On asju, millest ei saa vaikida...

...ja asju, millest ei saa rääkida.
Mõnikord lihtsalt ei saa rääkida kõigest, millest nii väga tahaks. Hing pitsitab. Suu vaikib. Sõnu pole. Mõnikord ju ei tea, kuidas kirjutada. Mida öelda? Aga on teada, et tahaks midagi öelda. Midagi kirjutada. Teinekord on asi vastupidi: mitte midagi pole öelda, aga suu plärab nagu katkine leierkast, mida ei saa mitte mingit viisi pidi seisma panna. Nagu oleks tegemist needusega, millest nii lihtsalt ei vabane.

Igaüks teab ütlust, et päevad pole vennad. Seda nad pole. Nagu näiteks neljapäev. Kõige parem päev! Mitte parem, aga päev täis üllatusi, ootamatusi, inimeste naerusuid. Kõik oli täiuslik. Seda juba tööpäeval.
Kontorirotist meessoost püsiklient näiteks astus uksest sisse, tuli neljaastmelisest trepist alla, jäi seisma, sirutas käed ja ütles ''Tere!'' Sellist tervitust ju ei näe lausa iga päev. Tekkis tahtmine toda musta mantliga külatajat kohe kallistada. Egas siis iga päev taolisi kliente näe. Tegelikult on ta tore ja sümpaatne inimene. Lõbus kah.
Õhtul käis üks naine, kes andis mulle kaks mandariini: vitamiine mulle!
Ja veel õhtuma poole tuli jällegi üks püsiklient ja andis kommi ja ütles ka, et ta mõtles, et saab minu kauba peale. Ma vastu, et mind pole veel ära hinnatud.
Ühesõnaga, töö, kus kliendid üllatavad, naeratavad, on sõbrad. Ja mitte kunagi pole tööpäevad sarnased. Kõik on totaalselt erinevad. Külastajad teevad päevad erilisteks. Kallid ja armsad kolleegid ka.
Mis siis õhtul sai? Läksime välja. Kainena. Cat House'i. On ka koht, kuhu minna. Point selles, et inimest, keda ma oleksin seal lootnud näha, teda polnud. Inimest, keda ma poleks isegi unes näinud, et teda veel näen, teda nägin.
Kui käisin paar nädalavahetust tagasi klubis Münt, kohtasin seal noormeest, kellega vihtusin tantsida nagu segane. Olime veel peale klubist lahkumist koos ja rääkisime ja aitasin teda jne jne. Ja neljapäeva öösel, absoluutselt teises klubis, näen ma ka teda. Alguses ei saanud ma sotti, mis toimub. Ma olin siiski kainemast kainem, aga klubides on natuke hämaravõitu. Tantsisin temaga siis ka natuke. Jälle. Oli tal hea meel mind näha, oli mul teda hea meel näha. Imetabane kokkusattumus. Aga peale temaga kokkusaamist ja kui ta ütles, et käib korra vetsus ära, läksin ma minema. Mis temast edasi sai, ei tea.
Enne kluppi jõudsmist oli paar head stseeni kah.
Kõnnin mööda Hellast Hundist. Seal seisab mees, pöördub mu poole ja küsib, kas ma suitsu tahan. Loomulikult inglise keeles. Alguses ei saanud arugi, sest muusika jooksis mulle kõrva. Pakutava suitsu võtsin vastu. Mõnikord ju võib. Rääkisime. Tema oli pärit Liverpoolist (ma isegi ei tea, kas kirjutasin õigesti, aga vahet ju pole). Ütles mulle, kui ta oleks nii 10 aastat noorem, paluks ta mu kätt ja viiks mu Eestist minema, sest ma olevat tema sõnul kõige kaunim naine Eestis, keda ta siiani oli näinud. Naiiizzzzz. Kaunis.
Hiljem kõndisid minust mööda kaks iirlast (teadagi oli Tallinn iirlastest ülekallatud, jalgpall ju siiski...). Ütlesid midagi, pöördusin nende poole ja nad ütlesid, et laulaksin. Saatsin pikalt ja ütlesin, kui nad tahavad võivad ise laula. Laulsidki. Mul oli seal Viru tänava alguses päris kummaline seista, kui kaks iiri meesterahvast minu ees laulavad ja siis veel põlvili laskuvad... Ei ole just igapäevane.
Vat, nii siis oligi. Mõned üksikud huvitavamad seigad. See tähendab meeldejäävamad. Eks ma oleksin pidanud tolle esimese iirlasega ikka kaasa minema. Oleksin ju printsess olnud... Pean leppima lihtsalt sellega, et tema polnud mu prints ja ma pean tagasi naasma oma igapäevase elu juurde...

Reedene päev see eest oli... Kohutav.
Hommik tööl. OLin maganud vaevalt kolm tundi. Mul pole kunagi töö väljaskäimist seganud ja vastupidi kah. Igatahes hommik oli hullumeelne. Rahvast oli hullumööda palju. Selline tunne, et inimesed lihtsalt passisid kusagil nurga taga ja ootasid ukse avamist. Kui uks avatud, tegid järjekorra, kes mitmendana siseneb. Aga tundub, et kokkuleppele ei jõutud ja kõik lihtsalt tahtsid esimesena pirukaid saada. Muidu ju pärast ei saa just seda pirukat, mida tahaks. Seega inimesed lihtsalt trügisid uksest sisse. Hea, et uks ette pidama jäi ja katki seepärast ei läinud. Pirukad said küll kannatada. Nad viidi soojast pagarikojast minema. Välja. Õue. Niiskuse kätte. Nad viidi meie klientide juurde asumisele. Loodan vaid, et nad saavad õnnelikuks... Aamen.




Mõnikord ma lihtsalt tahaks kuuli, mis saaksin teha aju läbistava augu. Sellise augu, kus tuul läbi puhub viies mu mõtteräbaldused minema ja ma ei mõtleks enam mitte iialgi mitte midagi...