Maaelu

Nii hea oli täna hommikul ärgata. Nii mõnus ja... Rahulik. Tegin endale pika ja mõnusa ärkamise ja hommiku. Kuigi jah, hommiku oli põhimõtteliselt, et läbi. Mitte et ma oleksin väga hilja ärganud. Siiski siiski. Kohe üldse ei taha mõelda sellele, et pean lahkuma maakodust. Kohe üldse ei taha mõelda sellele, et pean minema taas linna ja tegema tööd, mis on mulle vastukarva, aga samas 21 päeva veel ja siis on kõik. Kõigest kolm nädalat peab vastu pidama! Johaidii!
Aga siiski... Ma ei suuda leida endas seda motivatsiooni ja tahet ja rõõmu, et minna linna suurte masinate ja suurte kivimajade vahele. Mis seal siis nii head on? Mitte midagi nagu. Noh, on küll neid häid omadusi, mis linnas peituvad, aga siiski.

Mäletan, et nooremana tahtsin ikka linnas elada ja töötada ja olla ja puha. Nüüd olen vist vanaks jäänud või midagi nii, sest tahaks ikka maal olla. Rahus ja vaikuses. Aga äkki tahan ma siin olla vaid teatud aja ning siis viskab kopa ette? Aga noo kuulge! - kaks päeva maal olla on ikkagist natuke liiga vähe või nii. Noh, nädal aega, siis äkki viskab kopa ette.
Maal olles tunnen end nii mugavalt ja vabalt. Nagu vaba laps vabal maal. Mida rohkemat on ühel inimhingel ikka vaja? Ja siis purustavad selle idüllilise vaatemängu reaalsuse mustad toonid - mitte kõige ihaldusväärsem töökoht, mitte kõige meeldivamad inimesed, mitte kõige meeldivamad liiklejad. Ah, ühesõnaga, et ainult vinguks.

Igatahes, hetkel pole aega mõelda tulevikule, sh mitte ka homsele, vaid hetkele ja HETKEL tunnen end puhanuna ja värskena ja lõbusana ja toredana ja VABANA. Vat, nii tahan end tunda igal hetkel. Ja tahan, et nii tunneksid end teisedki. Igal hetkel.