Ehk siis olen mina see inimene, kes tormab kohale, kui kellelgi abi vaja on. Mitte küll alati, sest alati ma ei saa kohale tormata ja alati ma ka ei taha abiks olla, kuigi ma ikkagist üritan ka vastumeelselt olla tubli ja abivalmis. Õnnestub kah. Come Quick Danger...
Eile oli mul teoorias vaba päev. See tähendas, et enne kella 8 polnud mul mitte plaaniski end voodist üles tõsta. Aga pool tundi enne minu ülesärkamist minu telefoona helistas. Panin kinni. Mõtlesin, et tegu on äratusega. Helistati uuesti. Noo on alles mõnel mind väga vaja! Oligi... Minu üks juhatajatest helistas ja küsis, kas saaksin nii pooleks tunniks tööle minna, sest mu kolleeg magas sisse. Tegelik tõde seisneb hoopistükkis selles, et ta ei teadvat, et ta peab üldse töölegi tulema! Madre mia! Vedas neil, et ma elan samas majas, kus töötan. Mul võttis vistist 5 minutit, et end riidesse toppida, kuigi ma ei teadnud, mida ma pean selga panema, sest ma olin totaalselt segaduses, ja et teha mingi soengulaadne asi endale pähe. Kihutasin trepist alla, avasin uksed, toppisin piroškid letti ja tegelesin esimeste külalistega. Ja olin täis energiat. Küll neil alles veab, et ma nii lähedal elan. Loomulikult sai poolest tunnist natuke rohkem...
No comments:
Post a Comment