaduda. Pole ju ilus endast mitte teada anda või kuidas?