Üllatusedc

Jälle olen kõik unarusse jätnud. Aga nüüd... Nüüd tuleb võib-olla natuke pikk postitus. See pole lugemiseks, noh, igaüks võib seda lugeda, kui tahab, aga ma ei vaeva kellegi pead sunniga, et ta on kohustatud nüüd kätte võtma ja lugema.

Sõitsin täna hommikul rongiga maale. Eile hommikul ärgates ja enne tööle minekut oli lihtsalt nii kehv enesetunne ja tunne, et kõik läheb ainult metsa. Mul oli kõrini Tallinnas ja sealsest melust ja tohututest autokaravanidest ja hetigaasidest ja nendest inimestest sealt ja Savisaarest ja tema korraldustest ja transpordist ja... Ühesõnaga kõigest, millest veel võimalik. Tuli välkmõte, või idee, et sõidan maale ära. Mõeldud tehtud, eile peale tööd pakkisin oma oranži ja armsaks saanud seljakoti ning täna hommikul 6:30 väljus Tallinnast rong Rakke suunas. Nautisin seda sõitu. Tavaliselt olen rongis ikka maganud või lugenud või arvutis olnud, aga täna... Lihtsalt toppisin muusika endale kõrva ja nautisin vaadet, mis avanes rongi aknast. Pole ju nii miljontuhattsiljon aega rongiga sõitnud! Hea vabandus...

Nüüd naudin maaelu. Ehk - istun toas ja loen. Vihma hakkas sadama, ei kipu väga välja. Võib-olla homme enne minekut vaatan, mida maaelu väljaspoolt ka kujutab. Ei ole ju siin pärispäris ammu käinud.

Aga ma pean kohe kirjutama veel ühest inimesest ja kohe mitmest pisikesest asjast, mis ta mulle teinud on. Selleks inimeseks on ikka too kallisarmas inimene, kellega ma kooselu jagan. Ta oskab mind väga üllatada. Kui ta üllatab, üllatab ta korralikult. Näiteks oskab ta mulle süüa teha. Kord tegi ta mulle juustuvaliku nagu paremapoolsel pildil näha. Selline väike isuäratav ja kõhtu täitev taldrikutäis. Oleks veel klaas veini olnud, oleks kõik olnud ideaalne ruudus. No nääte, mehed oskavad väga hästi süüa teha, mitte nagu mina, kes ma tahtsin täna endale head peentangu putru keeta ja siis suutsin selle põhja kõrvetada, siis üle soolatada, ühesõnaga... Saamatu.
Teine suur üllatus olid roosid, mida ta naistepäevaks mulle kinkis. Esimesed lilled siiski, kolmest roosist üks kuivas nii ilusti ära, et seda ma hoian. No nääte, kui ilusti ta kuivas, kohe nii ilus, nagu päris!
Ja viimane suur üllatus saabus eile. Lähemalt ei hakka rääkima ja lobisema, aga ta üllatas mind lõhnaga. Kinkis mulle pisikese Versaci Yellow Diamond lõhna. On ju ilus pudel?
Ühesõnaga, neid üllatusi on, ja neid jagub. Ja mulle üllatused meeldivad. Täpsustan - head üllatused meeldivad mulle vägaväga. On tore, kui tehakse üllatusi, aga asi muutub igavaks ja üksluiseks, kui neid üllatusi tehakse liiga tihti. Kord-kaks kuus ja mulle sobib väga hästi.

Ühesõnaga palju pilte, ja et oleks veel, mida imetleda ja et oleks ikka pildirohke postitus, siis järgmine pilt on sellest ajast, kui ma olin peaaegu, et ilma juusteta, suurte (lugeda: meeletult suurte) kõrvadega (lugeda: elevandikõrvadega) alla aastane titakene. See pilt on lihtsalt nii hale, et ajab naerma, seepärast ma seda jagangi, et teisedki saaksid naerda minu pihta minuga koos.

Kas ma pole mitte kõige armsam laps ever?

Aga aitab naljast! Ei tulnudki nii pikk postitus, nagu ma eeldasin, aga vähemalt on pilte nii et võta üht ja jäta teist. Eks peab järgmist korda ootama, kus saab ka lugeda midagi!

Johaidii, alleraaa!