Midagi hullumeelset

Et ma olen siis nüüd korralik... Eile öösel sain teada, et olen lausa korralik. Ja ma isegi ei teadnud seda. Aga ma olen ju alati korralik olnud! Okih, tegelt mitte. Tegelt ka, kunagi olin ma küll suurem korralikkuse etanool, aga see ei puutu tänasesse päeva. Te ise oleksite ju ka korralikud, kui teil on selleks motivatsiooni! Mul on. Ma vähemalt arvan... Muidu ma ju poleks korralik... Ja ma ei saa mitte metsagi aru, mida ma pablan. Nagu üleväsinud ja ületöötanud idiootsuse hakatis. Hea meelega võtaks kahurväelaste kahurid, rivistaks üles ja vaataks, kas nad suudavad üheaegselt tuld andes minu peakesse teha ringikujulised read? Loomulikult ühesuguse läbimõõduga ja puha... Millised mõttetulvad lasuvad mu peas sel hilisel tunnil, kus ma pole veel sõba silmale saanud. Nagu luuletaja külmas kõledas toas, kus ta ees pooleldi mädanenud laual lebavad vaid nüriks kirjutatud harilik ning loitunud paberite kuhilad. (Ma isegi suudan fantaseerida! Johaidiii! Aga ma jätan selle siinkohal katki. Kaua ma ikka ilusasti fantaseerin. Ja seda veel kaines olekus. Kuigi siinkohal võib tekkida küsimus, kas ma üldse kunagi kaine olen olnud? Vat, minu kainusastet on väga raske mõõta, sest selleks puuduvad kindlad abivahendid. Ja kui pole kainuse astme mõõtjaid, siis ei saa ka kainust ise mõõta. Mainin kohe ära - alkomeeter siinkohal abiks ei tule... Minu kainusaste pole seotud ju siiski alkoholi ega muude psühhotroopsete ainete - või kuidas iganes neid ka ei kutsuta - tarbimise tagajärjel. Asi on isegi minu jaoks liiga segane. Kuigi jeah - mina saan siiski veel aru, mida ma mõtlen ja kirjutada tahan, aga ma arvan, et iga teine lugeja saadaks mu kukele ning ei loeks enam ridagi edasi. Ja ma lausa mõistan neid. Ma ise teeks sama. Haa! See teeb minust mu iseenda reeturi.)

Uinu mu väsinud lind... Väsinud ma väga pole, aga lonksu veini jooks ikka nii... Moe pärast ära. Ma pidin ju korralik olema, aga ma pole korralik ja ma kohe pean kuidagi vastupidist tõestama. Üksi juues? Kui teist võimalust pole, siis kärab see kah... Või äkki peaks tööle hilinema?! See oleks väljakutsuvalt põnev. Aga ei. Seda ei taha ma hetkel kasutada. Mulle hetkel veel meeldib mu töö, kuigi kui aus olla, siis ma peaksin ikkagist selle eest rohkem saama. Ilmselgelt olen ma alapalgatud. Isegi Gaba h0idmise eest saan rohkem. Ja kus on võrdsus? Mina, kui eluaegne demokraat ja võrdõiguslane (ja ma ei saa aru, kas ma kasutan neid kahte sõna hetkel õigesti või valesti, aga mul täiesti savi sellest) ei talu ebavõrdsust ja seda, et ühes kohas saan ma raskema töö eest vähem, kui teises kohas lihtsama töö eest. Kus on loogika? Vabandust - seda pole. Minu elus puudub igasugune loogika. Lootusetu loogika aint ja kõik. Siis ei saagi midagi rohkemat lubada.

Aitab lobast: see on mu elu muinasjutt ja ma tahan näha, kuda ta nüüd edasi suvatseb end lükata. Vat nii.

Kaks ei jää kolmandata

Usute või mitte, aga ma elan oma elumuinasjutus. Ja ükskõik mida ma siia varem ka kirjutanud olen, pitseeritakse kaunisse elevandiluukarva ümbrikusse tallele, et kunagi oleks hea võtta ja meenutada. Aga hetkel... Juba mitumitu nädalat elan ma oma muinasjutus. Jälgin, kuidas ta kulgeb, ise seal sees ekseldes.

Las jätkub see muinasjutt. Las ma kasutan oma muinasjuttu. Las ma naudin oma muinasjuttu. Igaüks on ära teeninud oma Elu Muinasjutu.

Värelevail kätel värelevaid mõtteid

Kas olete mõnikord mõelnud, et tahaks lennata ära kaugustesse? Kuhugi nii kaugele-kaugele, kuhu keegi ei näe, kus keegi kätte ei saa, kus sa oled peidus. Üksi. Oma murede ja rõõmudega. Ei! Sa jätad ka need maha, et ka nemad sind kätte ei saaks. Lihtsalt oled sina üksi. Üksi oma värviseguse mulliga. Istud oma mullis ja mõtled. Mõtled ja imetled kõike seda, mida oma ümber näed. Näed valgust. Eemal sillerdab järve imetabaselt sinine veepind. Kask õõtsub õrnalt puhuva tuule embuses nagu tahtes vastu emmata aga kartes siiski tuule tugevat rammu. Kusagil kostub väikese linnu tasast flööditaolist siristamist. Kaunis vaikne õndsus, mille rikkumine on raskekujuline seaduserikkumine.

Mõnikord tahan ise kasvatada endale helehelehelesinised tiivad, väikesed või suures... Vahet pole, peaasi, et nad oleksid tiivad ja kannaksid mind sinnasamusse kaugesse maailma nurka, kus valitseb looduse vaikne lärm. Just ainult mulle loodud. Tahan lennata. Sinna ära. Ei ole seal mu rõõme. Ei ole sinna taritud mu muresi. Mu hingevaevad jäävad reaalsusesse. Mina ei taha reaalsusesse jääda. Ma ei talu reaalsust neil hetketeil silmanurgaotsaski. Tahan karjuda, joosta ära, kakelda hingevaevadega. Nende peale karjuda. Nad nõrgaks muuta. Suurimaks sooviks on neist vabaneda. Aga ma ei vabane. Nad tulevad minuga kaasa. Nad kõnnivad mu kannul vargsi. Hiilivad. Tunnen nende kohalolekut. Aga nad oskavad end suurepäraselt varjata. Varjuvad varjude taha. Ma kardan neid. Mul on nende ees sügav hirm. Hirmujudinad sees on külmad. Pistnoatorke sarnased kiired, valusad, veritsema ajavad. Ma ei taha neid hingevaevu enam. Jätke mind rahule! Minge, võtke kõik, mida hing ihaldab, aga jätke mind! Jätke mu hing! Ärge rohkem vaevake mu hinge... Ta on niigi vaevatud ja räsitud ja iga väiksemgi vaev viib ta kriisile üha lähemale ja lähemale... ja lähemale... Peadselt hing vähkreb vaevade küüsis. Ei!

Ma kasvatan endale tiivad ja lendan minema. Lendan kaugele-kaugele-kaugele unustustemaale. Oma vikerkaarevärvilise piibelehelõhnalise mulli sisse. Sulen tasapisi silmad. Hingan. Sügavalt ja rahustavalt. Silmalaod värisevad. Hing võbeleb. Sissehingamine. Hinge kinnihoidmine. Vaikselt hinge välja laskmine.

Ma ei aja taga luksust. Milleks? Loomulikult mulle meeldiks omada kõiki asju, mida ma näen ja soovin, aga ega selleks poleks ju luksust vaja. Ma soovin vaid rahulolu. Tahan tunda, et olen rahul. Õnnelik. Ja ma võin olla väga õnnelik mitu päeva pesemata mustades riietes kusagil pärapõrgus. Mul pole õnnelikkusse tarbeks vaja sooja maa mereäärset luksushotellis asuvat sviiti. Nope. Andke mulle meri ja rannaliiv ja ka palmike ja kaardid või doominoo ning ma suudan olla õnnelikum kui luksuses vaevlev tibin. Oeh. Luksus on juba väike pudel puhast külma vett päikeselõõsasel päeval keset maanteed. Luksus on soe dušš peale mitmepäevast pesematust. Luksus on ainuüksi juba see, kui näed eemal lähenemas endale kallist inimest, keda nähes silmanurka kerkib pisar ning suunurk kergitab end naeratuseks üles. Luksus on midagi, mida on sõnadesse raske panna. Luksus pole ainult kallid ehted ja riided, mugav voodi ega mullivann. Ma olen vähenõudlik inimene ja iga pisimgi detail võib muutuda mu jaoks luksuseks. Kalli inimese südametukse. Hindamatult luksuslik. Lähedase inimesega koosistumine vaikides. Luksuslik hetk. Unustatud inimese telefonikõne. Luksuslik meeletunne. Unustatud lauluviis paitab hellitavalt su kõrvu - unustamatult luksuslik korduslaulumeenutus.

Kõik mu ümber magavad. On vajunud rahulikult kaugetele unemaadele. Mina olen veel ärkvel. Kuulan kananahka ihule toovaid laule. ''Ja ma ei tea, kas ma tulengi tagasi...''

On aeg minna ja heita pea padjale. Lasta end kanda unel. Lasen kustuda muredel ja rõõmudel Lasen nad vabaks mõneks hetkeks. Lasen neil otsida uut varjupaika. Aga sisimas ma tean, et hommikuks leiavad nad tagasitee mu juurde. Nagu oleksid nad vaid minu omad. Ja ongi...

Fantaasialennuki kiirlend

Seal ukse taga on keegi, kes suudab mu naerma panna. Fakt, mis viib lausa enneunustavalt joovastusse. Unustustekaevusügavikust kerkib pinnale kaunis helesinise läikega mull, mis meenutab hõljuvat tiibadeta tüsedavõitu haldjast ristiema, kes on tulnud kaevust maale õnne tooma. Et igaüks saab tükikese õnnekulda hinge. Hingetagavarasahvrisse kõige vaevalisematesse aegade tarvis. Helesinise läikega mull keerleb ja tiirleb me ümber, lehvides nähtamatu hingena igaühest me ümber. Pannes tahtmatult oma virvendustega meid tundma ärevalt. Pannes meid tundma, et keegi jälgib meid. Et keegi on me lähedal. Aga me ei näe teda. Hetk hiljem tunne hajub. Kaob kuhugi kaugustesse. Ristiemast lendlev mull leidis järgmise, kelles tekitada kummaliselt kihelevat tunnet. Nii ta lendleb ja lendleb. Kord kõrgemal, kord madalamal, põigeldes eemale ettejuhtuvatest puudest, majadest, mägedest... Meie elude haldjas. Meie elude õnne haldjas. Meie õnnetooja haldjas. Kaevusügavikust välja ilmunud just hetkel, kui teda kõige vähem oskame oodata.

''Kõik, mida sa lood, võid teistega jagada,'' laulavad Indigolapsed. Pole neid ammu kuulanud. Nii hea, lõõgastav. Rahustav. Unustusse viiv. Teise maailma hõljutav.

Kas ma eelistan nutta või naerda? Mu sõbrad on mõlemad. Nii hea on naerda. Nii lõõgastavalt vabastav. Nii hea on nutta. Nutta end tühjaks ja priiks kõigest, mis tekitab hinges tugevaid keeristorme.

Maailmast

Ma tunnen end ikka kohutavalt tohutult vanana. Ja kevad tuleb kah kätte. Kuulge, mõelge nüüd ise - ma ju ikka olen palju vanem, kui ma nt suutsin varem kirjutada siia pikkkkkkki romaane (ja ma ei liialda ju), siis nüüdseks on need romaanid nii kokku kuivanud, et ei anna isegi mitte novelli mõõtu välja. Taandareng teeb vanadusega koostööd. Peaks vanaduse maha jätma. Eks ma tegelt olen ju igavaene 22. Kui teised saavad olla igavesed 20 või 18ed, siis miks peaksin mina saama mitte olla igavene 22? Parim eluaasta ju üldse! Mõelge vaid - 22 on viimane taks! Ma parem olen selles eas, sest siis on juba ju kõik lubatud. 20lt pole ju kõik lubatud. Kasiinosse ju minna nt ei tohi, kuigi ega ma pole isegi veel sinna jõudnud. Ja paljudesse klubidesse saab ka alles siis, kui oled 21 täis. Siit võiksin edasi arutleda, miks ma küll siis ei taha olla igavene 21. Lihtne ju - see ei riimu hästi. Ja see pole viimane taks, kus kõik on vaja veel järgi proovida enne, kui vanadus hakkab võimsust võtma. Ma siiski arvan, et olen endale õige nn viimase vanuse valinud. Ja jään sellele ka truuks. Vat siis nii.

Küsimus: Kas valuvaigisti võtab kõik valu ära? Noh, on ju loogiline, et valuvaigisti vaigistab valu. Aga näiteks kui mu süda hirrrrrmsasti valutab või mõistus läheb paigast ära või hinges on nii tohutult piinav valu, et lõikaks kas või noaga, kas siis võin võtta tugevatoimelist valuvaigistit ja valu teeb leebet? Sel juhul peab ikka väga tugev valuvaigisti olema... Tohutult tugev. Selline... Müstiliselt tugev. 500st pole kasu. Nonsens. 500x6 aitaks võib-olla. Siis oleks kutupiilu olek garanteeritud.

Oskate ette kujutada, kui isekad võivad mõned inimesed olla? Lihtsalt nii meeletult isekad, et isegi mina ei suuda ette kujutada kui isekad. Parafraseerin üht veresidemetes väga lähedast inimest: kui teistega sõbralik olla, ollakse ka sinuga sõbralik. Lugedes seda lauset, tahtsin ma naerdes voodi alla väänelda. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, mida kõike mustad tähed meie ette tuua võivad. Mida kõike kirjutada võib. Mida kõike... Ka mina kirjutan palju hülgemöla, aga teades ennast, siis ma isegi ei saa öelda, et ma sõbralik olen. Eiii! Ja ma ei käitu ka alati sõbralik. Vastupidi. Ma olen see, kes olen. Ma ei taha end muuta. Noh, natuke ikka tahan, sest neid miinuspooli lausa lokkab must välja.

Oih, mida ma räägin?! Lausa kohutav! Ma pistan end nüüd pokri. Mõneks ajaks vähemalt. Kaua ma siin kummalist juttu ikka puhun. Idiootsus!

Uudis kah - ostsin endale uue telefoona. Jeah. Puutetundliku. Nutitelefoona. Ja mitte ainult - 3D ikka. Ähäh. Ma olen ka nüüd kõva mutt. Ega ma sellest väga suurt aru niikuinii ei saa. Teisalt küll õpin. Teate, ma tean, et tegelikult pole mul seda telefonihakatist vaja, aga ma võin ju end kord elus ju ka hellitada. Polegi endale niiiii suurt luksust veel lubanud. Ja veel taolise raha eest. Kord elus ju võib. Peaasi, et ma õnnelik oma uue leluga oleksin. Soovige edu!

Haigus mu püha väärtus

Haige olen. Vat, lihtsalt lampi jäin haigeks. Ja juba neljandat päeva olen tõbine nagu mingi... Haigus ise. Viimati põdesin nii pikaaegset haigust - neli päeva ikkagist - aastal... 2005? Või noh, igatahes mitu sajandit tagasi. Mina olen ikka vaid tavaliselt max 2 päeva haige. Mitte neli! No kuulge, see on nagu mingi nali või. Jeah, tunnistan oma patu üles - ma tahtsin olla kolmapäeval haige. Sain oma tahtmise. Kolmapäevast sai veel naljapäev, kus ma ikka pidin tööle kakerdama. Siis sellest sai reede. Ja nüüd täna. Pidin täna ka tööl olema, aga näädsa - juhataja ütles, et istu kodus ja joo teed. Eh, mida mul siin ikka teha paremat on kui vaid teed lürpida. Ja teki all kõkutada. Uimane on olla. Olgem ausad - mõnikord on ikka hea natuke haige olla. Luksus, mida iga päev kuldkandikul sulle ei anta. Eriti mulle, kelle põhihaiguseks on krooniline verevaegusaneemia. Raudse tervisega nagu ma juba olen.

Neljapäeval oli naistepäev. Sain isegi lilli. Kaks roosi ja viis tulpi. Tulbid on mu lemmikud. Ühed lemmikutest. Ega roosidelgi midagi viga pole, aga need meeldivad ju peaaegu kõigile, ja mina ei taha olla Kõik. Okih, mingi müstika siiski neis roosides peitub, aga mitte nii suur müstika, kui põllulilledes, mis on just sellised, mida igaüks igaühele ei vii. Suurilinnades polegi neid ju saada. Siis peab tahes-tahtmata jääma oma kallite lillede juurde. Kui just nupp ei noki ja midagi vahvat välja ei mõtle.

Aga üks hiline naistepäevalilleke kõikidele naistele: @~~}~~~ No nääte, isegi sellisest lillest piisaks mulle täiesti. See vähemalt ei närtsi ära ja jääb seniks, kuni ta ise hävitad. Ma olen vähenõudlik. Nii et mehed, te ei pea üle pingutama. Natukesest piisab alati!

Imed

Te ei teagi veel ime - ma avasin eelmine neljapäev esimest korda ise šampusepudeli ja sain hakkama! Lihtsalt käis põmmm! ära ja pudelilt oli kork pealt lennanud. Ma isegi ei tea, kuidas ma seda tegin. Aga hakkama sain. Ma olen ikka niiii tublidust täis.

5 lendlevat luigeprintsi

Kevad on vistist tõega juba kääs. Võtkem kas või näiteks tänast ilma. Helehelehelesinisepärliliselt päikesesäras helkiv taevakaar. Ja loomulikult lustlikult naeratav ja silmi kissitama ajav erkkollane päikeseratas. Siristavalt kõrvuhellitavad linnupojukesed. Kevadiselt lõhnav õhuhakatis. Palju D vitamiini. Ja eile, lapsega väljas mängides, hanereas üle lendavad valged pikakaelalised valju häält tegevad luigeprintsid. Hääl ikka nii valju, et igaüks näeks, et luiged, kui kevade kuulutajad, on kaugelt soojalt maalt tagasi kodumaile jõudnud. Oh, mu taevased valged printsid, et te sel suvel ka minu juurde oma mesimagusate silmadega jõuaksite... Ootan vaid teid!

Ridiradiralla, kevadveed on valla...