Nad on kadunud. Lihtsalt kadusid. Pea terve nädal pole ma neid näinud. Mõnda üksikut vaid. Ma lihtsalt mõtlen, et tegemist oli mu illusioonidega. Võiski olla. Ma ootasin midagi, mida ma suurte eelduste kohaselt ei saa püüda. Võib-olla polnudki mulle midagi määratud. Võib-olla oli see lihtsalt suund millelegi muule. Võib-olla on mul lihtsalt suurepäraselt elav fantaasia. Seda ka...
Kunagi ma naersin oma väikeõde, kui ta suutis kartulis kuju näha. Ta nägi midagi, mida mina ei näinud. Aga nüüd. Nüüd vaatan mina vaid üht tolmukübe ja näen selles midagi, mida teised ei näe. Ma kujutan ette, mis kujuga ta on. Ilus. Fantaasi pöördkäigud. Nüüd on vaid lihtsalt liiga palju fantaasiat. Peaksin selle maha matma. Aga ei suuda. Las jääda mulle mu fantaasiad. Neid ei saa keegi mult võtta. Karmis elus.
Muinasjutulise fantaasiana keerutan end läbi reaalse elu, et mitte näha seda, mis mu silme all on.
No comments:
Post a Comment