Mõttetu loba

Lähitulevik on mul paika pandud. Nüüd ma siis tean, mis suunas end hoida ja mis suunad maha vaikida. Aga niikuinii läheb just nii, nagu vaja on. Faktid mu ees on lahti rullunud ja neid maha salata ei saa. Ei kavatse neid peita, ei kavatse neid avalikustada. Läheb just nii, nagu minema peab. Saatuse vastu ei saa. Hea meelega teeks saatusele vingerpussi ning teeks nii, nagu ise tahaks. Aga vat, ma kardan, et sellest ei tule ka midagi välja.

Eile käisin Tartus kah. Mis seals ikka. Tartus oli natuke külmavõitu. Jahe või nii pigem sel juhul.


Kõik lahkuvad. Juba kaks püsiklienti on läinud. Ühed tegelikult polnudki eestlased. Olid norrakad. Toredad inimesed. Jõid espressot ja olid tundide viisi arvutis. Kurb. Nad olid toredad. Ja nüüd, kolmapäeval, käis üks püsiklient ja ütles, et sõidab neljapäeval Hispaaniasse. Ta pidi neljapäeval veel pagarikojast läbi astuma, aga mind polnud ju tööl... Tore meesterahvas. Jääb vaid oodata, kes järgmisena kodinad kokku korjab ja Eestile bye-bye ütleb. Kui see just mina pole.










Nonsens. Totaalselt nonsens.

Keerdkäigud mõtetes

Leidsin taolise lause: ''Mu Süda tahab armuda, kuid Mõistus kardab pettuda ning Hing tahab vaba olla.'' Tuleb välja, et meie sees on kolm häält, mida me kuulda peame võtma: Südame hääl, Mõistuse hääl ja Hinge hääl. Okih, see on ju tegelikult teada tuntud fakt ja mida siin üldse rääkida? Kõik on ju ammu kirja seatud. Aga tegelikult on tolles lauses lihtsalt midagi, mis köidab. Mis tekitab tahtmise lauset kõigiga jagada. Sest tegelikult see nii ongi. Kõik kolm tahavad midagi. Igaüks kardab. Oodatakse. Loodetakse. Kardetakse pettuda. Süda tahab millestki kinni haarata, olla kellelegi kuuluv. Ustav. Mõistus aga teab, et sellest võib saada järjekordne pettusetunne. Kaine hääl kaigub peas. Hing... See tola tahab olla vaba ja piirideta ja lennelda ja mitte kellelegi kuuluda. Ja püüa need kolm siis ühe noodi järgi käima panna. Nonsens tegevus. Ma võin ju üritada ja püüda, aga kas sellest midagi välja tuleb? Teate, ma kahtlen. Minu Süda, Mõistus ja Hing on lihtsalt liiga erinevalt häälestatud. Ja koostöö ei suju neil just kõikse paremini. Eriti viimasel ajal...

On asju, millest ei saa vaikida...

...ja asju, millest ei saa rääkida.
Mõnikord lihtsalt ei saa rääkida kõigest, millest nii väga tahaks. Hing pitsitab. Suu vaikib. Sõnu pole. Mõnikord ju ei tea, kuidas kirjutada. Mida öelda? Aga on teada, et tahaks midagi öelda. Midagi kirjutada. Teinekord on asi vastupidi: mitte midagi pole öelda, aga suu plärab nagu katkine leierkast, mida ei saa mitte mingit viisi pidi seisma panna. Nagu oleks tegemist needusega, millest nii lihtsalt ei vabane.

Igaüks teab ütlust, et päevad pole vennad. Seda nad pole. Nagu näiteks neljapäev. Kõige parem päev! Mitte parem, aga päev täis üllatusi, ootamatusi, inimeste naerusuid. Kõik oli täiuslik. Seda juba tööpäeval.
Kontorirotist meessoost püsiklient näiteks astus uksest sisse, tuli neljaastmelisest trepist alla, jäi seisma, sirutas käed ja ütles ''Tere!'' Sellist tervitust ju ei näe lausa iga päev. Tekkis tahtmine toda musta mantliga külatajat kohe kallistada. Egas siis iga päev taolisi kliente näe. Tegelikult on ta tore ja sümpaatne inimene. Lõbus kah.
Õhtul käis üks naine, kes andis mulle kaks mandariini: vitamiine mulle!
Ja veel õhtuma poole tuli jällegi üks püsiklient ja andis kommi ja ütles ka, et ta mõtles, et saab minu kauba peale. Ma vastu, et mind pole veel ära hinnatud.
Ühesõnaga, töö, kus kliendid üllatavad, naeratavad, on sõbrad. Ja mitte kunagi pole tööpäevad sarnased. Kõik on totaalselt erinevad. Külastajad teevad päevad erilisteks. Kallid ja armsad kolleegid ka.
Mis siis õhtul sai? Läksime välja. Kainena. Cat House'i. On ka koht, kuhu minna. Point selles, et inimest, keda ma oleksin seal lootnud näha, teda polnud. Inimest, keda ma poleks isegi unes näinud, et teda veel näen, teda nägin.
Kui käisin paar nädalavahetust tagasi klubis Münt, kohtasin seal noormeest, kellega vihtusin tantsida nagu segane. Olime veel peale klubist lahkumist koos ja rääkisime ja aitasin teda jne jne. Ja neljapäeva öösel, absoluutselt teises klubis, näen ma ka teda. Alguses ei saanud ma sotti, mis toimub. Ma olin siiski kainemast kainem, aga klubides on natuke hämaravõitu. Tantsisin temaga siis ka natuke. Jälle. Oli tal hea meel mind näha, oli mul teda hea meel näha. Imetabane kokkusattumus. Aga peale temaga kokkusaamist ja kui ta ütles, et käib korra vetsus ära, läksin ma minema. Mis temast edasi sai, ei tea.
Enne kluppi jõudsmist oli paar head stseeni kah.
Kõnnin mööda Hellast Hundist. Seal seisab mees, pöördub mu poole ja küsib, kas ma suitsu tahan. Loomulikult inglise keeles. Alguses ei saanud arugi, sest muusika jooksis mulle kõrva. Pakutava suitsu võtsin vastu. Mõnikord ju võib. Rääkisime. Tema oli pärit Liverpoolist (ma isegi ei tea, kas kirjutasin õigesti, aga vahet ju pole). Ütles mulle, kui ta oleks nii 10 aastat noorem, paluks ta mu kätt ja viiks mu Eestist minema, sest ma olevat tema sõnul kõige kaunim naine Eestis, keda ta siiani oli näinud. Naiiizzzzz. Kaunis.
Hiljem kõndisid minust mööda kaks iirlast (teadagi oli Tallinn iirlastest ülekallatud, jalgpall ju siiski...). Ütlesid midagi, pöördusin nende poole ja nad ütlesid, et laulaksin. Saatsin pikalt ja ütlesin, kui nad tahavad võivad ise laula. Laulsidki. Mul oli seal Viru tänava alguses päris kummaline seista, kui kaks iiri meesterahvast minu ees laulavad ja siis veel põlvili laskuvad... Ei ole just igapäevane.
Vat, nii siis oligi. Mõned üksikud huvitavamad seigad. See tähendab meeldejäävamad. Eks ma oleksin pidanud tolle esimese iirlasega ikka kaasa minema. Oleksin ju printsess olnud... Pean leppima lihtsalt sellega, et tema polnud mu prints ja ma pean tagasi naasma oma igapäevase elu juurde...

Reedene päev see eest oli... Kohutav.
Hommik tööl. OLin maganud vaevalt kolm tundi. Mul pole kunagi töö väljaskäimist seganud ja vastupidi kah. Igatahes hommik oli hullumeelne. Rahvast oli hullumööda palju. Selline tunne, et inimesed lihtsalt passisid kusagil nurga taga ja ootasid ukse avamist. Kui uks avatud, tegid järjekorra, kes mitmendana siseneb. Aga tundub, et kokkuleppele ei jõutud ja kõik lihtsalt tahtsid esimesena pirukaid saada. Muidu ju pärast ei saa just seda pirukat, mida tahaks. Seega inimesed lihtsalt trügisid uksest sisse. Hea, et uks ette pidama jäi ja katki seepärast ei läinud. Pirukad said küll kannatada. Nad viidi soojast pagarikojast minema. Välja. Õue. Niiskuse kätte. Nad viidi meie klientide juurde asumisele. Loodan vaid, et nad saavad õnnelikuks... Aamen.




Mõnikord ma lihtsalt tahaks kuuli, mis saaksin teha aju läbistava augu. Sellise augu, kus tuul läbi puhub viies mu mõtteräbaldused minema ja ma ei mõtleks enam mitte iialgi mitte midagi...

CQD...

Ehk siis olen mina see inimene, kes tormab kohale, kui kellelgi abi vaja on. Mitte küll alati, sest alati ma ei saa kohale tormata ja alati ma ka ei taha abiks olla, kuigi ma ikkagist üritan ka vastumeelselt olla tubli ja abivalmis. Õnnestub kah. Come Quick Danger...

Eile oli mul teoorias vaba päev. See tähendas, et enne kella 8 polnud mul mitte plaaniski end voodist üles tõsta. Aga pool tundi enne minu ülesärkamist minu telefoona helistas. Panin kinni. Mõtlesin, et tegu on äratusega. Helistati uuesti. Noo on alles mõnel mind väga vaja! Oligi... Minu üks juhatajatest helistas ja küsis, kas saaksin nii pooleks tunniks tööle minna, sest mu kolleeg magas sisse. Tegelik tõde seisneb hoopistükkis selles, et ta ei teadvat, et ta peab üldse töölegi tulema! Madre mia! Vedas neil, et ma elan samas majas, kus töötan. Mul võttis vistist 5 minutit, et end riidesse toppida, kuigi ma ei teadnud, mida ma pean selga panema, sest ma olin totaalselt segaduses, ja et teha mingi soengulaadne asi endale pähe. Kihutasin trepist alla, avasin uksed, toppisin piroškid letti ja tegelesin esimeste külalistega. Ja olin täis energiat. Küll neil alles veab, et ma nii lähedal elan. Loomulikult sai poolest tunnist natuke rohkem...

Fantaasiapuudulikkus

Nad on kadunud. Lihtsalt kadusid. Pea terve nädal pole ma neid näinud. Mõnda üksikut vaid. Ma lihtsalt mõtlen, et tegemist oli mu illusioonidega. Võiski olla. Ma ootasin midagi, mida ma suurte eelduste kohaselt ei saa püüda. Võib-olla polnudki mulle midagi määratud. Võib-olla oli see lihtsalt suund millelegi muule. Võib-olla on mul lihtsalt suurepäraselt elav fantaasia. Seda ka...

Kunagi ma naersin oma väikeõde, kui ta suutis kartulis kuju näha. Ta nägi midagi, mida mina ei näinud. Aga nüüd. Nüüd vaatan mina vaid üht tolmukübe ja näen selles midagi, mida teised ei näe. Ma kujutan ette, mis kujuga ta on. Ilus. Fantaasi pöördkäigud. Nüüd on vaid lihtsalt liiga palju fantaasiat. Peaksin selle maha matma. Aga ei suuda. Las jääda mulle mu fantaasiad. Neid ei saa keegi mult võtta. Karmis elus.



Muinasjutulise fantaasiana keerutan end läbi reaalse elu, et mitte näha seda, mis mu silme all on.

Kuulsuseminutid

Mina saan kuulsaks! Mina lähen nüüd ajakirja või ajalehe sisse. Jaaa! Vähemalt pilt minust ja pagarikojast. Ja üks ikka küsis mu nime ka. Oeh, mina saan kuulsaks. Ikka 10 korda kuulsamaks kui ma juba olen. Ses suhtes, praegast ma ju pole väga kuulus... Ainult natuke. Ma ju räägin, et kaamerad armastavad mind! Mina neid küll nii väga ei armasta, aga see ei loe.
Kõik sai alguse juba esmaspäeval. Pagarikotta astus äkki sisse palju naisi ja mehi. Kõigil ikka väääägevust priiskavad kaamerad käes. Üks siis rääkis neile ka midagi. Mõtlesin, et noh, turistid, mis nad ikka olla veel saavad. Välja tuli aga see, et tegmist on hoopistükkis Soome ajakirjenikega. Mingi toitlustus jmt värgi omad. Eestis kuulasks võib-olla väga ei saa, aga Soomes siis küll. Isegi mu nimi on ju seal! Mis seals ikka. Ma tean ju, et ma olen kuulsus ise...