Unistan paremast tulevikust. Jah. Ja ma ka tean, et ükskord too imeline aeg ka saabub. Ei saa kurta ka hetkelise olukorra üle. Mu kõrval on inimene, kes minust väga hoolib ja kellest ka mina hoolin (ei hakka siinkohal liialt raiskama neid tundeküllaseid sõnu, mida igaüks võib ise siia lisada), katus peakohal, auto juhiga, töö... Kuigi just too viimane on liigselt hakanud mõjutama mu muid elukäike. See tähendab mõjutab peaaegu kõike muud, mida teen ka väljapool tööd.
Kunagi olin ma õnnelik, kui leidsin ukselt, millest töö juurde sisenesin, sildi ''Welcome home'', nüüd tundub tegemist markantse kirjatükiga, mida nähes tahaks silmad sulgega. Tundub, et keegi teeb iroonilist nalja, lihtsalt ainult selleks, et töötajad tunneksid endeid tõesti nagu kodus ja seda kõigest ühe A4 paberilipiku järgi, kuhu peale on suurelt mustvalgelt trükitud kurikuulsad kodu sõnad ning alla on lisatud rõõmus kollane naerunägu, et siis ikka töötajatel oleks motivatsiooni tööle tulla ja seal ka tööd teha. Alguses ma tõesti tundsin sellest kõigest rõõmu. Olin õnnelik, et mind oodati kuhugilegi (mitte et mind poleks teistesse kohtadessegi oodatud), aga tundus kuidagi hubane see värk... Tagantjärele aga tundub, et tegemist on petukaubaga. Tagantjärele mõeldes võin tõdeda, et mind tõmmati tillist (nagu mu elusolev vanaema ikka tavatseb öelda, siinkohal vabandust sõnakasutuse pärast). Pandigi mind tundma, nagu oleksin kodus, laoti lagedale kõiksugu hüved ja siis... Oota natuke. Oota veel natuke. Oota tsipa veel. Enne anna endast 110% ja natuke pealegi. On sul varbad villis? Selg valutab? Tunned, et töö on sinu elus prioriteet? No vat, siis on õige aeg ja alandame sind. Kõik. Jutud lõppevad. Nüüd teeme lihtsalt kõik nii, et tahaksid võimalikult kiiresti siit ära saada. Aga ärme ise algust tee. Las töötaja ise näitab initsiatiivikust ja kõike muud üles. Võib-olla on veel võimalusi? Ei tea. Tundub kahtlane. Kohati näib, et kõik teised on seal õnnelikud, aga mina mitte. Sellest võib ju järeldada, et ma liialdan igasugu asjadega. Äkki ma mõtlen kõike seda välja? Äkki on mul lihtsalt nii elav fantaasia? Äkki ma tõesti pole andnud endast veel 110% ja veel natukene pealegi? Võib-olla tõesti... Kivi minu kapsaaeda.
Lühidalt kokku võttes, olen kahe nädalaga jõudnud staadiumi, kus ma olla ei ihalda, aga millest väljapääsuni pean ma veel kannatama ja enda tugevust näitab. Tundub, tegemist on väga suure eneseohverdamisega. Lõppu võiks lisada kuldsed sõnad: ''Ja kui ta veel närvivapustust saanud pole, elab ta õnnelikult oma elu edasi.''
No comments:
Post a Comment